Teater nõuab nuppu

Ilu päästab maailma. Ikka veel?

2012-01-05T09:34:00.000+02:00

Kiirpilk teatriaastale 2011

Siinne on lihtsalt vahekokkuvõte teatriaastal 2011 nähtust ja silmapaistnust. Ei mingeid edetabeleid! Ja ei mingit objektiivust. Sest üldpildist on nähtud ikkagi vaid kitsas killuke ning paljugi mis potentsiaalselt olulisena võiks tunduda, on viivul, kui need sõnad saavad kirja pandud, veel nägemata.

Aga 2011. aastal teatrisaalides ja -ruumides viibides on üha enam vallanud mind äratundmine, et tegijate aus osalus ja osadus mõjuvad vaatajalegi kirgastavamalt kui perfektsusele lähenev lavamaailm, milles aga igaühe kohalolek küsitavama väärtusega. Priit Raua kureeritud Draama 2011 kandis nimetust „Allkirjaga teater“, mu kiirpilgu positsioonimääratlus näikse selle festivali ideega omalt tasandilt ehk haakuvat, kuigi ma festivalipäevil kahetsusväärselt ei viibinud. Ei kütkestanud sel aastal mind ainuvõimsalt ükski žanr või teatritegemise viis, aga kui välja paistis tegijate ühise otsingu ausus, oli teatrisaalis seda otsingut siiras rõõm tunnistada. Ja tähtsaks sai seegi, kui otsingute siiruse määr selline, et väljus harjumuspärastest ja turvalistest piiridest, kui kindla-peale-mineku asemel kätketi lavailma riskivõimalus, oht ebaõnnestuda. Mõni teatritöö, kus kõik planeeritu ilmselt veenvat lavalist realiseerimist ei leidnud, kuid kus seda siiski päriselt püüti, on seetõttu ka mõnest teisest, turvalist teed pidi läinud lavamaailmast kummitavam ja saatvam. Kõlab kahtlaselt subjektiivselt? Kas selliste kriteeriumitega on siis võimalik teatrile läheneda ja loota, et see lähenemisviis peale läheneja enda kedagi veel kõnetada võib (olgem ausad, kui kirjatükk juba avalikku ruumi üles riputet, siis miski säherdune ambitsioon tal ikka vist olema peab)? Ei tea. Sestap katsetangi. Ja säherduse katsega püüan haakuda nimelt selle teatriga, mis korda läinud, asudes tulemuses kindel olemata isiklikke seoseid, küsimärke ja vastusevariante tervikuks koondama.

Selle teatriaasta otsingute kohal kõrguvad mu nägemuses intensiivseina kaks klassikatõlgendust. Veenvad juhud, mil lavastajad on oma otsingud vormistanud selgeteks resultaatideks, mis kõnetavad vaheda sõnumiga ümbritsevat aega. Neis kunstiteostes on tõe- ja ilupüüdlused saanud tähelepanuväärse vormi, ajatute ja ometi nõnda kaasaegsetena mõjuvate küsimuste vahendajaks on seatud näitleja. Need on väga jõulise lavastajanägemusega loodud teosed ja ometi on neis näha kogu meeskonna mõtlemissünergia vili. Nende teoste puhul ei saa rääkida peavoolu või avangardi sekka kuulumisest, sest vahendid on valitud sõnumiselguse huvides. Need teosed toetuvad klassikale ja tõukuvad klassikast, alusmaterjalideks Moliére'i ja Dostojevski ajatu looming.

Jah, need teosed, millest kõnelen, on Lembit Petersoni lavastus „Misantroop“ (Theatrum) ja Rainer Sarneti mängufilm (!) „Idioot“ (Homeless Bob Production).

Ja eks sündinud mõlemal pool ka rida tähelepanuväärseid osalahendusi. Laura Petersoni ja Ott Aardami tandem Celimene'i ja Alceste'ina seisab silmitsi Katariina Undi ja Risto Kübara koosmänguga Nastasja ja Mõškinina maailmas, kus mehed ja naised üksteisega nõnda ohtlikult mängivad, kus misantrooplus ja idiotism võivad kuuluda igaühe olemusele. Ja kus tõega kokkusaamine, headusega üheshingamine ning iluga harmoonias elamine näivad püüdmatult kõrgel võnkuvad väärtused. Ning samas selgineb arusaamine, et ei misantroobi ega idioodina saa ometigi siin maailmas tõeliselt vastu pidada ja püsima jääda, end säilitada. Milles vahest seisnebki nende kunstiteoste kaalukus aastal 2011.

Teatrisuve tippudena tunduvad talvises tagasivaates kaks lennukat sööstu kõrgematesse sfääridesse: Urmas Lennuki tõlgendused Jäneda mõisaproua legendist lavastuse „Pärast surma Jendalis“ näol (R.A.A.A.M. Jäneda Pulli tallis, lavastaja Hendrik Toompere jr) ning Indreku kannatustest ja lunastusest lavastuse „Vargamäe voonake“ näol (Albu valla produktsioon Vargamäe saunikute man, lavastaja Urmas Lennuk). On Lennuki tekstidele omane, et neid lavastusi annab vaadata ka mahe-muheda meelelahutusena. Siiski on nende kihistustes saladusi, sedapuhku vist eelkõige eestlaseks olemise mitmevärvilist mõtestamist, mille lahtilugemine nõuab täit tähelepanu, konteksti ja Lennuki teatrikeele valdamist (ühekordsel vaatamisel kihistused kõik lahti joosta jõudnud mu jaoks, see vajab settimise ja küpsemise aega, mistõttu ongi mõneti nukker meel, et ei Jänedale ega Vargamäele teatrisuve jooksul rohkem kui korra ei jõudnud). Ja nendegi lavastuste näitlejaansamblitest kellegi esile tõstmine tundub ülekohtune, sest kaalukad rollid sündisid mõlema lavastuse koosluste tingimustes – ja igal näitlejal. Teatrisündmused said nendest õhtutest ilmselt ka lavastajate ja truppide pikaaegsema mõttekaasluse ja teineteisemõistmise tulemina. Toompere saavutas näitlejatega, kellega varemgi korduvalt (õnnestunud) koostööd teinud (kutsudes kaasa veel Rain Simmuli), Lennuki hämmastavalt toomperelikku teksti lavale seades teatraalselt värske ja värskendavalt teatraalse atmosfääri. Lennuki ühistöös Rakvere kolleegidega vahetult enne Vanemuisesse lendamist oli kirgede intensiivsust, filosoofilist mõttetäpsust ja elusat kujundlikkust.

Kaunist ja lähedast on laudilmas olnud mõistagi veel. Kes siis esimestena mäluekraanile sööstavad?

Lavastuse „Aeg ja perekond Conway“ sädelev, üksteisega kergelt rivaalitsev ja üksteist hoidev naiste ansambel aegade tuultes (Anne Reemann, Evelin Pang, Elisabet Tamm, Külli Teetamm, Ursula Ratasepp, Sandra Uusberg; Tallinna Linnateatri lavastus). Lavastuse „Hirmus veretöö Läänemerel“ (nüüd „Jaan Umbi lugu“) üksteisega kooskõla püüdlev, ometi igaüks oma loos elav meeste ansambel meretuultes (Lauri Lagle, Jaan Rekkor, Ain Lutsepp, Tõnu Oja, Uku Uusberg, Taavi Teplenkov; Eesti Draamateatri lavastus). Katariina Undi põhjamaiselt karge kirglik neegrinaise elutants („Nisa“ VAT Teatris). Ain Lutsepa näiliselt juhuslikult pillutud värvipritsmed, mis moodustavad ometi eheda ning kordamineva terviku kunstnik Mark Rothkona („Punane“ Eesti Draamateatris). Ines Aru loodud soojatoonilised, kanged naised Meg ja Una, kel mõlemal armastusega oma kana kitkuda („Leenane'i kaunitar“ Rakvere Teatris ja „Vabrikutüdrukud“ Kukruse polaarmõisas). Jan Uuspõllu ja Hendrik Toompere mängumeisterlikkuse demonstratsioon hõrgus, hirmutavas duetis („Marquis d'Artiste“ Eesti Draamateatris). Maiken Schmitti tumm, traagiline ja tundlik roll heliseva Kellukesena („Jumala narride vennaskond“ Tallinna Linnateatris, esietendus aastal 2010). Juhan Ulfsaki lend üle maailma mineviku ja oleviku ja tuleviku, jõudmaks igavikku Gilgamešina („Gilgameš“ Von Krahli teatris; äraütlemata pingsa koega lavastus, kus vorm ja tehnika seisid igakülgselt sisu teenistuses). Anneli Rahkema, Ülle Lichtfeldti, Üllar Saaremäe ja Velvo Väli originaalselt tabatud tuumaga elusad inimesed elamas oma tühikäigul kulgevat elu, kujutlemas endale ette armastust ja kirgi („Kaasavaratu“ Rakvere Teatris). Gert Raudsepa, Taavi Tõnissoni ja Uku Uusbergi kolmkõla, kus isiklikust maailmatunnetusest kantud olulised sõnumid tukslesid vormistuse salakeele all, kus jõuti sügavusi haarava tervikutajuni („One Trip/One Noise“, nu.uniooni ja Klassikaraadio koostöös). Ja veel... ja veel...

Mööndusega, et mõni äratundmine ja kohalejõudmine seisab veel ees, mõne ligineva esmakohtumise, korduvvaatamise või laagerdumise käigus.

Mida siinne nimistu sel juhul siis üldse näitab? Ei midagi.

Üks teatrikriitik arvas, et kui iga teatrist kirjutaja kuulutaks valjuhäälselt, kes teatritegijaist on ta lemmikud ja missugust teatrit ta armastab, saaks pilt teatri- ja kriitikamaastikust selgemaks. Mina ei arva end teatrist kirjutavate leeri, teatrikogemusest ja positsioonist johtuvalt ei saa omi mõlgutusi kuidagi arvustusteks ega analüüsideks, vaid ikka lihtsalt pelkadeks muljenditeks pidada; sestap ei looda ka, et mu väljahõigatud lemmikute list kellelegi midagi tähendada võib. Aga lemmikute sõelumine on iseendastki arusaamiseks tihtilugu kasulik ja põnev.

Mis on see, mis tegelikult tähtsaks saanud? Kuis teha vahet olulise ja ebaolulise vahel? Kes mõõdaks tunnetuslikult tajutava ja mõistuslikult mõtestatava vahekorda kordaminevas teatris? Kuidas eristada meeldivat muljet ja kunstitõe puudutust, mismoodi tabada see piir, kui sünnib ime? Neile küsimustele olen teatris käies vastuseid otsinud.

Aga kas teatrit vaadeldes on üldse võimalik objektiivsust saavutada? Näitekunsti olemusse süvenedes, lavamaailmade koode lahti lugedes jõuda nii kaugele, et tegijate taotluste ja realiseerunu suhe paistab iga kord teravalt kätte? Küll tahaks sinnapoole teel olla. Ent kindel ei saa vist kunagi olla, kõhklused peaksidki jääma, kardan.

Mida teatrit kaedes siis ikkagi vaadelda? Taotlusi või tulemust, ambitsioone või resultaati või nende suhet? Või kirjeldada ikkagi vaid isiklikke impulsse, mida teatriskäik koos ümbritsevaga tekitas? Ütlemata libe tee on see viimane. Kutsuv ka. Ent kas siis, kui teatri mõju on viimse võimaluseni isiklik ja lähedaletulev, peaks nood võnked, tõuked ja tõmbed, millega teater vaatajat mõjutab, olema igaühe jaoks sarnased või totaalselt erinevad? Küsin ega aima vastust. Ambivalentsus ahvatleb ühtepidi ja kohutab teisalt. Ühetaolistele mõjudele on võimalik kinnitada aga nii sõnumiselgust kui ka näpuganäitavat, isemõtlemisele piire seadvat igavust.

Teatri ja vaataja suhtes on paeluvaid küsimusi veelgi. Eks sõltu ju lavamaailma mõju tihti vaataja hetkemeeleoludest. Kuis end teatrisaalis aga alati terava, erksa ja vastuvõtlikuna, kaasamõtlevana hoida? Milliste vahenditega peaks vaataja end etenduseks häälestama? Pole vastustega kokku puutunud. Järelikult tuleb ise katsetada ja harjutada, otsida ja leida, või mis?

Neis küsimustes pole niivõrd ambitsiooni leida universaalseid õigeid vastuseid, kuivõrd siirast soovi teatrit mõista, vaadates näha ka, päriselt lavalt antavat vastu võtta, mitte mööda vaadata ega omaenese minakesksusest maalitud pilti pidama jääda. Muidu on kirjutada ju iseäranis mõttetu. Eks olen seda viga teinud, siinsamaski. Ei väidagi, et enam ei tee.

Kui sedastan, et huvitun teatris ausatest otsingutest, tuleks vaatajana ise ka päriselt otsida. Peaks vaid, et otsinguteedele leidmisrõõmu ja avastusi jaguks.

***

2011-12-18T20:13:00.001+02:00

„Alguses oli Sõna, ja Sõna oli Jumala juures, ja Sõna oli Jumal. Seesama oli alguses Jumala juures. Kõik on tekkinud tema läbi, ja ilma temata ei ole tekkinud midagi, mis on tekkinud. Temas oli elu, ja elu oli inimeste valgus, ja valgus paistab pimeduses, ja pimedus ei ole seda võtnud omaks. Oli mees, Jumala läkitatud; selle nimi oli Johannes. See tuli tunnistuseks, tunnistama valgusest, et kõik usuksid tema kaudu. Tema ei olnud valgus, vaid ta tuli tunnistama valgusest.“ Nõnda algab Johannese evangeelium.

Seda teksti – tunnistada valgust, et kõik usuksid tema kaudu; mitte olla valgus, aga vahendada valgust – annab tõlgendada kirjutava inimese kutsumusena.

Valguse vahendamisest, valu ja kannatuse kiuste, Johannese teekonnast kõneles kord Rakvere Teatris Üllar Saaremäe lavastus „Johannese passioon“, kus kohtusid kolm poeeti, kolm Juhanit – Liiv ja Smuul ja Viiding. Musta lae all suunasid need kolm meest silmipimestavalt ereda valguse üksteisele näkku. Kontsentreeritud lavaajas ja ruumis, inglite erkvalvsa pilgu all kõlas eestikeelse sõna vahetu vägi, avanes luuletekstide karm, tõsine ja aus tuum ning tundlike loojate jõuline tõetajulisus. Laval on kolm risti, kuhu Juhanid ei roni, sest nad pole valgus, vaid vahendavad seda. Jäävad seisma ristide alla, et pimedas ruumis tunnistada valguse olemasolu. Selle tajude jagamise tegid Rakveres võimalikuks Üllar Saaremäe, Toomas Suuman, Urmas Lennuk, Erik Ruus, Anneli Rahkema, Kristi Leppik ja Peeter Rästas.

Theatrumi musta lae all kõlavad "Eva ja Maria laulud". Eva Eensaar ja Maria Peterson laulavad (külalistena kaasas veel Teele Pärn ja Lota Viik, Anna Kristin Peterson ja Maria-Netti Nüganen) luulet – Jaan Kaplinski, Artur Alliksaare, Andres Ehini, Ernst Enno, Ellen Niidu ja Juhan Viidingu tekste. See ei ole tundeline luulelaulmisõhtu, milleks kahe naise ja kahe kitarri esituses kõlavad laulud kergelt muutuda võivad. See on tundlik kokkusaamine. Ootamatult muutusid Eva ja Maria Juhanite õdedeks. Sõna ehedus on sama täpne, ausus samavõrra karge kui „Johannese passioonis“. Ka nemad jagavad valgust eredalt, valusalt, nii et see riivab silmi ja ehmatab oma puhtuses. Aga see valu on hea ja tarvilik.

Eva ja Maria lauluõhtu lavakujunduseks on kolm viini tooli. Kolmas on enamiku õhtust täitmata. See tundub õige ja tähenduslikuna. Samuti seegi, et kolmest Juhanist on lauluõhtus esindatud vaid Viiding, Liiva ega Smuuli Eva ja Maria ei laula.

Selgub, et valguse vahendamine pole mitte ainult luuletaja, vaid ka näitleja kutsumus. Albert Üksipi raamatus „Teaatrialased küsimused“ on skeem, mis teatab: näidend on justnagu valgusallikas, näitlejad peegeldavad valgust ja lavastaja on lääts, mis koondab valguse publikusse. Valguse kinnipüüdmine ja edastamine nõuab tundlikkust ja täpsust. Selle tundlikkuse ja täpsusega seisavad Tallinnas „Laulude“ tegijad ja esitajad, seisavad Rakveres „Johannese passiooni“ tegijad. Seisavad kõrvuti, ajamas üht asja. Nad ei ole valgus, nad tunnistavad valgust, see on suur ja raske töö, aga annab olemisele mõtte.

Neljandal advendipühapäeval 2011.

Punane pole punane on varjundirikas pole "tore"

2011-11-28T17:44:00.004+02:00

Eesti Draamateatri lavastus "Punane"

Priit Pedajase lavastet "Punane" John Logani näitemängu põhjal, mida mängivad Eesti Draamateatri väikeses saalis kahekesi koos suurmeister Ain Lutsepp ja noor meister Uku Uusberg, on lihtne lugu. Lugu õpetamisest ja õppimisest olukorras, kus õpetaja ei taha olla õpetaja ja õpilane ei oska alati olla õpilane. Ja lugu kunstist olukorras, kus kunstnik ei taha teha kompromisse, aga massid ei mõista kunsti seest tõde leida.

Näidendis, mille traagelniidid veel natuke läbi paistavad ja autori kombineerimisvõttestik ajuti silma riivab, on sees keerulisi üleajalisi küsimusi. Loo sündmustik hargneb l958. aastal avangardist Mark Rothko ateljees, kuhu abitööliseks saadetud ja saabunud noorsand nimega Ken. Rothko on reaalne isik, muide, juut ja modernistliku kunsti gigant, sündinud Venemaal, õppinud ja elanud aga Ameerika Ühendriikides. Maalinud pilte, mille abstraktsus ületab igasugused piirid, mänginud meisterlikult värvidega ja asetanud ritta ristkülikuid, millest hiljem leitud eksistentsiaalseid tagamõtteid, põhivärvina kasutanud kõikvõimalikes variatsioonides ühtelugu punast. Millistest impulssidest saab selline kunst sündida? Vaataja astub ühes Keniga Rothko ateljeesse ja asub vastust otsima...

Võimalus kiigata looja hinge- ja vaimuilma ei saa iialgi olla tühine. John Logan ja Priit Pedajas on Rothko ateljee ust paotades küll sihikindlad, kuid see, mis laval, ei pretendeeri kunsti-, vaid teatritõele. On üks võimalik versioon ühe kunstniku elust. Rothko ja tema punane maailm ei andnud vähemalt siinkirjutajale hüppelauda kuskile sümbolistlikesse sfääridesse, jäid lihtsalt näiteks kunstniku ja ta loomingu suhetest.

Pedajase lavastus annab ruumi näitlejatele. Lutsepa ja Uusbergi kohtumine on sündmus niikuinii, need kaks meest esindavad oma põlvkondade näitlejaväge. Oluliseks ühisjooneks seegi, et kumbki neist paistab ikka ja üha oma tegemistes olema iseseisev kunstnik, mitte kompromissialdis käsitööline, see moodustab nende ühisosa rothkoliku maksimalismiga.

Lutsepp on Rothkona detailitäpne, tabab karakterit mänguliselt ja selgelt. Ümberkehastumine algab kunstniku õhulistest sõrmedest ja lõpeb maestro kõiketeadva häälega. Ta koosneb orgaanilistest ootamatustest, põimib oma tõeotsingutes ühte elu ja kunsti. Õigemini: kunst ongi tema jaoks elu. Mõni Lutsepa monoloog, Mark Rothko mõttekäik jääb pärast kuulmist kuulmetesse tukslema, hakkab uusi mõtteseoseid looma. Näiteks see, kuis Rothko juhib tähelepanu punase värvi varjundirikkusele või ta viha ühiskonna pihta, kus kõik kangesti tore peab olema. Rothko on suurvaim, kes ei salli, kui teda pisendada püütakse.

Ken on Uku Uusbergi kehastuses ootamatult... tähelepandamatu. Kas jääb Uusbergi mäng tõesti mängumeister Lutsepa varju, samamoodi, kuis Rothko isikupära varjutab vähemalt ateljee territooriumil Keni olemuse? Oh, kuis tahaks Keniga samastuda, tunda ennastki ära lihtsas poisis, kes suurvaimu kõrval üritab ellu jääda ja kogemusi kõrva taha panna, aga miskipärast samastumine ei toimi. Uusberg on kahtlemata täpne, mõnes eeslavale toodud viivus nõnda õige ja eluline; ausa siiruse esitab ta Keni valusat lapsepõlvemonoloogi. Kuid tervikliku rolli sünniks tarvilikest isikupäraseid värve on pisut vähe. Hämmastav, näitleja ja lavastaja Uku Uusbergi tegemised on varem üha läbinisti tähelepanu äratanud, kaasa mõtlema sundinud. Kuid seekord jääb Uusberg kui loovisiksus kuidagi varju, ei tahaks uskuda, et selle dikteerib vaid tekst või lavastusjoonis. Mingi rike on siia mängumaailma end sisse söönud, mis ei lase elama hakata noorema ja vanema mehe totaalsel partnerlusel, vaid jätab mulje suurmeistri ja sekundandi suhtest.

Lavastuse lõpp laseb punase varjundeid vaadata Rothkol ja Kenil koos; looja ja tema saatja paratamatust eraldatusest hoolimata seisavad nad nüüd kõrvuti. Samamoodi on selles finaalis võrdseina kõrvuti tippnäitlejaks tituleerit Lutsepp hiljaaegu teatriilma sisenenud Uusbergiga. Rolli- ja näitlejaperspektiiv segunevad üheks põnevaks tähendusrikkaks kombinatsiooniks. Küll tahaks, et see viiv kestaks kaua. Seal pole kohta enam eelnenud pealispindsel hinnangulisusel, klišeelike sugemetega süžeekäikudel, on vaid kunstimõtestamise püüde ajatus. Nii lihtne, nii selge ja ometi nii suur, keeruline ja mahukas on see hetk lavastuse lõpust. Kui publik seda vaikusetsooni vaid igal õhtul hoida oskaks, iseenda näitlejate pärast!

„Punases“ on vaatamisväärset varjundirikkust ja on ootamatuid isepäiseid värvitoone. Aga kuidas mõista noid värvivarjundeid alati näha? Nähtud etendusel oli publiku ja lavalolijate vahel ajuti justkui sein. Kuulukse, et "Punase" saalid pole ka alati täis. Kuis suudaks hoida end kunstiga koos hingamast, oma nägemismeelt pimestumast, kuhtumast?

Vaata ka: http://draamateater.ee/punane

Kütkestavalt õudsel pillerkaaril kohtuvad äärmused

2011-11-27T15:44:00.008+02:00

Teater NO99 lavastus "Misery"

Õudusteater on ikka neetult põnev žanr. Hirmu piiril balansseeriv mäng saab kulgeda reaalajas su omaenda silme ees, ilma ühegi ekraani vahenduseta. Peaks pakkuma võimsat ja närvekõditavat elamust. Psühholoogiline thriller, näitlejate kassi-hiiremäng (antud lavastuse kontekstis ehk kassi-rotimäng; kes näinud, küllap mõistab) päris elus... see peaks tekitama judinaid ja vaimustust, ärgitama mõtlemagi.
Paraku, paraku, NO-teatri laval, kus Peeter Volkonski ja Marika Vaarik menuka romaanikirjaniku ja hullunud fännina teineteist irriteerivad, nii vaimus kui kehas valusaid vägivallaakte sooritavad, põrgupiinu põhjustavad ja vägikaigast veavad, kõik avalõigus kirjeldatu nii vaheda täpsusega ei toimi. Eva Klemetsi versioon Stephen Kingi "Miseryst" annab küll kahele kihvtile näitlejale pöörase ja jõulise mänguvõimaluse. Klemets on näitejuhina arukas ja andekas, ei karda näitlejamängule laval ruumi teha, režiinippide asemel viimistletud partnerlust serveerida. "Miseryt" vaadates meenus muuseas "Kogutud teosed", mille Klemets lavastas mõne aasta eest Vanemuises, Külliki Saldre ja Hilje Mureli partnerluse ehedus on võrreldav Volkonski ja Vaariku nüüdse täpsuse kraadiga. Lavaelu pingestab - nüüd, tundub, et küllap ka siis - kirgede tempereeritus, vaoshoitud mängulaad, karge (aga mitte külm!) tõelisus, mis laseb laudilmal ajuti aset leidval salaihade paljastamisel mõjuda tõelise vulkaaniplahvatusena. Lavastaja, kes jõudnud psühholoogiliste duellide loomisel sellise tasemeni nagu Klemets, on tunnustust väärt.
Duetis tundub peremehetsevat naine, Marika Vaariku roll tundub selle võrra keerukam. Paul Sheldoni romaanide mõjul pööraseid käike ette võtva Annie Wilkesi suhtes ei tunne autor halastust, ka lavastus ei paku erilist võimalust Anniele kaasaelamiseks. Vaarik targa näitlejana kinnitab oma Annie kuju külge küll inimlikke jooni, mängib ta madala välulävega naiseks. Surmad, mida ta pealt näinud, kajastuvad ta olemuses ja olemises. Vahvalt ilmutub Vaariku karakternäitlejalikkus, kui Annie jutustab lapsepõlve kinoelamusest, see viiv on ainsamaid, mis võimaldab vaatajalgi Anniega samastuda. Siiski on algusest lõpuni Vaariku tegelaskuju laubale löödud miinusmärgilisus, jõujooned püsivad ühetaolistena, peremehe-ohvri suhe "reaalsuses" ei muutu. Allhoovustes on asi muidugi keerukam. Tundub oluline, et mõlemad tegelased on ikkagi ohvrid. Annie on ju elu ja surma ja Paul Sheldoni romaanide ohver, Paul oma lugejate ohver. Laval toimuvas on Paul langenud hullunud austajanna küüsi, kusjuures selleski olukorras, kus Pauli saatus Anniest sõltub, on iga Annie käik Paulis kinni. Särisev pingpong. Elu ise.
Peeter Volkonski rolli võtmeks tunduvad olevat stseenid, kus Sheldon romaani kirjutades iga järgmise mõtte kallal juurdleb. Need meisterlikult mängitud monoloogid, Sheldoni sisemonoloogi katkematu väljendamine näitavad kätte looja olemuse, Loojaks olemise õnne võimaluse Sheldoni elus. Ilma selleta jääks Sheldon ehk vaid hädavareseks, need tirivad ta tõeliseks kirjanikuks. Pauli suhe käsikirjadega on leegitsev - hoolimata sellest, et äri ja kunst pole selle kirjaniku elus vastandid, vaid läbi põimunud kaaslased. Volkonski Sheldon on üllatav ümberkehastumine, laval on rohkem romaanikirjanikku kui eesti teatriilma vürsti. Ehkki siis, kui Peeter Volkonski Laura Petersoniga oma "Viimast suudlust" mängis, oli sarnane võitlussituatsioon elusam kui nüüd (üllatavalt palju on neis kahes piirsituatsioone käsitlevas kahe inimese sündmuslikus kohtumises, kus Volkonskil keskne roll etendada, ühist. Kuigi vähemalt praeguses võrdlevas tagasivaates paistab "Peeter Volkonski viimane suudlus" oma elu ja teatri piire hägustavas eheduses ja soojas läheduses "Misery" vaoshoituse ja hirmuelamuse üles kaaluvat, ent möönan, et selles hinnangus võib-olla tegemist enam isikliku meeldimisskaalaga kui objektiivse analüütilisusega... ja võib-olla ongi vaatajal end staarnäitleja ja andunud teatriteadlase duelli lihtsam sisse mõtelda kui kirjaniku ja ta groupie omasse.)
Lavastuses on mõni kitsaskoht. Kui Paul Sheldoni sattumine Annie Wilkesi "hoole" alla jäetakse ilmselt taotluslikult kerge saladuslooriga kaetuks, siis see, mis sünnib tagalaval mängitavas finaalis, võiks publikule vahest siiski selgemini ja ka ühesema lavastajahoiakuga pärale jõuda.
Kairi Mändlo kunstnikutöö iseloomustamiseks tahaks kasutada sõna "julge". Seda ta tõepoolest on. Võimas nii minimalismis kui maksimalismis. Kirjeldada väga ei tahaks, sest üllatusi jagub. Kõõlub äärmustel sama veenvalt kui Annie ja Pauli lugu Volkonski ja Vaariku esituses. Romaanitekst, millega Annie maja seinad täis kirjutatakse, on oluline kujund samuti. Annie jaoks eelkõige. Ta elu on täis kirjutatud võõraid sõnu. Kas talle määratuid? Kui jah, siis igatahes selliseid, millega ta iialgi päriselt kokku ei saa. Nii et nende määratus tähistab sel juhul määratu suurt sisu, mitte seda, et nad vaid Anniele suunatud on.
Nüüd aga peamiseni. Pöördugem tagasi kirjatüki alguse juurde. Klemets on teadlikult loobunud igasugusest absurdi- ja paroodiavõimalusest, mida thrilleri lavastamine teatris kahtlemata pakub. Ent päris tõsiselt ei kannata hirmuelemendid laval end ometi võtta. Sest vägivallastseenide võttestik on ikka läbinähtav. Korraks tekkis kujutlus, et Klemetsi lahendus õigustaks end siis, kui psühholoogilise võitluse kõrval tõuseks keskseks teemaks eetilised küsimused, mitte hirmuaspektide uurimine, mida kavaleht ja lavastuse tutvustused hoogsalt kultiveerivad. Eetiline poolus, küsimused looja ja loodu vahekorrast, inimestest, kes end jumala staatusse tõstavad, on nüüd Klemetsi lavastuses küll olemas, ent saaksid ka palju enam lavastaja poolt esile tõstetud olla. Tekst ja näitlejamäng paistavad seda igatahes võimaldavat. Ehk võinuks mäng nii tõsiseltvõetavama ja jõulisemana mõjuda. Ega ma palju polemiseeri, võib-olla oli Klemetsi praegune kontseptsioon siiski õigeim ja huvitavaim tee. Olemas ta igatahes oli. Üritanuid teadagi ei laideta ja mäng ju ikkagi käivitus. Piire kompavas elu ja surma õudses pillerkaaris, mis väärib küünlaid.

Vaata ka lavastuse kodulehte.

Nagu EestiUSA

2011-11-08T20:28:00.005+02:00

Kuressaare Linnateatri lavastus "Hind"

Mis teatrit tehakse Saaremaal? Iseäralikus situatsioonis nood meretaguse teatri tegijad, kes publikut tervitavad etenduse hakates karuse nõuandega, üteldes, et nüüd on küll juba viimane aeg taskutelefonid välja lülitada ja pildistamisest ei maksa möeldagi. Säherdune tervitus teeb hopsti! publiku teatriga sõbraks, toob teatri lähedale.
Aga lavale ei too nad (ainult) oma kandi dramaturgiat, ei mitte teps, hoopis Arthur Milleri psühooloogilise draama "Hind".
Heiti Paku, lavastaja, saatesõna kavalehelt lubab loota, et "Hind" tuleb oma teemadelt ja nende käsitluselt vaatajale ligidale. Seda ju võikski teatrilt loota, ikka ja üha, psühholoogiliselt teatrilt veel iseäranis. Eks ta tulebki... Isegi nii ligidale, et paistab nagu polekski need tegelased eelmise sajandi keskpaiga Ameerikast, vaid siitsamast me endi kõrvalt, Eestist, Tallinnast, Kuressaarest, Viljandist, ... (jätka ise!) Nõnda reaalne on see, mis nendega sünnib, nõnda elulised on nad.
Riho Kütsari Victor Franz on tuim ja tuhm. Ei, mitte näitleja Kütsar, vaid politseinik Victor Franz, keda ta mängib. Elab üha sissepoole, varjab oma siseilma hoolega. Ei mingeid tundepurskeid ega hingepaotusi! Mees on mees ja mehed ei nuta. Tundelisusest on ta üüratult kaugel, tundlikkustki püüab ta viimse väiksuseni taandada. Parajaks tümakaks võiks ju teda tituleerida, aga see siseilm on all ühtaegu nii aimatav ja ometi nii varjatud. Võrdlusigi toob see mees endale hoomatavast, targutab lõssi ja mandi üle. Jah, ma tean seda meest küll. Istus mu kõrval. Nohises tasa, aga plaksutas korralikult. Kas talle meeldis "Hind"? Ei tea. Poleks mõtet olnud küsida ka, niikuinii poleks öelnud.
Victori naine Esther Elina Reinoldi kehastuses on ekstravertsem ja vastuvõtlikum, ihaleb justkui enamat. Aga et oma mehelt tal seda lootustki pole saada, uputab selle klaasi. Võib vahel parasjagu tüütu olla. Kuid tahab ikka ja ainult head. Teab täpselt, mida tahab, aga ei tea, kuidas. Ja oma meest, ta siseilma keerukusi tunneb sama vähe kui ükskõik millise vastutulija oma. Tean sedagi naist. Istus paar kohta must edasi. Võttis keset teist vaatust oma kotist tulipunase huulepulga, et oma suud võõbata. Aga mulle tundus, ma usun, et "Hind" võis talle meeldida. (NB! Elina Reinoldi viimaste hooaegade rollid, need naised ja emad, on mängitud tähelepanuväärse detailitäpsusega, põnevalt, kütkestavalt, sügavalt, tundlikult...)
Vana kaval juut Gregory Solomon - Guido Kangur on lennukas ja ütlemata igavikutajuline tüüp. Ja väga tark inimeste tundja, eks tema oma vaiksel mängulisel viisil kapi taga konutades seda perekonnadraamat juhibki. Kui ta oma jutuga Rooma linna ehitamise manu jõuab, siis võib saalis tõemeeli uskuma jääda, et ta seda pealt nägi, ehk Romulusele ja Remusele teeseldud tagasihoidlikkusega nõu oskas anda. Sest 89aastane on ta olnud kindlasti kõvasti kauem kui viimased kuud ja 20aastane pole ta ilmselt kunagi olnudki. Akrobaat inimsuhetes ja äris, see ta on, vigur vanamees. Kanguri tegelaskujul on selline saladusemaht ja intensiivsus, et esimeses vaatuses kippusin saalis korra uskuma, et Pakk Milleri näidendit edasi arendanud ja Solomoniks on kehastunud Victori kauaotsitud vend. Vahi milline kentsakas mänguline allusioon siis! Ja ometi on Kanguri juut ka päris. Olen tedagi näinud. Istus paar rida must tagapool. Korra haigutas häälekalt, enamasti puksus ja kõgises naerda.
Neljas, ootamatu oodatud külaline on Walter Franz - Aarne Mägi. Mees, kes võib igast ärist südametunnistuse piinadeta osa võtta. Kelle jaoks kvalifikatsioon on tähtsam kui teadmised. Kes hindab kiilaspea säravust, mitte seda, mis seal all. Ja temagi elab nii sissepoole, nii sissepoole... aga mõistatuseks ta jääbki, vähimate vihjeteta. Mõni inimene kohe on... suur mõistatus. Arvan tedagi teadvat, aga istub ta esmaspäeva õhtul teatrisaalis, vaatab Kuressaare Linnateatri psühhodraamat? Ei tea. Ei näinud.
Jah, see on väga eluline. Aga kas - tervikuna ka elus? Vist mitte igal hetkel...
Aga mis see siis on? Elulisusest, kus elu napib, jääb -lisus, miski, mis nagu on. Natuke teisest ajast ja teisest kohast, kuigi kõik, kes laval, oleks nagu siitsamast ümbertringi pärit. Nii oma ja nii võõras. Miks on see, mis laval, ühtaegu nii päris ja ometi nii kauge? Miks on kerge teatraalsus ja mängulisus teatris kordi lähedaletulevam kui olustikuline elulisus? Kas asi on selles, et ülima hillitsetud "eestlaslikkusega" mängides ei pääse ligi ameeriklase Milleri käikudele, nõuaks need rohkemaid tundepaisutusi (aga sellega võib ju kaasneda oht sattuda sentimenti ja tunnete esilekutsumisse, mida Heiti Paku lavastus ja näitlejatööd targalt ja hoolega väldivad)? Mis paradoks see ometi on? Või - ei hakanud vaid külalisetendus päälinnas päriselt tööle?
See ligidale tulemine, mida Heiti Paku kirjutise põhjal loota tihkasin, päriselt ikkagi teoks ei saa. Seda kõike vaataks natuke nagu distantsilt. Natuke meretagune vöi nii...

Vaata ka: lavastuse kodulehte

Ilmutet

2011-11-08T20:17:00.005+02:00

Pronk on pidanud blogipuhkust, aga sel ajal on ilmunud pikema töö viljana kaks kirjatükki, milles mul oma osa.
Müürilehe 17. numbris ühest siinsest postitusest välja kasvanud pikem mõtisklus näitleja, lavastaja ja etenduskunstnik Peeter Rästase tegemiste kohta hooajal 2010/11
ja
Nädalise Teatrikülgedel Andry Ervaldi ja Mait Jooritsa sisukas dialoog, mida mul rõõm ja au maha kirjutada oli, ühes kommentaariga.

suhteseinu lappima katusemees appi ja

2011-09-28T19:58:00.008+03:00

Teater NO99 Põhuteatri lavastus "Katuselt"

kas selleks, et paarisuhe toimiks, tuleb seda vaadata vähemalt viivuks väljastpoolt? kas väljaspoolne distantseeruv pilk võib ohtlikuks saada? kas distantseerudes hajub lõplikult kohalolu vägi, asendub mugava, tühja äraoluga?
paarisuhe projitseerib maailma hoomatavale eluekraanile, seda on teadnud paljudki loojad. teab ka chalice, kui oma debüütooperi tegelasteks eluga ummikusse jooksva abielupaari kirjutab.
mäng toimub kortermajas. ainulaadsesse põhust teatrihoonesse on kunstnik jan tomson ehitanud ühe tükikese ühest tüüppaneelmajast. see lavakujundus on oma eheduses ja butafoorsuses justkui lastelavastusele loodud. oh, kuis tahaks, et sinna tõttaks lendama karlsson katuselt. ei, tuleb hoopistükkis katusemees, karlssonist inspireerituna, kergelt puškinliku väljanägemisega, aga see on vaid kattevari. sest tegelikult pole katusemees mitte katusemees, vaid jarek kasar. või siis hoopis chalice? või ikkagi katusemees?
aga korter on kui nukumaja. ja mängki kulgeb selle sees nagu kogemata nukumajja prantsatanud suurtel inimestel - kogemuse puudumise tõttu naiivselt, avastavalt. need, kes laval on muidugi seda olukorda varemgi kogenud ja naivistlik mängulaad on läbimõeldud lahendus. elu, millega abikaasad (hannaliisa uusma ja uku uusberg) sääl madistavad, on pisut primitiivne, etteaimatav. ja sellises naivistlikus laadis rulluvas ooperilavastuses ei häiri ka see, et osatäitjate kolmiku ettevalmistus ja taust lauljate ja näitlejatena vägagi erinev on.
muusika, jarek kasari looming on oodatult kõrgel tasemel. omanäoline, erilaadne, isemeelne, üllatav, kergelt kitš, kergelt naivistlik, kergelt irooniline, kergelt naljakas, kergelt eklektiline, kergelt elunäinud, kergelt sügav, kergelt pinnaline, kergelt raskepärane, kergelt kergemeelne. värviline ja elus. sõnad pole just poeesia tipptase - ja mis siis? sest nemadki, need sõnad, mõtlen, uku uusbergi ja jarek kasari kirjutatud, hingavad ühes isemoodi rütmis. on vahel elulähedased, banaalsed ja sügavad.
märkan, et laon üha ritta vastanduvaid omadussõnu. ent - kui mängu juhivad chalice ja uku uusberg, siis äkki teisiti ei võikski. sest nende mõlema mehe omanäolises loomingus kuuluvad vastandid orgaaniliselt kokku.
ja siis kuulub sinna maailma, selle maailma keskmesse, klaaskuuli südamiku, tormleva elu epitsentrisse see ainus. naine. hannaliisa uusma. aga mehed teda kuigivõrd ei näe. kuigi seda, mida vaadata, on enam kui küll - nii sees- kui välispidiselt. aga ju siis selles häda ongi, et mehed ei oska vaadata. ja kui keegi ootamatult vaatab, olgu too keegi siis tarmo, tom, john, artjom, karlsson, puškin või chalice, satub naine segadusse. miks teda õigel ajal ei vaadatud? ju sellepärast, et mehel (uku uusberg) oli muudki teha. numbreid kokku lüüa, näiteks.
kes on ikkagi katusemees? kas distants, mida ta abikaasadele pakub, on ohtlik või abistav? kas ta vaid himustab ilusat naist? või aitab hoopis selle naise mehel oma naist vaadata? või on ta isegi elusihi ja naise silme eest kaotanu, kes nüüd teisi aidates end lunastab? abielumees? eluabimees? abimees? elumees? mees? ja kas katuselt läbi käinud mees suudab ikka oma abieluõnne taastada nii kaunilt, kui ooperi lõpupilt seda näitab? kes teab, kes teab?
kõrvalkortereis käib elu, teatraalne, sürreaalne möll. ja dirigent, keda võimalik televiisorist piiluda, on rõõmsas hoos. tema käe all orkestergi - reaalmažoor, kelle nooruslik meisterlik helitulv aegajalt lavalt kostvad sõnad varjutab. aga sõnumile töötab orkester tajutava tähelepanelikkusega kaasa, igatahes.
uusberg ja chalice ajavad oma asja. esitavad valusaid küsimusi. ja korraga märkad, et naivismiks peetu on päriselt elurõõm ja banaalsuseks arvatu siirus. ja need küsimused, mis esitati, need küsimused käivad su omaenese elu pihta.

vaata ja kuula ka lavastuse kodulehte.

Ägedalt möllav, sõgedalt pillav

2011-09-25T19:47:00.003+03:00

VAT Teatri lavastus "The Black Rider"

Must Ratsanik on finišeerinud Kultuurikatlas, roninud mööda auravat katelt üles, visanud õhus paar uperpalli, ümisenud vahvaid viisijupi, deklameerinud õpetussõnu.
Ameerika muusikal saksa rahvaloo ainetel Eesti teatrilaval saksa lavastaja käe all! Sakslastel on ses koosluses oma topeltosadusega justkui eelised. Kas see, mis Christian Römeri käe all lavale jõudnud, on saksa või eesti lugu?
Tom Waitsi muusika kõlab tundelist mõrumuusikat ühendava Tunnetusüksuse esituses (muusikajuht Rivo Laasi) enesestmõistetava mängulisusega. Teisiti ei saakski. Taskumuusikalis, muusikalitaskus.
Taskumuusikali žanr garanteerib mängulisuse, leidlikkuse ja funktsionaalsuse kõrval ka kerge distantseeritud kõrvalmuige, nõuab eriliselt head absurditunnetust ja sädelevat huumorisoont. Ja VATil seda vast jagub.
Nii nad seal möllavad. Vokaalselt ega instrumentaalselt ei peagi ju üks taskumuusikal virtuooslik olema. Küll aga mänguvabaduselt.
Lauri Saatpalu määrab lavastuse rütmi ja pulsi. Veits waitsilik, aga eksimatult omanäoline, iseilmne oma dagölikult iroonilise sõnaseadmisvõimega. Veab seda lavastust. Esitab "The Black Rideri" värsse samasuguse vahedusega kui omi laulusõnu. Ehkki täpselt ei saa ma pihta, on ta enam Saatpalu või Kompjalg. Kuna see nauditav on ikka, siis polegi vahet.
Raivo E. Tamme travestiaroll, mis lavastusele sõgeda huumoriga särava avapaugu tulistab, jääb õhku. Loodaks justkui raamtegelast, aga seda ei ole ega tule. Moodustavad hoopis Saatpalu/Kompjalaga kentsaka koosluse, hirmutava ja naljaka. Saatpalu rõõmsalt lõtv vabadus trumpab Raivo E. Tamme üle. Aga E. Tamm mängib enamiku lavaajast hoopis metsnik Bertrami ja jõuliselt rumala jäägri roll passib talle paremini, on ka kirjutet ja lavastet veenvamaks, võimsamaks. Selles megamehes on E. Tamme näitlejanatuuril võimalik luua stiili- ja žanripuhas, meeldejääv roll.
Sandra Uusberg-Ago Soots armastajatandemina Kätchen-Wilhelmi rollides on oma puhtas süütuses sümpaatsed nii tegelaste kui ka näitlejatena.
Katariina Undi ema-roll laseb nautida näitleja oskuslikku, põnevat, küpset hääle ja plastika kasutust. Toimib funktsionaalsena lavastuse ja partnerite teenistuses ja on naudinguga vaadeldav ka iseseisvana.
Teistes osatäitmistes, Tanel Saare, Margo Tederi ja Meelis Põdersoo osade reas vahelduvad vaimukad sähvatused ja lahvatused puisemate viivudega, aga ajuti suudavad kõik mänguvabaduse ära tabada ja nauditavalt lavale vahendada.
Aga tee või tina, lugu ei käivitu. Või käivitub küll, aga ei kütkesta. Sest faabula on etteaimatav. Ja lavastaja ei lisa sellele kõrvalpilku, püsivat tõlgendusnüket, mis mängu käima tõmbaks. Ons ta selle kõrvalpilgu, hoiaku või hinnangu kellelegi maha müünud? Vaevalt. Äkki lihtsalt ära kaotanud, maha pillanud? Igatahes ei õnnestu saalis viibides teps mitte järele jõuda, mida saksa lavastaja öelda tahab, miks ikkagi lasknud Eesti väiketeatril autoriõiguste nimel pika lahingu maha pidada. Ja kui lavastajapositsioon arusaadav pole, ei käivitu ka mäng. Saab nautida Villu Kanguri-Tõnu Oja vahvat tõlget, Tom Waitsi käredast-karedast-mõrudast-magusast muusikailma, mitut kihvti osatäitmist ja näitlejate energiat ning jõudu, aga imet ei taba.
No mis sa teed, trikitamisega mõtteselgust ei asenda. Aga see ei tähenda, et Musta Ratsaniku mängud vaatamist ei vääriks. Sest kui mängu kaasatud nii kõrgemad kui ka madalad jõud, musta ja valge pooluse valitsejad, võib vägagi vabalt juhtuda, et teatriime sünniks vajalik juhuste kokkulangemine sünnib mõnel õhtul märksa jõulisemalt kui mõnel teisel.

Vaata ka: http://www.vatteater.ee/et/lavastused/11/the-black-rider.html

Kangelane otsib igavikkku

2011-09-10T15:25:00.004+03:00

Von Krahli teatri lavastus "Gilgameš ehk igaviku nupp"

Vaimustudes suurest hulgast heast teatrist, mida mööndustega "näitlejateatriks" nimetada võib, ja saades osa palju vähem kaasakiskuvast "tehnoteatrist", võib meelest minna, millise elamuse pakub hää teater, kus multimeediumlike vahendite kaskaad targalt tempereerituna sõnumi teenistusse asetatud. "Gilgameš", kus jõulist, intensiivset, füüsilist, intellektuaalset, nauditavat näitlejamängu ümbritseb võimas efektide rida, kus tekst pillub eksistentsiaalseid küsimus, on võimas meeldetuletus. Aga mitte ainult.
Lavastab Peeter Jalakas, dramaturgiliseks toeks Tarmo Jüristo, stsenograafiliseks Liisi Eelmaa. Laval Krahli tuntud ja vastupidav trupp oma täies koosseisus, hiilguses, vaheduses, täpsuses. Nii ta tuleb, see lugu, see lugu.
"Gilgameš" algab ajakohase poliitsatiirina, kultuurikilomeetril, kuhu uhiuus katel pole kerkinud, kus jalutajale rohkem võimalusi kui kultuurinautlejale, kus Euroopa kultuuripealinn 2011 õilmitseb ja mandub, on see terav. Omandades viivuks orwellilikke mõõtmeid, jääb siiski liiga lihtsaks. Ja paralleelide tõmbamine - kummardatud ja kirutud kangelane Gilgameš (Juhan Ulfsak) kui Edgar Savisaar vs looduslapsena kiratsevale poliitareenile tiritud Enkidu (Erki Laur) kui Jüri Ratas - on mannetu ja lihtsakoeline. Sarnaseid paralleele ja tähenduskilde võiks leida veel ja veel. Sirbis kirjutas Jaan Tooming, et teatrist on kadunud mäng. Gilgameši tegelaskujus võiks ju näha va mandund riigiteatrit, Enkidus mängulise teatri taassünni alget ja ainet. Apokalüptilises teatrimängus peitub tuhat ja üks tähendus- ja tõlgendusvõimalust. Ja selles ilmas viibimine on rikastav kogemus, vaata kuidas tahad.
Kangelaseks ei saada, vaid sünnitakse?
Juhan Ulfsaki Gilgameš, see igaviku palge ette tungiv türann, ei kuula oma ema, sest aeg on tulnud tappa. Aeg surnuks lüüa ja igavik vallutada, jumalatega sõdida ja maailma valitseda, maailmalõpus igavese elu saladus enda valdusse saada - vähemaga see mees ei lepi. Teadagi.
Ja näitleja Ulfsak - intellektuaalselt irooniline, lendab mööda lavaruumi, pillutab eksistentsiaalmonolooge segamini valusa viha ja ülbe üleolekuga. Ses rollis on koos Ulfsaki mängitud tegelaskujude slepp - don Juan, Hamletid, Treplev, Kalle Kõsta, näitleja Juhan ja kõik need teised, enesestmõistetava lõtvuse ja vihase pingeväljaga mängitud. Aga ma ei tea, kas selle kohta saab piduliku õhinaga kuulutada "roll, mis muutis näitlejat". Ja milleks õieti selline pidulikkus vajalik olekski?
Surma hinda küsi surematutelt...
Jumalad sädistavad ja säutsuvad linnukeeli (no ütle nüüd, kas on see looduslähedus, linnulauluhääled või hoopis virtuaalmaailma sissetung, elustunud Twitter?). Ja vaikne endassetõmbunud kauboi juhib Gilgameši teekonda. Ja vihatud vaenlast hoiab üleval katlakütja. Ja rahvas on totaalne lambakari niikuinii. Ja ema näeb oma poegade unenägusid kõige lähemalt. Ja enne kohalejõudmist, siis, kui pikk tee selja taga, seisab Gilgameši ja igaviku vahel, üks igavikuline kõrts. Ja kõik mähkub ja mattub kasutet rõivakaltsude tolmu. Nõnda kulgevad kujundid kesk katelt.
Estraadlikule satiirimuigele (Krahli näitlejad hämmastavad täpsusega ka selles žanris, lavastust avav koosolekustseen on ühtaegu estraad ja selle paroodia) annavad silmad ette küsimused kangelaslikkuse olemusest ja võimalikkusest. Aga seegi lähenemine ammendatakse ja avardatakse. Et jõuda oma põhiküsimuseni.
See lavastus ei tegele küsimusega "olla või mitte olla?", ei küsi ta ka, miks või milleks või kes olla (sellistele küsimustele vastuseid otsivat teatrit on olemas küll). Küsisõnaks on "kuidas". Kuidas olla kangelane? Ei, mitte ainult see küsimus, vaid veel laiemalt. Kuidas olla inimene?
Kes igaviku leidnud, ei pääse maa peale ega taevasse. Hulpigu oma paadiga siis kuskil vahepeal. Kangelane (?), kes leidis igaviku.

Vaata ka lavastuse kodulehtte.

Lõpp ja algus

2011-08-31T14:29:00.003+03:00

"Kas tunnete: väriseb maa!
Kas kuulete kisendab veri!"
kuulutas nooreestlane Gustav Suits. Kas apokalüptilised maailmalõpumeeleolud, mis ei jää kajastumata ka teatrisuves lubavad Suitsule vastata? Kas igas lõpus ja alguses on seesama tunnetus - ka suvelõpus ja sügisealguses?
"kas igas alguses on lõpp ka sees
nii varjatult, et pole märganud,"
pärib noor eestlane Kristjan Üksküla.
Nõnda ongi teatrisuvi ühele poole saanud. Ülevaadet ei ürita, ütlen vaid, et üha olulisemaks saavad teatrisündmused, mis puudutavad hinge, mis ei pruugigi olla igakülgselt kunstimeisterlikemad, ent millest paistab, kuis tehtav tegijaile korda läheb. Selliseid äratundmishetki on teatrisuvve mahtunud õige mitu ja need teevad rõõmsaks.

Aga alaku nüüd uus teatrihooaeg. Vana võla kustutamiseks jätan siia lingid mõnele suvisele kirjutisele Virumaa Teatajas:

R.A.A.A.M.i suvelavastusest "Tühermaa"
(tundsin, et tegu on hää, professionaalse, läbimõeldud lavastusega, sisuka eksperimendiga harvanähtavas mängulaadis, aga ometi oli selles mingi süngus/ahistavus, mis ei lasknud toimuvat tõrgeteta vastu võtta, tõukas pigem eemale)
Vargamäel mängitud lavastusest "Vargamäe voonake"
(esimene Lennuki Tammsaare-tõlgendus, mis mind esmakohtumisel totaalselt puudutas, hulk sisukaid kujundimänge ja paeluvaid näitlejatöid, rikas ja mitmekihtne lavateos)
Karepa talumuuseumis etendunud lavastusest "Rahukevad"
(võimas ja intrigeeriv tekst Alice Sagritsa päevikute näol, Liisa Aibeli kihvt ja arenev rollisooritus, ent paraku jäi sedapuhku - tegu on triloogia kolmanda osaga - puudu täpsest timmivast lavastajakäest)
Teatrifestivalist Monomaffia

Ja kes tahab, võib sirvida ka värsket "Müürilehte"...

"Kui ilmub leht, saab teada, kes sa olid" (J. Viiding)

2011-07-19T18:04:00.004+03:00

Virumaa Teataja on ilmutanud kaks mu teatrikirjutist:
mõlgutus Rakvere Teatri suvelavastusest "Noor Eesti"
ja postmortaalne kiri MTÜ Ühenduse R.A.A.A.M. suvelavastuse "Pärast surma Jendalis" peategelasele Maria Benckendorffile.

Mis kurat ta sinna galeerile ronis?

2011-07-01T09:21:00.001+03:00

Theatrumi lavastus „Misantroop“

& Tallinna Linnateatri lavastus „Scapini kelmused“

Teatrisuvi 2011 rõõmustab koguni kolme Moliere'i-lavastusega. Theatrum mängib Kadrioru lossis „Misantroopi“, Linnateatri Lavaaugus möllavad teatritudengite „Scapini kelmused“, Vanemuine naaseb sünnikoju Jaama tänaval, „Ebahaige“ kaasas. Moliere on elus.

Et „Ebahaige“ siinkirjutaja teatrisuveplaanidesse vististi ei mahu, saab Moliere'ist kirjutatud „Misantroopi“ ja „Scapini kelmusi“ kõrvutades. Ehkki kahest lavastusest koos kirjutada on kui võrreldamatut võrrelda, sõgedalt galeerile ronida, saab see siiski ette võetud ja kaht eriilmelist teatrisuvesündmust samadest aspektidest vaadates vaetud.

Koht

Theatrumi „Misantroop“ paelub publikut vaikusetajulises kammerlikus saalis, Kadrioru lossis, kus pisimgi helivõnge kajaga võimendet saab ja publik viibib näitlejale lähedal. Linnateatri Scapin teeb kelmusi Lavaaugus, plartsatab ühtevalu mänguplatsi keskel laiutavasse parditiiki, läbib jooksujalu ja tantsiskledes üüratuid vahemaid... Aga mängupaikade võimaluste maksimaalne ärakasutamine lavastusterviku huvides – või täpsemalt öeldes lavastuste ideaalne sobitumine mängupaikade võimalustega ühendab Lembit Petersoni „Misantroopi“ ja Elmo Nüganeni „Scapini kelmuseid“. Ja siit hakkabki hargnema kahe lavastuse intrigeeriv erinevus: Petersoni lavastus on vaoshoitud ja viimistletud, nüansitäpne ja stiilne, hõrk ja filosoofiline, väljapeetult vaimukas inimolemuse uurimus, Nüganeni oma suurejooneline ja vaatemänguline, improvisatsiooniküllane commedia dell'arte'i sugemetega jämekoomikassegi kalduv suvine lustmäng.

Tekst

Moliere? Moliere... Moliere! Teadupärast pole „Misantroop“ ja „Scapini kelmused“ Moliere'i loomingus just sugulastekstid, pigem komöödiaklassiku loomingus vastanduvad teosed: „Misantroop“ kui värss(tragi)komöödia, kust elutarga huumoriprisma läbi valgustub inimese nukkernaljakas olemus, ja „Scapini kelmused“ kui maisemale ja kraadi võrra labasemale naljatlemisele rajatud situatsioonikomöödia. Kuid: Lembit Peterson ja Elmo Nüganen on piisavalt targad lavastajad, et seda erinevust põhjani tajuda ja sellele vastavalt vahendeid valida. (Mis võib juhtuda, kui „Misantroobile“ läheneda võttestikuga, mis võiks passida „Scapini kelmustele“, sai selgeks VAT Teatris paari aasta eest etendatud „Misantroobis“.)

Teksti ja mõtte andmine pole kummaski lavastuses näitlejatele just ülemäära kergeks tehtud. Theatrumi näitlejad peavad võitlema lossisaali kehva akustika ja kajaga, ent nende värsiandmine on sellest hoolimata nauditav, rõõmsalt ja täpselt vahendatakse ka August Sanga vaimukaid tõlkenüansse. Teatritudengeid Linnateatri Lavaaugus kiusavad suured vahemaad, kaugus publikust ja vahel ka partnereist, aga nendegi mõte jõuab vaatajani vaid minimaalsete kadudega. Saavutuseks tuleb seega pidada mõlemal pool tehtud tööd.

Ja mis olulisim: ehkki olin mõlema tekstiga eelnevalt põgusat tutvust sõlminud, pakkusid lavastajad oma aktsendiasetustega neis mõlemas mulle üllatusi: Petersoni lavastus tegi mu jaoks esmakordselt peaaegu et päriselt lahti Moliere'i sügavused ja Nüganeni lavastus Moliere'i kerguse, võib-olla isegi parimas mõttes kergluse.

Peaosalised

Leidliku võttena jagavad Scapini rolli kaksikvennad Märt ja Priit Pius. Piuside Scapin on siiski terviklik isiksus, mängurõõmus lustija, vahel rõõmsalt vastutustundetu, teinekord aga tundlik teener, lakkamatult toimetav kavalpea. Piuside mängulisus teeb Nüganeni lavastuse Scapinist teatri võrdkuju, terava maailmatajuga kunstnikuhinge, vaimuinimese võimumaailmas, kelles eetikabarjäärid taanduvad, kui võimuritele tarvis koht kätte näidata ja vahendite valimiseks pole aega antud. Scapin saab jagu nii katuseharjal troonivast härraste kambast kui ka oma isekaist isandaist. Aga kas üllana paistev eesmärk õigustab õelad või eluohtlikud abinõud? Mis mängu Scapin ikkagi mängib? On ta ikka õigluse eest võitlev vaimukandja või vaid pahatahtlik trickster?

Ott Aardami Alceste, misantroop, on kinnine ja torkiv, üliarenenud tõetundega aumees, kes oma ajast ees: seltskondlikust lömitamisest pääsu otsib, sirgeselgselt erakuelu valib. Aga Theatrumi „Misantroobi“ tõeliseks peategelaseks tõusis (vähemalt nähtud kontrolletendusel...) Laura Petersoni Celimene. Ajakohase kaunitari, nukunäolise tüdruknaise palge tagant paotas Laura Peterson kargelt ja täpselt Celimene'i hingetühjust. Ehk on temagi tüdinud seltskonnaelust, aga ei oska sellest pääseda, sestap sepitseb seltskonna vahendeid kasutades intriige? Ehk on hoopis Celimene tõeline misantroop – inimpõlgur, kes selja taga igast oma austajast halba arvab, neile oma peas või salakirjades kohta kätte näitab? Erinevalt Alceste'i maailmast, kus mõnele ausale või armastatud inimesele lugupidu osaks saab, ei teeni Celimene'i juures ainumaski austust – kas ei tee kas või see fakt Celimene'ist tõelisimat misantroopi selles „Misantroobis“? Igatahes on lavastaja Lembit Peterson ja näitleja Laura Peterson oma Celimene'i äraütlemata paeluvaks teinud, ta näkku joonistanud misantroopia vahelduma seltskondliku klanitusega...

Ei Celimene'i ega Scapini tõmba töö galeeril, ei saa neist siunatud galeerile ronijaid. Kas Alceste'i lahkumine lossist erakuellu võib tähendada galeerile ronimist? Üks mis kindel: Lembit Petersoni „Misantroobi“ lõppedes ei teki kahtlust, et Alceste võiks kunagi naasta; kui Philinte (Marius Peterson) ja Eliante (Eva Eensaar) talle pärast pausi järele tormavad, ei saa saalis uskuda, et neil õnnestub Alceste tagasi tuua, otsus on langenud lõplikult ja vankumatult.

Trupp

Mõlemas Moliere'i-trupis luuakse säravaid osi. Näitlejad, nii Theatrumi tundlikus koosseisus kui ka Lavakunstikooli tudengite nooruslikult uljas ja kaasahaarava energiaga laetud kambas, tajuvad ühtviisi hästi üksteist ja Moliere'i finesse, mängivad isukalt ja lustiga. Nii sünnibki huvitavaid rolle mõlemas lavastuses, „Scapini kelmustes“ materjalist, vabaõhulavastuse spetsiifikast ja näitlejate noorusest johtuvalt enam rollivisandeid või vahvaid karikatuure, „Misantroobis“ väljapeetud lavastuse vääriliselt rohkem viimistletud psühholoogilisi inimportreesid. Kirjeldamist vääriksid mõlemad, paraku ei anna ainus vaatamiskord selleks piisavalt alust.

Kujundus

Lavaauku on külaline Lätist, lavakujundaja Ivars Noviks loonud laheda veeäärse linna, kuhu Scapini ja tema isandate askeldused orgaaniliselt sobituvad, laiale lavale mahub leidlikke kujundusnüansse, ootamatuid detaile.

„Misantroobi“ lava kujundab lossisaal. Toolid, mis sinna paigutet, pole vististi juhuslikud. Kaks tooli jäävadki istujatest priiks, ausaid ja õigeid istujaid ootama?

Kostüümidki on mõlemas lavastuses täpsed. „Misantroobis“ kajastub rõivastes (kunstnik Laura Pählapuu) tegelaskujude olemus, heledais ja tumedais värvitoonides ja kombinatsioonides peegeldub vastava karakteri maailmanägemisviis; „Scapini kelmustes“ paistab kostüümidest (kunstnik Rosita Raud) ära seisus...

Muusika

„Scapini kelmuste“ rõõmsad viisid (Jaak Jürisson) loovad mängurõõmsat atmosfääri ja dikteerivad teinekord kogunisti tegelaste käitumist.

„Misantroobis“ kõlab elav muusika: viola da gambal musitseerib Peeter Klaas, kes on mängu kaasatud ka auväärt teenrirollis. Siiski jääb muusika siin diskreetseks saatjaks. Peeter Klaasile kuulub proloog, kus ta otsib õiget kohta helide vallapäästmiseks, siit võib hakkab hargnema tõerääkimiseks õige hetke otsimise teema.

Liikumine

Mõlemas lavastuses on väga olulised liikumisjoonised. „Scapini kelmuste“ tantsulised etteasted põimuvad teksti ja täiendavad seda viisil, mis takkajärgi tundub ainumõeldav... Mõni liikumispartii omandab balletlikud mõõtmed, teine tundub sportliku jõudemostratsioonina, aga haakuvad hästi tervikusse, liitekohti pole näha.

„Misantroobi“ liikumine (liikumisjuht Tiina Mölder) on iseäranis stiilsed, lihvitud kummardused ja hõljuvad ning tippivad ilmumised-kadumised vaheldumas otsusekindlate sammumistega mõjuvad Kadrioru lossi barokses atmosfääris imekaunilt.

Teatrilugu

Teatriloolisi seoseid pillutavad mõlemad Moliere'i-uuslavastused, seda eriti silmatorkavalt teatridünastiate liinis.

„Scapini kelmused“ esimest korda Eesti lavale seadnud Madis Kalmeti (esietendus Rakvere Teatris 1983) pojad Henrik Kalmet ja Karl-Andreas Kalmet möllavad isa ja poja Geronte'i ja Leandre' rollides nüüdses Lavaaugu lavastuses.

Lembit Peterson läheneb „Misantroobile“ juba teist korda, oma eelmises-esimeses „Misantroobis“ (esietendus Noorsooteatris 1986) mängis ta ise Alceste'i, tänases „Misantroobis“ loovad meeldejääva(ima)d rollid ta lapsed Marius Peterson ja Laura Peterson.

Lavastajad

Küllap on eelnevaga nii mõndagi iseloomulikku öeldud mõlema lavastaja – Lembit Petersoni ja Elmo Nüganeni – kohta. Siinkohal tuleb aga tähele panna sedagi, et mõni järeldus lavastajate asjus võib kehtida vaid konkreetse lavastuse kontekstis.

Võib koguni jõuda järeldusele, et Lembit Peterson on Moliere'i sügavused lavale laiali laotanud, komöödiaklassiku tõsidusmõõtme avanud, teeninud Moliere'i. Aga Elmo Nüganen on võtnud Moliere'i enda teenistusse, kasutanud teda oma lavastuslike üllatuste kaskaadi rajamiseks, ühe teatrilaadi säravaks lahtimängimiseks. Ehk teisisõnu: Peterson on auga roninud galeerile, mille eesotsas troonib auväärt klassik, Nüganen aga pole galeeriga rindapistmist vajalikuks pidanud.

Tituleerida Petersoni põhjalikuks süüvijaks ja Nüganeni väsimatuks üllatajaks, tundub küll ahvatlev, kuid on siiski ebatäpne ja pealiskaudne. Igatahes julgen uskuda (Vanemuise „Ebahaiget“ nägemata...), et suvel 2011 on Peterson ja Nüganen Eestimaa parimad Moliere'i lavastajad, kes autorit ja žanrit täpselt valdavad ja vahendavad.

Vaata ka: "Misantroobi" ja "Scapini kelmuste" kodulehekülge.

Vana kommunisti müsteerium

2011-06-08T18:56:00.003+03:00

Tartu Uue Teatri lavastus "Ird, K."

Tartu Uues Teatris sünnib asju. Suuremaid ja väiksemaid. Olen vähe nende tegemisi näinud, ent nähtu on olnud intrigeeriv, lootustandev, paeluv.
Aga tõdemus teatri toredusest ei ole ilmselt paljugi väärt kompliment. Oma intensiivse mängulisusega on "Ird, K" kordaminev ja nauditav, teatrikevade säravamaid elamusi. Aga ikkagi ei taha elamuse sisse kinni jääda, tahan täna natuke norida, kitsaskohtadelegi osutada. Vana kommunisti müsteeriumit nõudliku, maksimalistliku pilguga vaadelda. Kohati nimelt pigem sakutada kui poputada.
Pealkiri "Ird, K." lubab loota, et lavastus avab Irdi toimiku, lahkab üht Eesti teatriloo legendaarsemat figuuri ausalt ja halastamatult, riietab suure isiksuse laval lahti. Annab aimu ühest (teatri)fenomenist.
Muidugi ei saa Irdi vaadelda lahus teda ümbritsevast ajast. Tuleb tõdeda, ajastu on küll detailideni täpne. Õhk säriseb leidlikest lahendustest, värvikatest ümberkehastumistest, sulnist ansamblimängust.
Vana näitleja väärikusega kroonib ühtlast ansamblit Evald Aavik, härras-Vanemuine ja rohmakas vana kommunist on vastanditena säravad.. Janek Joosti ja Robert Annuse partnerluses vilksatab teravamaid ja hajusemaid rollijooniseid, mis kõik siiski nauditavad on. Iseäranis täpne on Katrin Pärn: üliterava huumoritajuga, karikeerimisse laskumata, annab ta edasi mitu võtmetegelast. Maarja Jakobson on pisikestes osades subtiilselt tabav ja vaimukas.
Kõige ees sammub ikkagi Ird. Ird, K. Nero Urke. Urke, N.
Esimeses vaatuses on Ird üks parasjagu tume kuju. Sellest on topelt kahju, sest teises vaatuses, kui Nero Urke mängib vintske vanamehe siseheitlused nähtavaks, jätab Irdi hinges ruumi nii noorele revolutsioonifanaatikule kui elunäinud teatrionule, pole tal võimalik toetuda Irdi kujunemisloole, seda katab laval müstilisusloor. Nii kriibibki hinge, et lavastustervikut saaks tunnustavamaltki hinnata sootuks esimese vaatuseta.
Tervik mõjub ajuti detailidest ja leidudest ülekuhjatuna, seda eriti dramaturgilises plaanis. Ivar Põllu on ääretult huvitava maailmanägemise ja kujunditajuga kirjamees, ent pole selles lavaloos raatsinud justkui millestiki loobuda. Nii jäävad nauditavast teostusest hoolimata õhku nii onu Raivo (Katrin Pärn) kui Urmas Oti (Robert Annus) intermeediumid, mitmed stseenid venivad pikale, raamjutustus Irdist telestuudios ei hakka vähemalt esimesel vaatamisel päris selgelt tööle. Teine vaatus tõstab suurde plaani Irdi, fenomen hakkab lähemale tulema, Kuid selle kõrval jäävad varju nii Jaan Sauli-Ines Parkeri kui ka Jaan Toominga-Evald Hermaküla omavahelised suhted ja suhted Irdiga, tegelased on küll laval, kuid intrigeerivad konfliktsituatsioonid antakse edasi markeerimisi. Põnevamad ja jälgitavamad on konfliktid Irdis eneses.
Taevalaotus Irdi ümber, pääsetee vana kommunisti südames(se) on ilus kujund. Kuid kommunisti südames kõlab selle kõrval hüüe "Töös huuga, tehas..." Nii ei saagi vana kommunisti müsteerium lõppeda eneseleidmisega hullumaja väravas, vaid kestab edasi. Võib-olla igavesti? Müstilisel kommunistil on meile midagi öelda. Kuulakem ta ära.

Vaata ka lavastuse kodulehte.

Kodu leidis neli staari

2011-04-12T16:45:00.005+03:00

Ugala lavastus "Meeste kodu"

"Meeste kodu" toob lavale neli meest. Toob 16 (+1) aastat pärast lavakunstikooli lõpetamist kokku neli (ruutjuur 16-st!?) kursusevenda 16. lennust.
"Meeste kodu" on ääretult mitmekihiline lavastus. Lugu ise on triviaalsuseni lihtne, ent selle kohal hõljub lavastaja loodud võimaluste, tähenduste ja mängude pillerkaar.
Laval tegutsevad elulised karakterid, kes satuvad ka elulistesse olukordadesse, kuid käituvad seal ajuti ebaeluliselt ja ebaloogiliselt. Seebika musternäidis, kus tegelaskujudega toimuvad arengud ühel hetkel enam karakteriloogikale ei allu, vaid on juhitud stsenaristide suvast... Ent mitte kirglik seebiseriaal võimsa faabulaga (meenutuseks ja võrdluseks Rakvere Teatri noorte näitlejate "Kunstveri ja -pisarad"), vaid argipäisem, lihtsakoelisem, tühjem seep. Mitte "Ka rikkad nutavad", vaid "Kodu keset linna", kui seebiilmast võrdlusi leida.
Kuid Andres Noormets dramaturgina kohandab hispaanlaste loo Eestisse. (Viivuks kahtlustasin, vististi alusetult siiski, et hispaania autorid Eduardo Galan ja Pedro Gomez ongi vaid Noormetsa müstifikatsioon.) Ja lahendab lavastajana "Meeste kodu" seebisarja vaoshoitud, intelligentse paroodiana. Ning ümbritseb lavakujundajana mängupinna helesiniste prožektoritega, mis annavad hoobilt kätte koodi reallity-show või seriaali mänguvõttest.
Näitlejad ei mängi lavaseepi maksimalistliku intensiivsusega, nagu näiteks esitasid NO-teatri näitlejad farssi lavastuses "Võtame uuesti!" Pigem võtab ses lavastuses läbielamise asemel võimust lõtv distantseeritus. Sedagi suudavad need näitlejad nauditavalt teha, seebiliku lahendusega see isegi passib: ka seriaalides näeme ju haruharva - kui üldse - tõeliselt intensiivset, sügavat rolli. Aga laval hakkab selle intensiivse puudumine häirima, võimalus sisulisemaks lähenemiseks ei pruugiks valitud terviklahendust kahjustada. Tundukse, et lugu ja teema ei köida kuigivõrd ei lavastajat ega näitlejaid, pigem innustutakse tõlgendusnüanssidest ja ansamblimängust. Kummaline, sest 40ndate kriis võiks neile meestele eakohaselt korda minna küll; ju ei ütle Gomez ja Galan oma näidendis selle kohta aga midagi uut, huvitavat ega sisukat. Lavastusest ei jää kõlama ei sõpruse ega üksinduse, kodutuse ega kasuahnuse teema. Lavastaja jutustab näidendi lugu ja näitlejad loovad rollid pigem möödaminnes.
Kõige lähemal elava lavakuju loomisele on Ago Anderson - stsenaristi ja literaadi Agu Antsoni osas. Iseäranis esimeses vaatuses mängib Anderson selgelt nähtavaks selle looja-ambitsiooniga mehe loomisvõimetuse, paanilise hirmu valge paberilehe ees, suutmatuse kirjutada. Küündimatu loojahinge maandamine, rahusti leidmine viinapudelist loob seose Noormetsa lavastusega "Janu". Ago Andersoni Aksi roll "Meeste kodus" ei jää Armini rollile "Janus" küll kuidagi alla. Ka üleskrutitavas komöödiahoos liigub Anderson enim rolliloogikat mööda, säilitab isikupäraseid vahendeid kasutades inimliku hoiaku.
Agu Antsoni külaliste kolmik seilab komöödia kiiluvees hoogsalt, aga küllaltki tuttavlike vahenditega, uute võimaluste otsimine ei tundu ülesandeks olevatki. Eheda maise tüübi visandab Riho Kütsar - jurist ja logistik Richard Kütt. Indrek Sammul psühhiaater Ingo Simmina on näitlejale omaste minimalistlike vahenditega sedapuhku teatraalne, ootamatute hüperreageeringutega vennike. Nähtud külalisetendusel Draamateatris mängis suurima hoo ja elaaniga (küllap siis kodupublikust ja -saalist innustust saanuna) Mait Malmsten telerežissöör Mait Tootsi rollis; klaarilt joonistus välja näitleja suhe mängitavasse tegelaskujusse. Kvarteti koosmäng on lennukas ja elus, improvisatsiooninükkeid pillutakse heldesti. Hõljub vihjeid näitlejate varasematele rollidele, ka töödele seriaalides, ajuti käivitub autoparoodia võimalus.
Hetkeks mõtlesin siiski, kuis mõjuks lavastus, kui näitlejad täiesti tundmatud oleks, nende ega lavastaja Noormetsa taustast, varasematest töödest mitte mõhkugi ei teaks... Kardan, et osasaamine "Meeste kodust" jääks nõrgemaks, olematumaks.
Üldine pehmelt paroodiline õhustik, lavastaja ja näitlejate kõrvalpilk joonistavad välja lootusetuse tunde. Elu ei ole nii lihtne kui seriaalid, õnn ei oota iga seina või ukse taga. Kõnekaks kujundiks kujuneb valge ekraan või tühi pildiraam seinal. Kentsakalt kõikuv papist sein rõhutab elukaugust niigi, kuid raam/ekraan, mis hetkekski otstarbekat kasutust ei leia, võib väljendada hingetühjust. Hingetu(k)s tormlemises kaob pidepunkt, ümber haigutab tühjus. Trafaretsed lahendused keerulistele probleemidele, kulunud sõnadega positiivsele mõtlemisele suunamine ei toeta inimest, vaid lõhuvad teda veelgi. Kas elu absurdikülje nägemine pakub viimset pidet, vabaks tantsimise võimaluse? Lihtsakoeline, elu lihtsustav komöödia on Noormetsa lavastuses igatahes kõike muud kui üheplaaniline.
Ometi jäi kummitama seegi mõte, et kui Andres Noormets valinuks neile neljale näitlejale mängimiseks materjali, kuhu igavikumõõdet kramplikult juurde mõtlema ei pea, vaid kus see juba sees on, saanuks tulemus vähemasti poole sisukam, heas arengulises kõrgvormis lavastaja ja trupi vääriline.
Vaata ka lavastuse kodulehte.

Oo, kaunis hetk, sa viibi veel...?

2011-03-09T17:44:00.009+02:00

Tallinna Linnateatri lavastus "Aeg ja perekond Conway"

Aeg ei peatu... ei... ei...???
Teatris võib vahel siiski vastupidist juhtuda. Ja õige harva ka elus eneses. Inglise dramaturg J. B. Priestley seiskab oma näidendis "Aeg ja perekond Conway" aja I maailmasõja järel, laseb Conwayde kirjanikuhakatisest tütrel kiigata II maailmasõja eelõhtusse, näha illusioonide purunemist, vääritut vananemist, läbipõrumist. Olevikku ja tulevikupilte põimides sünnib hoiatavaid-hirmutavaid märke, aja trööstitu kadumise pilt on nukker. Lootus kipub kadumagi, ei tea, kas aja rattaid teisipidi pöörlema saab panna. Olevik saab oma olemusega tulevikust nauditavamaks. Tajutavalt hõljub Conwayde ahju ümber õhe "oo, kaunis hetk, sa viibi veel".
Kas Elmo Nüganeni lavastuses rullub publiku ette pigem filosoofiline melodraama või tunderõhkudega toetatav ajalikkust ajatult analüüsiv mäludraama, on küsimus. J. B. Priestley näidendis tunduvad eksisteerivat mõlemad võimalused, küllap mõni veelgi. Nüganen kinnitab oma meisterlikku taset, aga ei vali publiku jaoks keerukamat teed. Pigem kaldub lavastus melodramaatikasse, romantilisse õhkamisse, tundmuste sasipuntrasse, mida annab põnevusega lahti harutada ja läbi valgustada. Lavastaja ei kiusa publikut, ei visku pea ees filosoofia sügavikesse, vaid näitab perekonnadraamat oma parimas, mõranema hakkavat pühapäevapilti. Kas see valik on kergema vastupanu teed minek või psühholoogilise teatri kõrgklass, jääb vaataja enda otsustada. Mina usun, et omal moel mõlemat.
Näitlejatööd avavad Conwayde ja nende lähikondlaste psühholoogiat avaralt ja sügavalt. Väikese saali kammerlikus lähiplaanis paljastub tegelaskujude sisetegevus halastamatult täpselt, ent näitlejad ega lavastus ei libastu viivukski. Õnneks. Sellest on vägagi meeldiv osa saada. Osatäitmisi annaks portreteerida süüviva põhjalikkusega, nois on elu ja veenvust. Ajahüpe mängitakse välja tähelepanuväärse täpsusega. 1919. aasta lennukus ja illusiooniderohkus, ilu ja armastuse igatsus asendub 1938. aasta illusioonituse, eluväsimuse, nukruse, pettumusega, ent tegelaskujude loomujooni ei kaotata. Psühholoogiline peentöö saab tehtud tõeliselt meisterlikult.

Trupis annab tooni peretütarde tundlik kvartett. Külli Teetamme lennukast kirjanikuhakatisest Kay Conway muundub 19 aastaga elus ja eneses pettunud kollaseks ajakirjanikuks. Teetamme Kay tajub olevikku ja tulevikku vahest vaid kirjanikule ainuomasel viisil, igavikuimet tabades. Elisabet Tamme Madge Conway on sotsialismiõhinast ja igavese rahu usust õpetajannaks vaibuv naine, kelle ideaalid ega usk neisse päriselt siiski ei kao. Nii noorem kui vanem Madge paotavad siseilma napilt, aga laiade karakterijoonte alt ometigi tajutavalt. Evelin Pange Hazel Conway ei mandu romantilisest, flirtivast kaunitarist kannatavaks naiseks liiga üheselt, isepäine loomus ei jää varjamatuks kummaski ajas. Ursula Ratasepa malbel Carol Conwayl pole uuemasse aega asja, aga elu jalgratalt maha kukkuv neiu jääb oma vahetu siirusega meeltesse ometi.

Nõtkelt ja mõttetäpselt sekundeerib õdedele Alan Conway - Alo Kõrve, mees, kes ootamatult hästi tunneb elu saladusi. Mikk Jürjens üllatab Robin Conway osas igati - nii sõjast naasva elegantselt särava noore tolkamina kui läbipõlenud joodikuna, noore näitleja veenvus teeb rõõmu.

Conwaysid koondab ja toetab Anne Reemanni jõuliselt mängitud mrs. Conway - vägev ja karastunud naine, hoogsa ja elava loomuga, naljakas, aga armastav ema, kelle pettumine-petta saamine teeb haiget.

Kindla taustsüsteemi loovad perekonnapildile Sandra Uusbergi Joan Helford - rumalavõitu, aga siiras neiu, kes mõjub aristokraatlike Conwayde kõrval plebeina; Andero Ermeli Gerald Thornton - sädelev noormees, kel jagub meelitusi ja tähelepanu nii emale kui tütardele, kuid kes ajarataste vahel halliks ametnikuks tuhmub; Mart Toome Ernest Beevers - tähelepandamatust tossikesest tõsiseltvõetavalt tigedaks türanniks kujunev vennike (paraku segab Toome õnnestunud rolli nautimast asjaolu, et ta iseäranis keskmises vaatuses väga halvasti kuuldav on).

Kujuneb ütlemata põnev pilt, inimesi ja aega selgelt ja klaarilt peegeldav. Paraku on ses peenes psühholoogilisuses ka hetki, kui valitud rajalt hälbitakse. Ilmasõja-järgse romantika hõngu etendades libisetakse ajuti kulunud vormidesse, hõisked ja õhked mõjuvad nähtuina, ebaloomulikena. Üllatav, et seda esineb enim just muidu tugeval õdede ansamblil, kes 1919. aasta ühistes stseenides kohati veidi melodramaatiliselt õhkavaks, ebaloomuliku sterotüüpsusega lendlevaks või sentimentaalseks muutub. Seda aga vaid üksikuil viivudel. Aga kokkuvõttes muudavad need melodramaatika elemendid terviku veidi "seebi"-maiguliseks. Õnneks tasakaalustab seda tõhusalt mõtteliinide täpsus, mis filosoofiamõõdet evivates stseenides sümpaatse kargusega avaldub. Nende kahe vahele jääb ehk lavastuse nauditavaim osa, tunnete ja suhete elegantne, lihvitud väljamängimine.

Ajarattad keerlevad uskumatu hooga. Iseliikuvat jalgratast peatada ei anna. Ent kõik viivud jäävad ikkagi alles. Nii see kaunis hetk, kui Conwayd ahju- ja inimsoojust naudivad kui ka see, mille vältel publik näitlejate vahetust ehedusest osa saab. Vee tilkumise rahulises rütmis ja rataste kiirel vurinal.

Vaata ka lavastuse kodulehte.

Jokerdimente yhhei!

2011-03-04T20:28:00.004+02:00

Tallinna Linnateatri lavastus "Keskööpäike"

Et uusi vorme on vaja, on juba küllaltki vana konstanteering. Nii vana, et 1910ndate ja 1920ndate teatriuuendajate ja kirjameeste uuenduslikele ideedele tuginev Anu Lambi "Keskööpäike" mõjub tänagi uuendusliku ja harjumatuna, värske ja veidrana, põneva ja omanäolisena.
"Keskööpäikeses" harvanähtavat lennukust, mõttejulgust, tarmu. Vaimustab, et teatriloo hämarusis konutanud isand Arthur Valdese teatriprogrammilt on jõulise hingetõmbega kogu tolmukord pühitud, nõnda, et teatrisaalis nähtaval enam tolmuhaisugi küljes pole. Selles aktis on suurejoonelisust ja julgust. Anu Lamp on teatriisiksus, kes ei sõltu kõikvõimalikest moevooludest, leiab ja ajab oma asja. See suveräänsus rõõmustab, Arthur Valdese lavaletoomine on missioonitundeline ja igati sümpaatne, ootamatu, ent läbimõeldud käik, teatripilti tõhusalt avardav, hariv vaataja jaoks ja küllap ka osalisile. Teater on tegutsemine, "Keskööpäike" on igati tõsiseltvõetav tegu.
Ometigi, teatrisaalis selgus, et ainult vaataja harimisest tõeliselt vaimustava teatrielamuse tekkeks ei piisagi. On teater siis õhtukool või ei? Aga teatriuuendus?
Näitlejad vahendavad Valdese uuendust silmatorkava professionaalsusega. Näitlejatehnika tulevärk, professionaalne tipptase, harjutuste perfektsus ei jää õnneks asjaks iseeneses. Tehnilisele täiusele lisatakse piisavalt palju teatraalselt inimlikku soojust, mis toimuvat vaatajale lähendab. Mustvalge sümbolism ei kandu näitlejamängu päriselt üle. See rõõmustab ja vaimustab, mängulisus on igati nauditav. Efektselt haakub mänguga Ene-Liis Semperi lavapilt, kummalise horisonditajuga kujundatud ruum.
Aga kummaline on see, et kuigi soojust ja inimlikkust näitlejatöödes justkui oleks, jääb midagi puudu. Valdes ja Lamp jätaks vormimänge viljeledes vaataja hinge justkui teadlikult hooletusse. Jahmatav tõdemus?! Uuendusõhinas ongi see küllap tihti paratamatu. Küsimus, miks hing mängust välja jäetakse, jääbki vastamata. See pisendab "Keskööpäikese" sära vaid vormiharjutuseks, tehniliste võimete tuleprooviks.
Esimese vaatuse algus, kus märke hiiglaslikult palju, vähemalt pooled neist jäävad mõistetamatuks, tegi ootusärevaks. "Kajaka" tihendatud ekstrakt mõjus küllalt vaimukalt ja tabavalt, "Põrgumäng" aga lahjendas eelnenut, hälbides jämedama koomikaga lavastuse üldisest stiilist. Teine vaatus ei läinud siinkirjutaja jaoks kohe käima, lõppematu kohvikustseen muutus aga oma kulminatsioonide ja langustega veidralt vaimukas, ehkki jäi vist päriselt tabamatuks. Tõeline teatriuuendus ei saagi vist igaühele mõistetav olla...? Aga kas isegi 90 aastat hiljem?
Ometi lahvatas idee, kuis võiks "Keskööpäikesele" teine plaan tekkida. Nimelt olid ütlemata toredad lavastuse algus ja lõpp, kui Lea Tormis videolindil Valdese ja teatriuuenduse taustast kõneles. Aga kui Tormis ise igal etendusel lavale astuks? Hää küll, kui väärikas teatriuurija selleks mahti ei leia, võiks Lea Tormisena ilmuda Anu Lamp ise - vastavalt psühholoogilise teatri vahendeile Tormist mängides. Kindlasti rikastaks see lavastust, kuhu suunas, ei saa aga iial teada.
Näitlejad on tõeliselt heas vormis. Kummaline, et naisnäitlejad on isegi jõulisemad ja mehisemadki kui mehed, meesnäitlejad jällegi nõtkemad, peenetoonilisemad. Soorollide uuendus või pelk juhus, polegi vist vahet. Meeldejäävaid hetki loovad kõik, üksteise toel ekspressionistlikus ansamblimängus ning soolovõimalusi julgelt kasutades. Näib võimatu eelistada Andero Ermeli tartu murdes Hamleti monoloogi Helene Vannari kohvikuproua monoloogile, Külli Teetamme tantsivat Anne Reemanni ehedale Arkadinale, jätta rääkimata ülejäänud trupi loodavast tüüpide galeriist ja sooritatud harjutustega.
Mäng kestab veel. Kuigi "Keskööpäike" võib silmi pimestada, arusaamatuks, hoomamatuks jääda, on teda kummaliselt põnev ja lakkamatult huvitav silmitseda.

Vaata ka lavastuse kodulehte.

Kirjatüki pealkiri taaskord Juhan Viidingult, lavastuses kõlavast luuletusest "Teade Christian Morgensternile".

Õhupump töötab tõrgeteta

2011-02-20T17:51:00.003+02:00

Rakvere Teatri lavastus "Eksperiment õhupumbaga"

"Eksperiment õhupumbaga" on igati hästi toimiv teater. Sobiks suisa musternäidiseks. Lavastuse erinevad koostisosad toimivad õlitatult. Õhupumbas on õhku ja aega, elamise intensiivsust. On eetiliste probleemide sisukat, aga kerget käsitlemist ja inimsuhete sasipundarde aktiivset harutamist. On säravaid näitlejatöid. On traditsioonilist head teatrit.

"Eksperiment õhupumbaga" uurib inimsuhete ja teaduse, eetika ja progressi suhet. Lugu kulgeb kahes ajas: 1799. ja 1999. aastal. Neljal näitlejal tuleb mängida mõlemas ajas. Seejuures tähelepanuväärne, et 1799. aasta seitsmikust pääsevad 1999. aasta stseenidesse autori ja lavastaja tahtel need näitlejad, kelle tegelaskujud usuvad progressi, ei kammitse end eetikaga, ei jaga poeesia salakeelt, kuigi võivad luuletamisega tegeleda. Nukker pilt me luulevaesest kaasajast? Või pelk juhus?

"Eksperiment õhupumbaga" küsib, kas inimesi ja inimsuhteid võib teadusele ohvriks tuua. Olemata Spelagh Stephensoni teatritekstiga tutuvunud, adusin lavastuse põhjal, et autor vastab omaenese tõstatatud küsimusele eitavalt, eetikat ja emotsioone teaduse arengust selgelt ülemaks seades. Peeter Tammearu seda lavastajana ei võimenda, oma suhtumist alla ei jooni, on autoritruu ja täpne. Autori loodud võimaluste väga arukas ärakasutamine iseloomustab üldse Tammearu lavastust. Ei julge arvata, et lavastaja rõhutatuma kunstnikukontseptsiooniga lähenemine Stephensoni tekstile lõpptulemust eriti rikastaks. Targal ja vaoshoitud autori vahendamisel on omad eelised, autori tõstatatud küsimuste selge ja kerge vahendamine vaatajale on küllaltki tänuväärne tegevus. Igikestvad eetikaküsimused saab iga vaataja enese jaoks ise selgeks mõelda. Tammearu on võtnud lavastajana enesele igati väljateenitud õiguse mitte toonitada oma isiklikku kunstnikupositsiooni, seisukohavõttu, vaid kanda lavale väärt näidend õnnestunud rollidega.

"Eksperiment õhupumbaga" meenutab oma ülesehituselt veidi Tom Stoppardi "Arkaadiat". Aga kui Stoppardil on filosoofiline plaan inimsuhetega vähemalt võrdne, siis Stephenson pühendub inimsuhetele, on kergemini mõistetav.

"Eksperiment õhupumbaga" demonstreerib Rakvere Teatri näitlejate üllatavalt kõrget ja ühtlast taset. Lavastus pakub näitlejatele võimaluse luua intrigeerivaid, sisukaid, mitmeplaanilisi rolle ja lavastaja Peeter Tammearu abiga saab see võimalus ka täielikult realiseeritud. Kõik näitlejad saavad end selles lavastuses lahti mängida, head arengulist vormi ja uudseid toonegi näidata. Nõtked rollilahendused vääriks eraldi pikemat lahtikirjutamist, ehk võtab keegi kord sellekski aega. Igatahes on Lauri Kaldoja kahes erinevas rollis pooltoone ja nüansse, ehedat mõttetegevust; Natali Lohu teenijatüdrukus uudset ja üllatavat vaoshoitud karakteersust (meenub ta Meg diplomilavastuses "Sünnipäevapidu", aga siinne Isobel on juba kraadi võrra kõrgemal); Kertu Moppeli osatäitmistes täpsust ja tasast irooniavarjundit; Maarika Mesipuus atsakusega põimuvat poeesiaihalust ja julgeid värve; Margus Grosnõi poeedi-rollis eetika alalhoidmist ja viimistletust; Toomas Suumani rollides isikliku suhte ja tegelaskuju tabavate joonte põnevat tasakaalu. Ansamblimängu kroonib Tiina Mälbergi arenev tippvorm, sädelev, helisev siseilm ja täpne huumoritaju - kaks tegelast, keda ta eri sajandeil kehastab, ilmuvad lavale silmatorkavalt erinevate, aga isikupäraste värvidega, groteskist pastelsuseni.

"Eksperiment õhupumbaga" on hea teater. Kohati nõnda hea, et selle headuse kallal tahaks juba norida. Siin pole tegemist niivõrd isikliku kritiseerimissooviga, vaid pigem perfektsusepelgusega, kunstilise mitmetimõistetavuse ihalusega. Aga see eneselegi segaseks jäänud uitmõte ei vähenda lavastuse väärtust.

"Eksperiment õhupumbaga" on teater, kus oma koht meelelahutusel, igavikulistel eetilistel probleemidel, müstika, veidi seebisel süžeel ja läbival täpsel lavastusjoonisel. On üldinimlik ja publikusõbralik.

Vaata ka lavastuse kodulehte.

Lõputu minemine Läänemerel

2011-02-19T17:52:00.001+02:00

Eesti Draamateatri lavastus "Umb ehk Hirmus veretöö Läänemerel"

Kuidas endaks jääda, kui su ümber möllab tormine Läänemeri, südant kõrvetavad segased suhted ja hingekeeltel mängib kannelt su oma lugu, mis vajab ärarääkimist.
Villem Tuuni/Priit Pedajase "Hirmus veretöö Läänemerel" on kuue meremehe ja ühe reisi lugu. Aga igal mehel seal on oma lugu ja teiste meeste lugusid kuulata, teiste lugudesse sisse minna on paganama raske. Kes põhjani sisse läheb, saab peksa selle eest, et teise loo ära varastas. Kes ei lähe, saab ikkagi peksa. Ja kellel oma lugu pole, saab veel kõige rohkem. Meremeeste maailm? Seda muidugi, ent pigem meie kõigi maailm, kus sallivust pole ainsamalegi just üleliia antud.
Kui tavaliselt kipuvad massipsühhoosist algava vägivallatsemisega võitlevad kunstiteosed ühemõõtmeliseks jääma, oma liigse naturalistlikkusega vaatajas võõristust tekitavad, siis "Hirmsa veretööga" läheb sootuks paremini. Ajaline distants, mis meid loo tegevusest lahutab, toob sündmustikku paradoksleval kombel lähemale. Ja näitlejate ehe mäng niisamuti. Nõnda ongi, et suhteliselt läbinähtavatest lavavõitlusevõtetest hoolimata võimendub laval toimuv vägivald millekski üldinimlikumaks, ühiskonna eetilisi valupunkte puudutavaks. Seejuures nõnda, et saalis viibides pole pääsu ka küsimusest, kuidas mina saaksin takistada ja ära hoida inimeste alandamist, mõttetut vägivallatsemist. "Hirmus veretöö Läänemerel" tuletab valusalt meelde korrad, mil me inimväärikuse alandamisele jõuliselt vastu hakanud pole, usutavasti leidub neid puhke meist enamiku elus. Ja see valu on hea, puhastav. Ehk tuleb teatrisaalis kogetud tunne meelde ka järmistel kordadel, kui võimalus inimsust kaitsta, vägivalda valjult taunida.
Aga sel lavastusel on ka teine pool, millesse usun kodeeritud olevat vähemalt sama võimsa sõnumi. Need on meremeeste lood, oma elulises veidruses ja lõppematuses veidi absurdsed, naljakad ja traagilised. Mingil alateadvuslikul tasandil tuletasid nood veidrad pajatused oma igilõppematusega meelde Madis Kõivu tegelaste lugusid. (Küllap on "Hirmsa veretöö" autor, isand Villem Tuun kuskilt kaugelt Madis Kõivu sugulane.) Näitlejad esitavad noid veidraid pajatusi ülima meisterlikkuse ja nauditavusega. Ja just läbi nende lugude avanevad tegelaskujude iseloomud. Tüüpidest kasvavad karakterid ning inimesed oma püüdluste ja saladustega. Sellist teatrit on ütlemata hää vaadata.
Kindlasti on oluline ka see, et kogu "Hirmsa veretöö" lugu saab alguse sellest, et Jaan Umb (Lauri Lagle) madrus Johani (Uku Uusbergi) loo varastab. Et alateadvuse hoovusis just säält Umbi piinamine alguse saab, on kaheldamatu. Ja niisamuti tõuseb tähenduslikuks, et kui Umb oma veretööd alustab, saab tema esimeseks ohvriks lätlasest lipukapten (Taavi Teplenkov) - ainus mees, kes oma loo rääkimise võimalusest ilma jääb, kellel oma lugu vististi polegi. Oma loo evimine lunastab suurimadki süüteod, selle puudumine aga...
Kuus meest laeval moodustavad uhke ansambli. Täisväeliselt toimib too pisut kummastav, ühtaegu nukker ja naljakas, traagiline ja veider Pedajase lavastuste atmosfäär. Rõõm on näha kogenud ja jõuliste näitlejate Jaan Rekkori, Ain Lutsepa, Tõnu Oja meisterlikku, tabavat mängu. Jaan Rekkori jässakas, eluehedas merekarus, kapten Aleksandris kohtuvad kapteni meheuhkus ja häbitunne, joodik ja löömamehe maski tagant paotuvad hirm ja hingevalu, sisemine eetiline selgroog, mis kaptenile eluliselt oluline. Ain Lutsepa pootsman All on isikupärane külafilosoof, ta lõputute minekute muhedad, ent traagikavõimalusega mõlgutlused on meeldejäävad ja suured, kõivulikud stseenid. Tõnu Oja madrus Jakob paistab esialgu teiste varju jäävat, ent saab suure soolovõimaluse oma roti-monoloogis, mis on tõeliselt naljakas, absurdikirmega stseen.
Veel suurem rõõm on aga näha, et vanemaile partnereile ei jää sugugi alla Uku Uusberg. Lavastava näitlejana on Uusbergil oskus mängida lavastuse teemat või siis omateema arendus sedavõrd suureks mängida, et see meelde jääb. Nii läheb ka siin Uusbergi mängitud madruse saatus, oma loo hoidmine, armastuse ja unistuste hoidmine väga korda.
Mis puutub Taavi Teplenkovi lätlase rolli, siis tuleb kahtlemata tunnustada näitleja võimet pisitegevustega publiku tähelepanu võita. Aga ometi jääb tunne, et nii näitlejavalikus kui ka rollilahenduses on mingi liigne kindla-peale-minek, mis takistab elegantselt ja maitsekalt loodud rolli lõpuni nautimast.
Lauri Lagle Jaan Umb kui loo keskpunkt ja peategelane (?) jääb laval kummatigi kuidagi nähtamatuks, ei saa vaatajale oma abitust püüdlikkusest hoolimata kuigi oluliseks. Saab küll oluliseks märgina alandatuist ja mõnitatuist, aga mitte inimesena. Milles võib ometigi olla mingi loogilisus: elus on lihtne alandatavasse üleolekutundega suhtuda, leida alandamist õigustavaid põhjusi.
Kõnelemata on veel naisrollidest. Kersti Heinloo on oma säravas, peibutavas, saladuslikus rannaneiu Liisu osas igati täpne, armastuses liigagi taevalik ja elus liigagi praktiline, nagu nood rannapiigad ikka meestele näima kipuvad.
Ülle Kaljuste Umbi ema Madlena on vägev saareemand, värvikalt ja ehedalt mängitud. Temagi arutlusist kumab miski lõpetamatuse ja lõpunimõtlemise segane suhe, mis ta äraütlemata paeluvaks muudab.
Veidra kujundina ilmestab Umbi tapatööd vihmasadu - tähistab see Umbi üle valvavate naiste nuttu või lihtsalt Londoni lähenemist? Sellest ei saagi sotti, aga vihm ei lõppegi ära. Ei lõpe ka meeste lood. Veri, töö ja surm pestakse maha, aga lood jäävad alles.
Kuidas oma lugu hoides pidada lugu teiste lugudest? "Hirmus veretöö Läänemerel" ei vasta. Iga mees on oma loos kangelane, kuid Umbi lukku jäävad nad kiusajate ja alandajatena. Kohale ei jõua ainumaski. Aga minekus on mõtet palju. Pedajase parimas mõttes kummaline lavastus on inimsust mehiselt kandev teatritöö.

Vaata ka lavastuse kodulehte.

Jürka - eetika parameeter antsude ühiskonnas

2011-02-08T21:59:00.002+02:00

Ugala lavastus "Jürka"

2002. aastal kirjutas Peeter Tammearu Raivo Trassile A. H. Tammsaare "Põrgupõhja uuest vanapaganast" dramatiseeringu, mille Trass Endlas lavastas. Kui Peeter Tammearu 2009. aasta kevadel Ugala juhi kohalt tagandati, esines Jaak Allik sõnavõtuga, mis kandis pealkirja "Lööme Jürka maha, saame õndsaks". Sügisel 2010 naasis Tammearu lavastajana Ugalasse, tuues lavale "Põrgupõhja uue vanapagana" uue interpretatsiooni pealkirja all "Jürka".
"Jürka" on kujunditihe ja ainulise hingusega lavateos. Justkui Tammsaare viimaseks jäänud romaani ekstrakt. Kui mõni kirjandussõber nimetaks "Põrgupõhja uut vanapaganat" Tammsaare loomingu kvintessentsiks, võiks öelda, et "Jürka" on selle kvintessentsi kvintessents. Kõik laused ja stseenid, mis Tammearu oma lavastusse valinud on, kannavad tohutut tähendust. Nõnda see peabki ju heas teatris olema, juhuslikkusest hoidumine on ometi hea teatri tunnus. Aga "Jürkaga" päris nii ei lähe: kuna laval on ainult ülioluline, nüristub vaataja vastuvõtuvõime, nii filosoofiliselt kui eluliselt mitmekihiliste ja süvatähenduslike stseenide jadast ei suuda vaataja ühel hetkel enam kõige (!) olulisemat välja sõeluda. Nii tekibki pärast kaht tundi Tammsaare vääristeksti vastuvõtmist tunne, et laval olnu oli tühi, tähenduseta, liialt raskepärane. Tähenduste ja tähendusvarjundite liigne küllus hävitab tähenduste lugemise võime. Kurb, aga paratamatu.
Lavastuse suureks võiduks on Peeter Jürgensi nimiosatäitmine. Heatahtlikkuse ja lihtsameelsuse võrdkuju, parimas mõttes lapsemeelne mehike, selge, kristalliseerunud eluülesandega. Rolli loetav siseilm annab tunnistust tõelisest õnnestumisest. Kordagi ei teki küsimust, miks Jürka osatäitja ei võiks noorem olla. Miks ta peakski, kui Jürgensis on nii palju sisemist nõtkust, täpsust, suurt joont ja detailide tajumist ning mis peamine - väge. Jürgensi Jürka headest silmadest tahaks ammutada eluusku ja lootust.
Jürka on pea ainus konkretiseeritud tegelane selles "Jürkas". Teised näitlejad vahetavad rolle ja rollid osatäitjaid ajuti peadpööritava kiirusega. Eks või siit kontseptsiooni lugeda, valemigi tuletada: üks Jürka kaalub üles kolm antsu. Peeter Jürgensi vägevast Jürkast kujuneb eetika, hingehääduse kompass maailmas, kus kehtib Kaval-Antsude võim.
Teistest tegelastest kuulub igavikulisim viiv Arvi Mägi Antsule (Antsu rollis on veel ka Martin Mill ja Arvo Raimo, roll ja müts käivad käest kätte), kui too oma õndsakssaamist kasu ja usu kaalukaussidel vaeb. See stseen on mu meelest lavastuse tähtsamaid, iga vaataja saab sel hetkel end paika panna antsustuvas ilmas, Antsu lootust ja ahnust, hirme ja ihasid enda omadega kõrvutada saab. Sellest Arvi Mägi mängitud stseenist võrsus mõte, et lavastus võinuks saada rikkamgi, kui lavastaja Tammearu läinuks traditsioonilisemat teed ja Antsu kolmestamise asemel andnuks selle vaid Arvi Mägi mängida.
Aga need mõttemängud ei vähenda ei Jürgensi Jürka ega ühegi Antsu väge.
Siiski - kuigi näitlejatele eri stiilides mängimist just ette heita ei saa, jäävad kõik olulised stseenid ja hästi mängitud rollid ning rollihetked kuidagi irduvaiks. Niisamuti kui lavastusest irduvad Jaak Vausi kujundus ja Myraka helikujundus, mis, olles vägagi õnnestunud, kasvavad suuremaks kui lavastus ise.
Kuni Jürkade saabumise ring antsude ühiskonnas ei peatu, jääb lootus ka õndsakssaamise võimalikkusesse. Ugala "Jürka" kingib vaatajale võimaluse osa saada suurepärasest Jürkast ja imestada Tammsaare sügavuse üle ka siis, kui see sügavuse suurus pidevalt kätte ei tule.

Vaata ka lavastuse kodulehte.

Mitte midagi ei juhtu

2011-02-03T18:29:00.002+02:00

Endla lavastus "Mässajad"

Kirjatüki pealkiri pole hinnang lavastusele, kus paljugi juhtub, vaid meie ühiskonnale. Nii pessimistliku, mõtlemapaneva, ärritava, ehmatava toimega teatriõhtut ei mäleta kui Kanuti Gildi saalis nähtud "Mässajate" viimane etendus, ei mäleta tükist ajast. Kui see ehmatus teatrisaali ei jääks, vaid põuesopis koju kaasa tuleks, jääks lootus muutustele.
Kui nimetada "Mässajaid" ühiskonnakriitiliseks teatriks, oleks see ühest küljest väga verevaene ja banaalne defineerimispüüe, teisalt - paremat sõna pole vist veel välja mõeldud. Aga vastupanu globaliseerumisele, suurriikide kontrollimatule ülemvõimule kõige ja kõigi üle, pole ühiskonna kriitika, vaid reaalne võitlus. "Mässajates" peaaegu puudub filosoofiline üldistusaste. Mis asja sa siin üldistad, kui maailm vajab parandamist siin ja praegu.
Kellele kõlab siis lõpuaplaus - kas Andres Noormetsa näitetrupile meeldiva teatriõhtu eest või 2007. aastal Berliinis G8 vastu meelt avaldanud eestlastele? Minu äratundmist mööda oleks esimese variandi valimine sellele lavastusele isegi solvav. Noormetsa lavastus ja tema energiline trupp vahendavad täpse ja terava tajumusega meile seda valutunnet, mida tunnevad need vähesed, kes mõistavad mehhanisme millega kapitalistlik demokraatia inimesi hävitab. Elu on seekord teatrist tugevam. Süsteem vajab raputamist.
Roy Strideri tekst on kohati vägagi otseütlev, nn uus-siiruse jõuline kvintessents, lõpuniminek. Ja tundub, et teisiti ei saa.
Võitlus süsteemiga on ehe. Läbipaistvast tumedast eesriidest, mis vaatajaid ja näitlejaid enamiku ajast lahutab, hoolimata. Reisikiri on üpris kohane määratlus: läbi Roy Strideri küllap küllaltki isiklike kogemuste vaatajani kanduvad lugu ja maailmanägemus publikuni sedasi, et hetkekski ei teki tahtmist suurema kunstihõngu, kujundikülluse või mängulisuse järele. Nii, nagu on, tundub ainuvõimalik. Tõsi, üks stseen - tippkohtumisele järgnev öö eestlasest "tõlgi" majas antakse edasi küll varasemast suurema teatraalsusastmega, kuid juba oma sisult erineb see mõneti ülejäänud loost.
Ma ei tea, kas "Mässajatest" oleks võimalik leida mingit distantseeruvat hoiakut maailmaparandajate suhtes, näiteks kogenud lavastaja Andres Noormetsa läbinägelikku kõrvalpilku, mis nendiks mässu mõttetust. Mina seda ei leidnud ega otsinudki, selle olemasolu võiks ju mõneti ootuspäranegi olla, ent selle puudumine teeb rõõmu.
Näitlejate napp veenev orgaanika veenab. Mõni viiv eksib küll vististi teksti süül banaalsusse, ent naaseb sealt peagi tagasi täpsusse. Seitsmikust kedagi esile tõsta oleks sama jõhker kui inimblokaadist suvalisel alusel meeleavaldajaid välja rebida. Aga näitlejahariduseta Marta Pulga sujuvat sulandumist ansamblisse tahaks tunnustada küll.
Kuidas saavutada, et kord midagi juhtuks, jääb pärast "Mässajaid" painama. "Mässajad" ei proovi maailma muuta, nad osundavad maailma muutmise võimalikkusele ja vajalikkusele. Teater, mis julgustab ja näitab teed, väljub enesepeegelduslikust elevandiluust tornist, milles viibimine on vahel vajalik, kuid liiga kaua võib osutuda ohtlikuks. "Mässajad" pole sotsiaalne ega poliitiline teater, on lihtsalt ühiskonnas toimuvatele protsessidele reageeriv akt. Ja sellisena täpne ja võimas.

Vaata ka lavastuse kodulehte.

Kanuti Gildis toimus 2. veebruaril "Mässajate" viimane etendus. See lavastus esietendus Endlas 7. novembril 2009, seda mängiti Endlas vaid hooaja 2009/2010 lõpuni. Sügisel 2010 osales lavastus festivali Draama 2010 põhiprogrammis.
Selline olukord, kus arengupotentsiaaliga huvitav lavastus mittekunstilistel põhjustel maha võetakse, on Eesti repertuaariteatreis liigagi tavaline. Lähiajast meenuvad lisaks "Mässajatele" veel "Neegri vabastamine kõrgel kunstilisel tasemel" ja "John Gabriel Borkman" Eesti Draamateatris ning "Torm" Rakvere Teatris. Kõik need teatritööd väärinuks veel küpsemise ja arenemise aega, tundub, et nende potentsiaalne tippvorm jäi lühikese mänguaja tõttu saavutamata.
Kes vastutab? Ja kes tõstaks mässu?
Rääkides võitlusest süsteemiga, mõjub "Mässajate" lühike ja ebaharilikult väheste mängukordadega lavaelu topelttähenduslikuna: "Mässajad" jäid süsteemile alla, sõnumit said kuulda liiga vähesed. See viimane tõdemus kõlas küll liiga paatoslikult ja emotsionaalselt, ent kuni evime usku mässu võimalikkusesse, on lootust muutustele, nagu kirjatüki alguses sedastatud sai.

Nii palju on vaadata / kiita ei jõua

2011-01-08T18:16:00.003+02:00

Tagasihoidlik tagasivaade teatriaastale 2010

Ma ei ürita siin teadlikult koostada mingeid edetabeleid, jagada auhindu või punkte. Jäägu see neile, kes suudavad. Minu jaoks on hindamine niivõrd subjektiivne, hetkemeeleolust sõltuv, iga teatrinähtust sooviks mõõta erineva mõõdupuuga. Nõnda saavad üles kirjutatud elamused ja kogemused, mida teatriaastast 2010 tingimata mäletama tahaks jääda, mis meeldejäävaiks ja olulisiks said. Hinnaga, et mõnigi "objektiivselt parem" nähtud teatritükk jääb mainimata, tunnustan alljärgnevalt eelkõige neid, kes subjektiivselt enam korda läksid.
Esmajoones. Kolm olulisimat teatrinähtust, hingelähedasemat lavastust, millest mul aastal 2010 rõõm oli osa saada, olid "Kadunud tsirkus" (Rakvere Teater), "Jõud" (R.A.A.A.M.) ja "Tuulte pöörises" (Rakvere Teater).
Üllar Saaremäe lavastusest"Kadunud tsirkus" sai siin ka kirjutatud, ometi jäi tunne, et põhimine jäi kirjatükis välja ütlemata, vaimustus ja lavastuse erilisus jõudis pärale ehk alles kirjutamise järel, järgmistel vaatamiskordadel. Nägin "Kadunud tsirkust" suvel 2010 neli ja pool korda (kontrolletendusele jõudsin kahjuks teiseks vaatuseks). Lavastuse arengulisus oli tõepoolest muljetavaldav. Ent olulisem oli ikkagi sõnumiselgus, Henry Milleri "Naeratus redeli jalamil" kokku kõlamas Juhan Viidingu ja Zbigniew Herberti poeesiaga, imeline muusika ja hinge avanemine. Esietenduse järel sedastasin: "Kes siiruse aga vastu võtta suutis, sai "Kadunud tsirkuse" käigus osa teatriime puudutusest oma hinges." Helgelt lapsepõlvemaiguline, valus, naljakas ja imeilus lavastus puudutas siinkirjutajat ilmselt tavapärasest erineval vastuvõtutasandil. Tõsi, märkamata ei jäänud ka lavastuse teatud kitsaskohad, ajutine lõpetamatus või viimistlematus, kuid samas tuleb rõhutada, et kõigi osaliste teatriteel on "Kadunud tsirkus" siiski edasiminek. Niisiis, ikka: Oma viiul, Bruno, pane kasti...
Uku Uusbergi lavastuse "Jõud" puhul tuleb kahetseda, et nägin seda ainsa korra, tormisel esietendusel. Esietenduse muljed on kirjas siin, aga kuuldavasti tehti hiljem lavastustervikus muudatusi ja hilisemad etendused, mida loodusjõud ei häirinud, said õigemad ning täpsemad. Aga puudutav oli seegi vaatamiskord, taaskord siiruse ja hingekriipivusega, eneseotsingutes looja valu muusika toel kandumas vaataja südamesse. Herbert Aabi (Ivo Uukkivi) jõuline jõudmine eneseni on lootustandvamaid sündmusi sel aastal.
Andres Noormetsa lavastusest "Tuulte pöörises" pole ma veel sõnakestki kirjutanud, ent mu sõnatus on seekord tunnustuse märk. Tõepoolest, nii rikkast lavastusest ei julge midagi kosta: hirm, et liiga paljud süvakihid ka kolme vaatamiskorra järel veel tabamatuks jäänud, kammitseb sulge ja suud. Selles lavastuses on paljugi sees, teatraalsus ja naturaalsus, tinglikkus ja ehedus põrkuvad mustas saalis harvanähtava intensiivsusega, jalapakkudesse aheldet noore naise armastuse ja läheduse püüdlused, igatsused ja soovid paljastatakse ülimalt teatraalselt, aga ometi eluliselt ja usutavalt. Anneli Rahkema, Erni Kask ja Peeter Rästas teevad oma õpetaja käe all küllap senise näitlejatee tugevaimad rollid. "Tuulte pöörises" vääriks detailset üleskirjutust, märkide ja kujundite lahtilugemist. Kes seda tahaks ja suudaks?
Kolme olulise lavastuse kõrval tahan isiklikule pjedestaalile tõsta ka lavastajaid ja näitlejaid, kelle tegemised eriliselt põnevad olnud.
Lavastajaist intrigeerisid siinkirjutajat enim Hendrik Toompere jr ja Uku Uusbergi 2010. aasta tegemised.
Toompere neli lavastust - "Kirsiaed" ja "Neegri vabastamine kõrgel kunstilisel tasemel" (Eesti Draamateater), "Torm" (Rakvere Teater) ja "Arkaadia" (Ugala) moodustavad ambitsioonika ja põneva, ehkki ebaühtlase kvarteti. Intensiivseim ja õnnestunuim ses nelikus kahtlemata "Kirsiaed", kus lavastaja annab postmodernistliku teatri vahenditega edasi tšehhovlikku illusioonitust. Hea teatriteksti kaasaegne, aktiivne tõlgendus, lähemalt kirjutasin siin. Aga ka "Torm", mis esimese vaatamise järel küllaltki sumbuurne tundus, on hiljem hoogu juurde saanud, lavastuse süngus ja ootamatusi täis pikitud läbinisti mänguline kude avanesid novembris lavastust kolmandat korda vaadates märksa rohkem kui varem. Äkki vajaski see lavateos kümpsemisaega või - vaataja "Tormiga" kohanemisaega. Kuid veebruaris 2011 toimub juba "Tormi" viimane etendus, arvan, et täieväelisuseni jõudmiseks oleks see lavastus veelgi mängimist vajanud. Kurb, et ükski Toompere töö pole 2010. aastal ühest tunnustust pälvinud, lavastaja otsingulisus aga loodetavasti ei vaibu.
Hoopis teist laadi teatrit viljeleva Uku Uusbergi tegemised on märksa enam tähelepanu ja heakskiitu saanud. Uusbergi loomingu siirus, avatus ja sõnumiselgus, mis selgelt nähtavad ta lõppenud aasta töödes "Jõud" (R.A.A.A.M.) ja "Üsna maailma lõpus" (Tallinna Linnateater), on me teatripildis küllaltki haruldased, omalaadsed, isepäised nähtused. Uusbergi lavastuste kangelased ei vaja haletsevat kaastunnet, aga neile on võimalik kaasa tunda, nendega koos tunda, lavastaja mõtte- ja hingeilmast saalis viibides nakatatud saada, mis on üks teatri mõnusamaid ja võimsamaid võimalusi.
2010. aastal (esmakordselt) nähtud rolle sõrmede vahel sõeludes, tõuseb esimesena esile Marika Vaariku ja Hendrik Toompere jr tandem lavatuses "Kes kardab Virginia Woolfi?" (NO99; esietendus aastal 2009). Intensiivne, jõuline, terav, mänguline koosmäng. Katse seda teatrinähtust kuidagi kirjeldada polnud kuigi õnnestunud, mu nõder sulg ei suuda anda edasi niivõrd hea teatri kogemust. Aga kirjatüki pealkirjas öeldu annab lavastuse ja Toompere-Vaariku dueti olemust küll täpselt edasi.
Silmatorkavaid, meeldejäänud rolle on võrratult enam. Näiteks Ivo Uukkivi täiesti erinevad, aga täpse suhtega ja intensiivselt mängitud osad lavastustes "Kaevuritest kunstnikud" (Eesti Draamateater) ja "Jõud" (R.A.A.A.M.). Trio Hannes Kaljujärv - Liina Olmaru - Üllar Saaremäe lavastuses "Quevedo" (Vanemuine) kui tõestus, et koosmängus tugevate partneritega avanevad igaühe andevarud sügavamalt. Anneli Rahkema võimas Leena "Tuulte pöörises", millest juba eelpool põgusalt juttu tehtud sai. Risto Kübara võrratu inspitsiendipreili osa lavastuses "Võtame uuesti" (NO99). Mirtel Pohla kummastatud Kullake lavastuses "Kes kardab Virginia Woolfi?" (NO99). Laura Petersoni eriilmelised duetid Tarmo Songiga lavastuses "Valged ööd" (Theatrum; esietendus 2006) ja Peeter Volkonskiga lavastuses "Peeter Volkonski viimane suudlus" (Tartu Uus Teater). Velvo Väli ootamatult tabav Pearu lavastuses "Vargamäe varjus" (Albu vald). Peeter Tammearu soojatoonilised, elusad rollid lavastustes "Kadunud tsirkus" (Rakvere Teater) ja "Nii nagu taevas" (Ugala; esietendus 2009). Kaalukaid rolle võiks muidugi lugema jäädagi. Üldreegliks aga, et suured rollid sünnivad suurtes lavastustes (mõistagi ei pea ma silmas välist mastaapi, toonitan igaks juhuks), enamik eelpool mainitud oluliste lavastuste osalistest on sooritanud mu meelest ka olulised rollid, üldreeglina jõuab lavastuse sügavusmõõde vaatajani ikka läbi näitlejatööde.
Kaht teatrikogemust, mis tagasivaates üheks saamas, ei tahaks samuti maha vaikida. Need on Liisa Aibeli monotükid "Minu kunstnikud" (esietendus 2009) ja "Tagasi kodus" (Virumaa Muuseumid). Alice Sagritsa päevikukatketel põhinevad tekstid, mille koostanud Teet Veispak, lavastanud Üllar Saaremäe. 1940ndate absurdsust ja traagikat, väikese inimese suuri muresid tormitsevas ajas, lihtsa naise suhet suurtesse meestesse, muusa ja mänedžeri positsiooni sarnasust ja erinevust ausalt, kergelt ja humoorikalt vaatlevad teatriõhtud on oma minimalismis suured ja tähelepanuväärsed. Ühtlasi annavad need kaks lavastust täpset aimu Liisa Aibeli sügavusesuutlikkusest ja andevarudest.
Rõõmsaid teatrikogemusi, millest siin ja ka varem kirjutanud pole, on veelgi. Aga rõõmu on pakkunud ka mõned korduvvaatamisel (taas)tabatud teatriimed, mida üles lugema ei hakka, sest niikuinii unub mõni ära.
Nõnda ei pretendeerigi see kokkuvõte absoluutsele tõele, üles on kirjutatud ju ikka vaid need nimed ja nimetused, mis esimestena ajusopist välja kargasid.
Kirjatüki pealkiri on laenatud Juhan Viidingult. Kellelt siis veel?

Dogma ja Fanta. Idioot sinus eneses

2010-12-16T19:57:00.004+02:00

Von Krahli Teatri lavastus "Idioodid"

"Idioote" võiks vabalt tituleerida manifestiks, on nad ju tõukunud Lars von Trieri Dogma-filmist "Idioodid", mis kannab filmiajaloos ühe Dogma manifestile enim vastava filmi märki. Ent sel juhul tekkib õigustatud küsimus, mida Von Krahli Teatri ja TÜVKA VIII lennu "Idioodid" manifesteerivad, millele vastanduvad, mida kuulutavad. Ja sellele küsimusele vastata on juba raske.
Mis on siis "Idiootide" põhiteemaks: mängu (Spieli) uurimine või kollektiivi ühistunde vaatlus? Või hoopis idiotisimi kui meie kõige sisemise palge teadvustamine? Idiotismi ja meie ühiskonna võrdsustamine? Teatrikunsti piiride nihutamiskatse? Noorte näitlejate dokumentaalne eneseanalüüs? Või midagi seitsmendat, kaheksandat...? Veider, et ühtki neist hüpoteesidest ei saa raudkindlalt ümber lükata ega ka tõestada. Sest Lars von Trieri/Juhan Ulfsaki/Von Krahli kursuse "Idioodid" alluvad Dogma reegleile sedavõrd, et ongi sama mitmetimõistetavad kui elu ise. Kõik võimalused on võrdselt avatud.
Ehedus ja vahetus on näitlejatööde suurim trump. See mõjub. Kisub kaasa, võtab ühes. Selline elu tundubki võimalik. Ja seda tunnet ei teki teps mitte iga teatritükki, veel vähem iga tudengitükki vaadates. Siin on "Idiootide" võimsus ja tugevus. Tõsi, "Idiootide" trupp pole veel võrdselt veenev, aga kellegi tunnustamine ja kellegi teise laitmine või tunnustamata jätmine tunduks sellise tüki puhul lihtsalt ebaeetiline.
Kunstilõhna sugeneb idiotismi mängude juurde videolõikudes. Paradoksaalne, et need videod, kus noorte idiooditsevate näitekunstnike partnereiks Eesti teatrijuhid ja erivajadustega inimeste teatripäeval osalenud, langevad lavastustervikust kuidagi välja. On tugevad, viimistletud, nauditavad, vaimukad. Aga neil on juures kunstilisuse maik, nad on elu essents, mitte elu ise, igas muus lavastuses oleks nad vaimustavalt head, kuid "Idiootide" puhul liiga kunstilised
Sestap tõusevad esile märgid, mis sünnivad mängus ja mängust. Miks joovad idioodid üksnes Fantat, miks loevad idiooditsemisest vabal ajal Louis P. Pojmani raamatut "Eetika õiget ja väära avastamas"? Need küsimused jäid vastuseta, ent võimaldavad edasimõtlemist.
Olulisimaks, millele "Idioodid" nii lavastuse piiride sees kui väljaspool neid mõtlema suunasid, on aga teatri asukoht kunsti ja elu piiridel. Kumba maailma teater peaks rohkem kuuluma? Kumba kuuluvad "Idioodid", kumba idioodid?
Nende küsimuste aktiivne tõstatamine teeb "Idiootidest" juba õnnestumise.

Vaata ka lavastuse kodulehte ja "Idiootide" blogi.

Karm ja kare - va unenägu, kus kõik on võimalik

2010-12-14T16:28:00.003+02:00

Rakvere Teatri lavastus "Unenäokohvik"

Olen ikka pidanud Doris Kareva luulet naiselikuks, tundlevaks, enesele mõistetamatuks. Ju pole osanud sellega sisuliselt, vahetult kontakteeruda. Olen seda samas siiralt kahetsenud, ent kohtumised Kareva poeesiaga on ikka jäänud poolikuiks, võõristatuks.
Jaanika Juhansoni lavastustega olen kohtunud see-eest palju ehedamalt, lavastaja otsinguline vaim on nende tööde kohal hõljunud tajutavalt ja nauditavalt, tähendus(rikaste )mängude maailm pole alati küll ühtviisi mõistetav olnud, ent põnev alati. Vahel on juhtunud sedagi, et mängude tähendus jõuab kohale alles mõnda aega pärast lavastuse nägemist või korduvvaatamisel.
Usun, et "Unenäokohvik" kuulub enam Juhansoni kui Kareva maailma. Ehkki värskendet pilguga tahaks Kareva tekste nüüd üle lugeda küll. Juhansoni lavastuses kõlab Kareva luule karmilt ja karedalt, valusalt ja tabav-tapvalt, müstiliselt ja mõrkjalt. Tundlemisega pole Kareval vähimatki pistmist, on vaid viimse piirini viidud tundlikkus, läbipaistvaks lihvitud või kulutatud valulävi. Leierdatumadki emotsionaalsed luuletused paljastavad halastamatult oma tõelise, karmi ja jõulise pale.
Ei saa välistada sedagi, et unenäoilmas juhtunu kristalliseerub sõnastatavateks piltideks alles tulevikus. Sestap ei saa siinseid märkmeid võtta tõe pähe. On nad vaid üks uni.
Juhanson on korduvalt kasutanud raamjutustust kui piire avardavat võtet, nii ka seekord. Unenäo luulelis-absurdses atmosfääris kehtivad omad reeglid. Raamid ja piirid nihkuvad omasoodu. Tütrest võib saada armuke või ettekandja, isast unelmate prints või saatan, emast unenägija. Tõtt teavad unenäomehed, nood kaduvikumeeste kolmikvennad, kuid nemad vaikivad. Või provotseerivad. Või laulavad. Või painutavad end tantsukeerises pooleks. Muusikal on selles "unenäolises lokaalis" suur ja võimas kaal. Tarmo Keskülli vinged, magushapud viisid Kareva tekstidele on unenäo määravaimaks koostisosaks.
Publik näeb und. Jõulusagin kaotab tähtsuse. See on jõuliselt iseolev lavastus. Tee ja koogid pole reklaami- või müüginipp, vaid üks sild unenäomaailma. Küllap ka liköör.
Ometi tekkib hetkiti hirm, et "Unenäokohviku" võimas vorm varjutab või kaotab sisu, luuletekstide tähendused vähenevad või haihtuvad perfektse elegantsiga loodud unenäoilmas. Kas see kivi lendab lavastaja või näitlejate kapsaaeda, ei oska öelda, aga kui luulelavastuses luule millegi ülimuslikuma ees taanduma peab, on veidi kahju. Selles kontekstis tuleb aga tunnustada Volli Käro rolli. Käro nõtke osatäitmine, kus võrdselt nõtked on nii keha- kui sõnavaldamine, ulatab vaatajale võtme unenäkku ja kohvikusse. On mõjusaim ja üllatavaim, mänguline ja täpne.
Küllap jõuavad luuletunnetusele mängukordade edenedes lähemale ka teised näitlejad, kes praegu selle suunas erinevatel tasemetel teel on. Siis saab unenägu täiuslikuks, totaalseks, ühtaegu karmiks, karedaks, mõrkjaks, mõnusaks, helgeks.

Vaata ka lavastuse kodulehte.

Puhas komöödia punase eesriide ja pöördlavaga

2010-12-08T17:47:00.002+02:00

Teater NO99 lavastus "Võtame uuesti!"

"Võtame uuesti!" on farss oma parimas. Näitlejamängu ja situatsioonikoomika tulevärk, kust ei tasu otsida midagi kõrgemat ega sügavamat. Või siiski?
Kavaleht kõneleb, et Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper on Michael Frayni "Võtame uuesti!" valinud NO repertuaari, et puhastuda ja anda näitlejaile võimalus professionaalsete oskuste arendamiseks. Farssi mängitaksegi puhta farsina, žanrit parodeerimata ega õilistamata.
Esimene vaatus tekitab enam küsitavusi. Tundub, justkui ei suudaks lavastajad veel päris kindlalt otsustada, kas eesmärgiks on farss absurditasandile projitseerida, võõritusefektidega "mäng mängus" stiilis lavaloole kolmaski tasand ehitada. Kui nii, siis jäädakse poolele teele, samas tundukse, et farsi žanritäpne mängimine ei ole piisavalt pingestav või pingestatud. Näib, et Ojasoo ja Semper ei suuda selgusele jõuda, kas alluda autorile või tõsta ennast temast kõrgemaks: alluda ei tahaks, aga kõrgemale tõusta ei suuda, sest Frayn on niivõrd tugev ja kaval dramaturg.
Teine vaatus annab lahenduse: farss jääb farsiks, seda esitatakse sisemise kõrgepingega, totaalse mängu, täielise komöödia raames. Ojasoo ja Semper usaldavad siin teksti ning suudavad luua vilka, vaimuka, vaheda lavastusjoonise. Sündmusi sajab kui oavarrest, vähemasti pooled neist jäävad vaatajal fikseerimata, kuid see on juba puhas žanrispetsiifiline eripära. Näitlejamängu täpsus, reaktsioonide kiirus on igatahes imetlusväärne, vaimustav, nauditav. Farss kantakse auga välja.
Tõsi, kolmandas osas (Fraynil vististi teise ja kolmanda vaatusena kirjutatud stseenijadad esitatakse laval ühe vaatusena) kipub hoog korraks taas raugema, kuid jõuab siiski võiduka lõpuni.
Ojasoo ja Semper on küllap teadlikult jätnud kasutamata farsi inimlikustamise võimalused, mida Frayni näidend kahtlemata pakub. Silme eest mööda kihutavas sündmuste virrvarris ei jõua nukramad viivud, inimlik samastumisvõimalus või absurdne traagika pärale, sest juba ollakse uute sündmuste juures. On vaid pöörane mängulust, maitsekusse piiridesse jääv huumor ja tuline tempo. Enamat oleks ühelt tõeliselt farsilt patt nõuda. Farsi piiridest "Võtame uuesti!" ei välju, võetagu seda siis tunnustuse või etteheitena. Saalis viibides on aga etteheidete tegemine vist võimatu, nõnda kõikehaarav on ehe mäng ja vabastav naer.

Vaata ka lavastuse kodulehte.

Seebistatud Ibsen - ajavaimu märk?

2010-12-04T15:22:00.003+02:00

Eesti Draamateatri lavastus "John Gabriel Borkman"

Ingomar Vihmari tõlgendus Henrik Ibseni "John Gabriel Borkmanist" on tragikomöödia - nukra muigega inimkonna allakäiku seirava pessimisti konstanteering ümbritsevast ajast. Ibsenlik või vihmarlik? Pigem vist viimast, sest Vihmari lavastajakontseptsiooni seos Ibseni draamaga näis ajuti päris lõtv olevat. Millest on tegelikult päris kahju, kuna lavastaja ja autori lahknevus ei ole enamasti - erandjuhud, näiteks Mati Undi teatriteod välja arvata - kummalegi poolele erilist kasu toov.
Vihmari "John Gabriel Borkmani" tegelased on aheldatud televiisori ette, seotud kujuteldava pseudomaailmaga. Just seebiseriaalilike karikatuuridena esitavad oma tegelaskujusid õed Rentheimid - Kersti Kreismann ja Maria Avdjuško, vähemal määral ka Kleer Maibaum Fanny Wiltoni ja Jaan Rekkor Borkmanina. Võõristusmängud ei kasva aga eesmärgiks omaette, pigem jätavad need tegelaskujud vaataja siiralt ükskõikseks, mis muudab hulga Ibseni kirjutatud stseene lihtsalt mõttetuiks: asja mul neist susivatest tädikestest või küüniliselt torisevast vanamehest ja nendevahelistest suhetest. Kilesse mässitud aknaruudud tundukse olevat ka lava ja saali vahel.
Napimas laadis mängib Uku Uusberg Borkmanite poega Erharti. Võib-olla isegi liiga napis, sest samastumisvõimalus selle tegelaskujuga jääb kuidagi poolikuks. Ehk tasub siin põhjust otsida Ibsenis, kes Erhartile piisavalt suuri stseene pole kirjutanud? Uusbergi-Erharti nõutus ja valu hetkel, kui kõik teda ümbritsevad oma pilgud teleseriaaliekraanile on suunanud on igatahes mõjus. Kas Erhartil seebikultust kandvast perest, kes omaenese elugi seebistab, pääseda õnnestub, ei oska öelda. Sest ema ja tädi juurest viib ta ära Kleer Maibaumi Fanny Wilton, kes just samu seebiväärtusi kandvat näib. Selle Erharti saatus jääb igatahes huvitama, mida enamiku teiste tegelaste kohta öelda ei saa.
Kõige hingestatumad, inimlikumad, elusamad hetked kingib aga Tõnu Kark Vilhelm Foldali osas. Kargi Foldal on vapustavalt ehe inimene, näitleja tõetunne ja isikupära muudavad kaks stseeni, mil Foldal lavale astub, meeldejäävaiks ja hingelähedasiks. Kangelaslik, elujanuline, inimlikult mõistetava mõtte- ja hingeilmaga inimene kesk rohkem või vähem teatraalseid ja skemaatilisi rollijooniseid on rõõmustav nähtus.
"John Gabriel Borkmanil" seisab Draamateatris ees viimane etendus. Kas põhjuseks võõristus, mida Ibseni seebistamine vaatajais tekitada võib, või midagi muud, ei oska öelda, ent "Borkmani" lühikesest elueast on lavastuskontseptsiooni mõningaist küsitavusist hoolimata kurb meel.

Vaata ka: http://www.draamateater.ee/index.php?lk=14&show=353

Tom Sawyeri via regia kõrgel kunstilisel tasemel

2010-11-12T17:21:00.007+02:00

Eesti Draamateatri lavastus "Neegri vabastamine kõrgel kunstilisel tasemel"

Andrus Kivirähk ja Hendrik Toompere jr on piisavalt arukad loojad, et mitte tegeleda neegri vabastamisega. Nad teavad, et neeger on ammu vaba. Selle asemel vabastavad iseennast. Ennekõike loojate ja kunstnikena. Seejärel ka inimestena.
Mark Twaini Huckleberry Finn ja Tom Sawyer on kangelased, kelle vabaduseiha ja elurõõm on nad välja toonud laste- ja noorsookirjanduse piiridest. Kivirähk on oma näidendis lahti kirjutanud paar peatükki "Huckleberry Finni seiklustest" - konkreetset aja- ja ruumimääratlust hägustades, enam ikka meie kaasajast kui Tomi ja Hucki elust kõneldes.
Kui kunstnik ennast laval või kirjanduses analüüsima hakkab, peituvad selles mitmed ohud. Analüüs peab olema üdini siiras ja aus, vahetu ja vahenditu, et vaatajale korda minna. Kui aga kunstnikud oma eneseanalüüsi üldistustasandile tõstavad, teeb distants sisevaatluse ehedamaks. Seda teed on väga oskuslikult liikunud näitekirjanik Kivirähk ja tema kannul ka lavastaja Toompere jr. Twaini kangelaste võõritamine on vaimukas ja tabav, jättes ühtlasi ka võimaluse, et Kivirähk ja Toompere ei vaatlegi niivõrd iseenda ja oma põlvkonna loomeprobleeme, vaid loojat kui nähtust postmodernismi ajastus. Ja olgem ausad, ega seal suurt vahet olegi. Postmodernistlikud mängud tähenduste ja nende puudumisega jätavad võimaluse rõõmsaks mitmetimõistetavuseks.
21. sajandi (etendus)kunstniku traagikat kannab vahva väikekodanlase elust tüdiv Tom Sawyer (Hendrik Toompere jr jr). Kui kõik piirid on purustatud, loomevabadust kitsendavate puurivõrede vahelt annab suurema vaevata sisse ja välja tormata, ei jäägi midagi muud üle, kui oma mängud kõrgele kunstilisele tasemele viia, neid väliste efektidega võimendada. Teatriuuendaja koondkujule võib leida küll paralleele, ent targem tundub olevat neid mitte otsima hakatagi. Muidu võib takerduda allusioonidesse. See on siiski Tom Sawyeri via regia, mitte Hermaküla, Toominga, Undi, Toompere jr, Ojasoo või kogunisti Toompere jr jr oma.
Autor on küllap teadlikult otsustanud oma peategelaste arengut lavale mitte kanda. Kaasaegne Tom Sawyer muutub sedasi küll antiiktragöödia kangelaseks, ent jääb ka veidi ühemõõtmeliseks. Ainus arenev tegelane on Huckleberry Finn (Roland Laos). Alustades terve talupojamõistusega noormehena, kasvades truuks kaasajooksikuks ja seejärel reeturiks, osutub Laose Huck Finn lavaloo paeluvaimaks tegelaskujuks. Noore näitleja psühholoogiliselt täpne mäng teatraalsete efektide virrvarris on sümpaatne.
Neeger on selles loos küll vaid vahend, tema asemel võiks vabastada ükskõik keda. Jüri Tiiduse Jim on mängitud tundliku huumoritajuga, ühtki võimalikku tõlgendusvarianti võimendamata.
Marta Laanel ja Anti Reinthalil on käes magusad karakterrollid. Marta Laane tädi Sally, kes vahetab mänguvahendeid ja registreid veelgi kiiremini kui kostüüme, on sellises teatrilaadis tähelepanuväärne osatäitmine, näitleja energeetikaväli ja koomikanärv on nakatavad. Anti Reinthali ümberkehastumine kurjakuulutavast onu Silasest tohutu tohmakaks teener Natiks on sooritatud energiat säästmata, kahe rolli hiiglaslik eripalgelisus rõõmustab ja vaimustab.
Mis jääb üle Tom Sawyeritel, uuendusmeelsetel kunstnikel, kui neile haavlid kannikatesse kihutatakse? Vihane pöördumine publiku poole Aleksander Puškini sõnadega, mille Toompere jr jr Shakespeare'i vääriliseks epiloogiks mängib, jätab lootusetuse tunde, sedapuhku küll põhjendatud ja mõjusa. Kas mittemõistmine on krooniline ja möödapääsmatu? Või kasvab vorm elukogemuse lisandudes lihtsalt sisuks? Toompere jr väsimatu otsingulisus äratab igatahes aukartust. Ja kuskil on alati keegi, kes teab, et "uusi vorme on vaja" just siin ja praegu.

Vaata ka lavastuse kodulehte.

Elulootuse ja vastandite imeline ilu

2010-11-03T20:28:00.006+02:00

Tallinna Linnateatri lavastus "Üsna maailma lõpus"

Jean-Luc Lagarce'i ja Uku Uusbergi "Üsna maailma lõpus" on imeline, õrn ja hõrk teatriõhtu. Ilu erikaalu annab sellele vastandite ühtsus, mida Lagarce ja/või Uusberg tundukse põhjani tajuvat. Nii kulgebki "Üsna maailma lõpus" täpselt ja teravalt piiridel.

Jeesuse-east väljuv Louis on surmavalt haige ja läheb kodustega hüvasti jätma. Niisama lihtne see lugu ongi. Sest selline olukord ei saa ju kunagi olla lihtne. Ei elus ega laval. LIHTSUSE JA KEERUKUSE PIIRIGA ongi piirimängud alanud.

ELU JA SURMA PIIRIL kõnnib ja kõneleb Louis. Priit Võigemast. Talle kuuluvad mõned eriliselt täpset tõetunnetust eeldavad lavahetked, kus siin- ja sealpoolsus paeluvalt üheks saavad, Louis neid piirilt vaatleb, end distantseerib. Võigemasti rolli võiks kirjeldada kui peeglit. Niivõrd napilt suudab ta kuulatada oma partnereid, nii enese kui vaataja põhitähelepanu kõnelejale suunata, seejuures pidevalt aktiivselt kaasa töötades. Priit Võigemasti süvenev suutlikkus oma lavasära nulli mängida on imetlusväärne. Samamoodi ka tema võime laval nutta nii, et see ei mõju võltsina, vaid ausalt, ehedalt, puhastavalt.

Oluline lavastajaleid on, et "elu" avaneb meile mustade kardinate tagant. Justkui oleksid elavad rohkem surnud kui surev Louis, kellele kuulub koht siinpool musta eesriiet. Või oleme "surnumad" hoopis meie, vaatajad? Kus on siin- ja kus sealpoolsus? Lavastus ei vasta. Ja parem ongi.

Keskmine vend. Antoine. Indrek Ojari. Talle kuulub koht NAERUVÄÄRSUSE JA TÕSISELTVÕETAVUSE PIIRIL. Esialgu torssis venna karakterkujuna paistvast tegelasest kujuneb sisukas, oma hingeilmaga inimene. Ojari teise vaatuse monoloogi sugenes üks mõte, mis kuidagi rahu ei andnud. Nimelt, kui Louis'd võib vaadelda autori alter egona, kas Antoine ei võiks olla siis lavastaja Uusbergi kehastus? On ju Uusberg korduvalt intervjuudes kõnelenud endast kui keskmisest vennast ja sellega kaasnevast koormast, sarnased mured vaevavad Antoine'igi. Ometi - Lagarce'i tegelasi ei saa ega tohi nii üheselt lahterdada, nad pole maskid, vaid inimesed.

Ema. Anu Lamp. LABASUSE JA ELUTARKUSE PIIR tundub olevat Lambi rolli teema. Näitleja ümberkehastumise absoluutsus vaimustab ja kütkestab.

Antoine'i naine. Catherine. Külli Teetamm. Ainus tegelane, kes ei kuulu sesse suguvõssa, tegutseb laudilmal HOOLIVUSE JA HOOLIMATUSE PIIRIL.

Õde. Suzanne. Sandra Uusberg. Võimsate vendade vääriline õde ei tasakaalusta, vaid pingestab suhtlust LEPLIKKUSE JA IMPULSIIVSUSE PIIRIL.

Omaette väärtus on selle teatriteksti keelel. Jean-Luc Lagarce'i tekst kõlab Anu Lambi tundlikus tõlkes kui luule, korduste ja rütmidega ainuline tervik. ARGISUSE JA POEESIA PIIRIL sünnib kaunis ja ainulaadne keel, "argipoeesia".

Lavastuse üldisest süngest õhustikust, tumedatest, pessimistlikest toonidest paistab lootust ja helgust. Meenub elulootuse mõiste: ühtaegu lootus elule ja eluloo puudumine (Juhan Viiding). Mõlematega tuleb selle loo tegelasil kokku puutuda. SÜNGUSE JA HELGUSE, LOOTUSE JA LOOTUSETUSE PIIR on lavastuse paeluvaim piirimäng. Igas tumeduses on lootust ja rõõmu, igas heleduses hirmu ja lootusetust. Igaviku helgiga elulootus on püsiv. Nii kaua, kui kestab teekond, kõrvus kahisemas omaenese sammud kruusas.

Vaata ka lavastuse kodulehte.

Lõputa lootuse lugu

2010-10-25T09:27:00.009+03:00

Theatrumi lavastus "Valged ööd"

Neli aastat Theatrumis laval olnud Fjodor Dostojevski "Valged ööd", mis eelmise nädalaga kaduvikku haihtusid, oli heleda, südamliku laenguga teatrisündmus. Õrn teatrihetk, mis aitab hingel tervena püsida. Sisendab lootust inimolemusse, headuse ja õilsuse (ainu)võimalikkusesse.
Lembit Petersoni lavastus kandis pühendust "kõikidele unistajatele", vahendas ja kuulutas Püha Katariina kirikus unistuste usku. Unistustest on saamas ainus viis jääda enesele truuks karmis ajas ja külmas kirikus. Maailma, mille unistajad enesele loovad, ei saa ära võtta ega koledamaks võõbata ainumaski hing väljastpoolt. See hingeilm on turvaline, soe, ka külmal-rõskel sügiseajal. Theatrumis tunnetatakse seda soojust. Seejuures unustamata, et väljapoole teatrikiriku müüre jääb üks teine maailm. Kuid sellega suhestumiseks ja suhtlemiseks on valitud viis, mis hoiab nii tegijaid kui osasaajaid.
Tarmo Songi Unistaja oli lüüriline, pehme kuju, kelle osaks õnne kogeda vaid unistusis. Kuid see ei vähendanud ta õnne tõelisust. Küllap saanuks Dostojevski dramaatilist lõpplahendust esitada märksa julmemates toonides, Tarmo Songi Unistajast polnudki loo lõppedes kahju, oli vaid helge-selge rõõm inimese kujutletava õnne absoluutse eheduse üle.
Võiks väita, et me kaasajas pole unistajail kohta. Ometi andis Petersoni lavastus selge märgi Unistaja (võimalikust) kuulumisest tänasessegi päeva, tuues Tarmo Songi tegelaskuju lavale publiku seast, ümber samasugune sall, millega Katariina kiriku jaheduse eest peidavad end vaatajad. See lahendus teeb rõõmsaks, sunnib unistajaid otsiva pilguga vaatama enesesse ja enda ümber, uskuma unistajate püsimajäämisse. Kui see mõttekäik vaid unistuseks ei jääks...
Laura Petersoni Nastenkas ühinesid lapsemeelsus ja preili-hoiak põnevaks tervikuks. Unistajal ja publikul jäi üle vaid imetleda seda armsust ja südamlikkust, mida Petersoni Nastenkas näis lõputult olevat. Kuid, nagu lõpuks selgus, siiski mitte nii lõputult, et Unistajale truuks jääda.

Vladimir Anšoni lavakujundus kuhjas lavale esemeid, millel igaühel eraldi ja koos kujundiväärtus. Katariina kirik sai unistuste kolakambriks, Unistaja hinge- ja elukujundiks.

Põnevaks muutus paralleel A. H. Tammsaare romaaniga "Ma armastasin sakslast", Oskari ja Erica suhe projitseerus Unistaja ja Nastenka omale, sisulised erinevused toetamas sarnasusi, Dostojevski ja Tammsaare maailmade ristumis. Ka Lembit Petersoni ja Elmo Nüganeni tänastes lavastustes on ühisosa.
"Valged ööd" oli lavastus, mis tegi hingele hääd. Lootus ja unistused annavad hingepide, unistajatele kuulub lootuste maailm, kus on hea ka siis, kui lootused eal ei täitu.

Vaata ka: http://www.theatrum.ee/dostojevski/index.html

Igal talvel oma errori esteetika

2010-10-23T11:25:00.007+03:00

Rakvere Teatri lavastus "Kunstveri ja -pisarad"

ERROR. ERROR! ERROR?
Rakvere Teatri noore kaardiväe, lavakooli 24. lennu lõpetanute ja sama kooli magistrandi Tiina Mälbergi ühistööd "Kunstveri ja -pisarad" võiks ehk nimetada 24. lennu manifestiks. Või ühiseks lustitööks, millega lavakad ennegi oma teatriteid alustanud. Kertu Moppeli lavastus ei paindu üheselt kummagi nimetaja alla. On ambivalentsem, avatum, mitmetisem.
ERROR!!! ERROR?! ERROR...
24. lend on Hendrik Toompere jr õpilased. Seda on tunda igast nende lavasammust. Nende maailm on teatraalne ja tulvil ootamatusi. Sürreaalsust ja plahvatusi. Poolteist tundi hullust - nõnda julgeks nimetada seda lavastust. Aga see on ka ainus, milles selle teatriteo puhul kindel julgen olla. Muu võib muutuda iga hetkega.
ERROR??? ERROR?!? ERROR!?!
Noored näitlejad väidavad end kuuluvat seebikate ja Miki-Hiire koomiksite põlvkonda. Kas kasvamine suurte narratiivide toel/sees mõjutab nende tänast teatriolemist? Või kogunisti Eesti teatri tulevikku? Kas nemad ongi Eesti teatri päästjad? Kangelased, kes meid seebikate eest hoia(ta)vad?
ERROR.? ERROR.! ERROR!?
Seep teeb puhtaks. Keda/mida puhastab seebikas? Pigem vastupidi, ei puhasta, vaid määrib. Nii vaatajat kui osalejaid. Kurb, et needki noored pole omamaistest seepidest puutumata jäänud. Kuigi näiteks Liis Haabi osatäitmisele "Kunstveres ja -pisarates" lisas põnevat lisamõõdet ta osalus seebiseriaalides "Kodu keset linna" ja "Pilvede all", millest viimane ju samuti suurtest tunnetest ja narratiividest lähtub.
ERROR?!. ERROR.?. ERROR.!.
Kangelaste ja suurte lugude aeg ei saagi iial ümber. Inimestel on ikka ja jälle vaja näha midagi, mis oma elust põnevam ja suurem. Kas seebikas ongi inimunelmate kvintessents? Tee õnnele, armatuse meri, igavene homne jne kuuluvad paljude argipäeva. Küsimus ei olegi ju konkreetsetes nimetustes ja näidetes, vaid hirmus, et seep kui nähtus ühel hetkel meid kõiki lämmatab.
ERROR.!. ERROR...? ERROR!??

Üllatav, et nii noortel näitlejatel on läbi koolitööde, telerollide ja esimeste kooliaegsete lavastuste kujunemas oma ampluaa, korduvad väljendusvahendid. See teeb veidi valvsaks. Vaataja isiklikuks uiuks kujunesid aga viiped Rakvere Teatri repertuaaris olevatele lavastustele. Ruuduline põrand loob seose kogunisti kolme lavastusega: "Toatüdrukud", "Oscar ja Roosamamma. Kirjad Jumalale" ning "Lesk"; unest ärkamise kujund ja Lauri Kaldoja laulud "Tormiga". Ons see nüüd teatri igikestev järjepidevus, mida noored näitlejad kannavad? Või lihtsalt siinkirjutaja hullus, mis kõike lavalnähtavat varemolnuga seostab?

ERROR!!? ERROR??! ERROR!.?
Igal talvel oma noorus, kirjutas kord Ott Arder. Võib ehk märgiks pidada, et "Kunstveri ja -pisarad" tulid koos algava talve esimese korraliku lumelörtsiga. Selle talve noorus on 24. lend. Elagu error, mis põletab rinda!

Vaata ka: http://rakvereteater.ee/index.php?option=com_content&task=view&id=614&Itemid=36

Mugavlevate hingede tšehhovlik absurdiaed

2010-10-23T08:35:00.016+03:00

Eesti Draamateatri lavastus "Kirsiaed"

Hendrik Toompere jr "Kirsiaed" lähtub teadmisest, et Anton Tšehhovi näidend kannab žanrimääratlust komöödia. Ning saab tuge tõdemusest, et Tšehhov polnud mitte 19. sajandi viimane, vaid 20. sajandi esimene suur näitekirjanik (Alvar Loogi järelsõna 2006. aastal Anton Tšehhovi näidendikogumikule, sedastab kavaleht). Tulemuseks selgub, et Tšehhov polnudki niivõrd peene psyhholoogilise draama meister, vaid vahest hoopis absurditeatri rajaja. Vähemalt Toompere lavastus suudab sellise kahtluse tekitada ning heita hetkekski kõrvale kõik asjaolud, mis selle hypoteesi hetkega põrmustaksid.
Absurd annab elule kõrvalpilgu, mängule ilu ja kerguse. Olemise talumatu absurd, sooviks sõnastada selle "Kirsiaia" žanrit. Komöödia on ta niikuinii. Just niisama palju kui me igapäevane elugi. See tähendab: täiel määral.
Toompere mänguline, elav, kaasakiskuv lavastus ei vea yhest piirjoont aristokraatide ja lihtrahva vahele. Jah, Tšehhov räägibki ju häviva aristokraatia lugu. Kuid Toompere lavastuses on aristokraatia juba hävinud, jäänud veel vaid varemed, joonistatud seinad ja mööbel, mida ei saa kuidagi otstarbekalt kasutada.
Kui kellelgi peaks tekkima nyyd soov väita, et aristokraatia häving pole enam meie aja teema, siis Toompere lavastuse kaasaegsuses kyll kahelda ei tasu. Siinkirjutajale sai see eriti selgeks läbi Tallinna vanalinna teatrist lahkudes. Totaalne kultuuritus keset kõrgkultuuri sekka kuuluvat paika tuli kangesti tuttav ette. Vanalinn ongi muutunud samasuguseks joonistatud maailmaks, millega enam midagi peale ei osata hakata. Tšehhov teadis, millest kirjutab. Nukker, et terve 20. sajand ei ole suutnud meid Tšehhovi skeptilises ilmanägemises kahtlema panna. Tšehhovi ja Toompere "Kirsiaed" näitab meile tegelikku elu. Absurdi kõverpeeglid vaid suurendavad selle õõvastavat tõsiseltvõetavust.
Aristokraadid ja plebeid vennastuvad ses absurdiaias, oleskletakse koos ja yhesuguse vaimunyridusega. Justkui sellest kontseptsioonist lähtuvalt on ka rollilahendused hämmastavalt mugavad. Iseäranis peaosaliste mängust ei leia mingeid uusi yllatavaid knihve. Merle Palmiste Ranevskaja, Mait Malmsteni Lopahhin, Mari-Liis Lille Anja ja Margus Prangeli Gajev on loodud tuttavlikke vahenditega, "tuntud headuses". Et "tuntud headuse" ja mugavuse ohtlikkus on üks (selle) "Kirsiaia" teemasid, loksub kõik paika. Näitlejatööde topeltmõõde avardab sel moel lavastuse tähendusvälju.
Meeldejäävaimad, atraktiivseimalt esitatud, seeläbi ehk ka olulisimad ja yldistusjõulisimad tegelased on Toompere "Kirsiaias" Šarlotta - Harriet Toompere ja Jepihhodov - Jan Uuspõld.
Šarlotta truudus ja artistlikkus on paeluv kombinatsioon, mis võimaldab näitlejannal luua tähelepanuväärse rolli. Harriet Toompere mängib ses rollis kuningale viimasena truuks jääva narri teemat, millele võib kõige kergemini leida tuge William Shakespeare'i dramaturgiast, yllatav, kui täpselt see teema haakub Tšehhoviga.
Jan Uuspõllu kobakäplik Jepihhodov on reetliku loomuga tallalakkuja, kaasa- ja ylejooksik. Seegi paisub lavastuskontseptsioonis laiemaks teemaks, just Jepihhodivi-taolised näikse olevat põhjuseks, miks ykski aristokraatia kuigi kaua ei püsi. Kui priius ja demokraatia annavad võimu Jepihhodovitele, hakkab hirmus.
Yldse väärib tähelepanu asjaolu, et kõik Toompere "Kirsiaia" tegelased pidevalt midagi maha pillavad, unustavad. Prassimine ja pillamine, nii otseses kui ylekantud tähenduses, on lakkamatu.
Lõpetada tahaks sedakorda autotsitaadiga. "Toompere teatri tunnusjooni on ka tõlgendusvõimaluste ja tähenduste rohkus," kirjutasin Rakvere Teatri "Tormi" puhul. See kehtib ka "Kirsiaias". Ent siin on märgikeel ja lavastajanägemus märksa loetavamad, teatraalne tukslemine absurdi-Tšehhovi vaimus on kaasahaarav ja elus.

Vaata ka: http://www.draamateater.ee/index.php?lk=14&show=351

Külmade kanaarilindude aktsioonid kunstis ja elus

2010-10-10T16:48:00.004+03:00

Rakvere Teatri lavastus "Papagoide päevad"

Üle-eelmises postituses, kirjutades NO-teatri lavastusest "Kuidas seletada pilte surnud jänesele" sai viidatud kunsti ja elu võõrandumisele. Ei osanud siis aimatagi, et see probleem saab "Papagoide päevade" käivitavaks küsimuseks.
Andrus Kivirähu näidendikogumiku "Papagoide päevad" kaanel on foto Draamateatri "Papagoide päevadest" (autori lavastus aastal 2000), esiplaanil Sulev Teppart Roberti rollis. Justkui enne, et Tepparti ja "Papagoide päevade" side Roberti rolliga ei lõpe, vaid leiab kümne aasta pärast väljundi Rakvere Teatri laval.
Esimene märksõna, mis Tepparti lavastusest mõeldes pähe kargab, seal möllama hakkab ja kirjutades kuidagi rahu ei anna, on külmus. "Papagoide päevad" on jahe, jäise koega lavastus. Kavaleht sedastab Andrus Kivirähu sõnu aastast 2000: ""Papagoide päevad" on näidend. Näidend võõrandumisest. Kunstniku rollist ühiskonnas. Maailmast, mis on jagunenud nähtamatute vaheseintega getodeks. Väravavahtidel on üks maailm, arlekiinidel teine. (---) Neil maailmadel pole üksteisega asja." Need laused kodeerivad Tepparti lavastuse jäisuse lahti. Võõrandumine on täieline ja lõplik.
Näidend eraldab lossis toimuva väravavahimajas toimuvast. Kaks liini tegutsevad iseseisvalt, peaaegu ristumata, näidates, kuis lihtinimesel pole loojatega asja. Lossistseenides, kus põhirõhk Arlekiini (Tarvo Sõmer) ja Colombina (Ülle Lichtfeldt) dialoogil, reaalset suhtlust ei toimugi. Selle tingivad juba misanstseenid, mis panevad Sõmeri ja Lichtfeldti mitmel puhul näoga saali lihtsalt teksti andma. Silmsideme puudumine võtab võimaluse nii partneritaju kui suhtemise tekkeks. Ei kirge ega ideid, ainult sõnad. Hetkiti tekitas põnevust võimalus vaadelda Arlekiini ja Colombina tandemit järjena Harry ja Sally ("Kui Harry kohtas Sallyt") ning Andrese ja Mari ("Vargamäe varjus") duodele samade näitlejate esituses. Harry ja Sallyga, kes teineteist siiski päriselt, südamest südamesse, kohata suutsid, pole Arlekiinil-Colombinal suurt midagi pistmist. Pigem võib paralleele leida Andrese ja Mariga (mitte niivõrd Tammsaare, kui Lennuki kontseptsioonis). Ka Arlekiini ja Colombina ülim kireväljendus on käesurumine!
Lossistseene suudab aeg-ajalt elavamaks luua Margus Grosnõi Pierrot. Grosnõi fanaatikurollist aimdub arenguvõimalusi ja elusat inimest.
Jäisusest leiavad ajuti pääsu ka väravavahimajas toimuvad stseenid, kus tegelasteks onu Hans - Eduard Salmistu, Lota - Liisa Aibel, Robert - Velvo Väli. Mängulisust lisab lavastajapoolne võte onu Hansu ja Lota tekst murdekeelde ümber panna. Iseäranis vahva tüübi, vintske vanamehe loob Salmistu, kes lavastuse üldist jäisust tõhusasti sulatada suudab.
Kolmandas dimensioonis, vaimude maailmas tegutsev sülfiid, kahestunud Natali Lohu ja Maarika Mesipuu kehastuses, jääb ses lavastuses aga sootuks kohatuks ja abituks. Noorte näitlejate osaks jääb deklameerida keerulist teksti ja teenindada teisi tegelasi, mis ei tule neil seekord pooltki nii nauditavalt välja kui "Tormis", kus neil nümfidena suuresti sarnane ülesanne oli.
Nii juhtubki, et lihtinimesel pole saalis end kellegi muuga samastada ega kellelegi teisele kaasa elada, kui lihtsatele inimestele väravavahimajas. Muidugi, see on vist suuresti ka lavastaja taotlus olnud, ent nõnda on "Papagoide päevade" maailmapilt põhjani pessimistlik ja lootusetu. Kahe maailma kokkusaamine jääbki võimatuks. Kunstnikud istuvad oma eebenipuust tornis (hmm, siit hargneb mõtte- ja kujundisild mustkunstniku (Heigo Teder) monoloogini suvelavastuses "Kadunud tsirkus"), teevad kummalisi asju ega hooligi väljaspool toimuvast. Aga nii ei hooli lihtinimene enam ka oma kunstnikest.
Kas sellist sõnumit edastades üritasid Kivirähk ja Teppart olla kui kanaarilinnud kaevanduses, kes hakkavad ohu korral laulma, et kaevurid põgenema pääseksid? Paraku-paraku, lavastuse jäisus võtab võimaluse sõnumi päralejõudmiseks.
Kiitust väärivad kahtlemata nii Airi Erase lavakujundus, Reet Ausi kostüümid kui Roald Jürlau muusika. Saali tungiv lavamaailm on tõeliselt efektne ja põnev.
Ja viimaks. Lavastuse alguses näidatud video (režissöör Oliver Matsur), kus kutsarina ekraanil Arvo Kukumägi ja sohvrina Erik Ruus, jäi meelde ja sai oluliseks. See näitlejavalik, suures plaanis näidatud Kukumäe ja Ruusi näoilmed, rääkisid loojate paratamatust üksildusest ja hingevaludest peaaegu sama palju ning kordaminevamalt kui ülejäänud lavastus.

Vaata ka: http://rakvereteater.ee/index.php?option=com_content&task=view&id=613&Itemid=36

Gertrude ja Alice ja Alice ja Gertrude...

2010-10-09T10:40:00.003+03:00

Lootes jätkuvalt, et leidub lugejaid, kes siinse skribeerija kirjatükkide vastu huvi tunnevad, õiendan vana võla ja panen üles kirjutise, mis ilmus 8. septembri Virumaa Teatajas.

Mõisateatri lavastus "Gertrude Stein saatjaga"

Kui võtta enesele õigus näitlejannasid jõhkralt sildistada, siis võiks ju väita, et Kersti Kreismann on pigem intellektuaalse algega naisnäitleja, Anne Veesaare lavaloomuses domineerib aga emotsionaalsus. See on üks asjaolusid, mis teeb nende lavalise kokkusaamise vägagi põnevaks.
Küllap on nad ka parim, ainuõige tandem Eesti teatris, esitamaks kultuuriloolist armastuslugu Gertrude Steini ja Alice B. Toklase omapärasest suhtest.
Vilja Nyholm-Palmi lavastus ja näitlejannad on armastuslugu ja armastuse lugu vaatajani tuues üdini täpsed. Tundeist annavad aimu pilgud, napid, viimistletud žestid, häälevarjundid. Kirg on maandatud sisemusse. Isegi sõnades hoidutakse sellest kõnelemast. Ometi on suured tunded Palmse mõisasaalis kohal. Alltekstides. Mõtte- ja tundevarjundeis.
Ajuti tundub aga, et mitte kõik alltekstid pole loetavad, laval jääb puudu avatusest ja ehedast suhtlusest kahe partneri vahel. Lavastuse ülim rafineeritus, peenus ja täpsus muutuvad voorusest puuduseks, tükk jääb kaugeks, ei puuduta vaataja hinge ega südant. Lava ja saali kammerlikkusest johtuv mängulaad, mis näitlejaid pigem sisse- kui väljapoole mängima paneb, teeb lavaloo korraga liig jäiseks, suletuks. Seda iseäranis lavastuse algupoolel, kui ka autor Win Wellsi fragmentaarse näitemängu reeglid veel päriselt selged pole ning välkkiired hüpped ühest ajast(ust) teise ootamatute ja ehmatavatena mõjuvad.
Tagantjärele mõjub Win Wellsi teksti hüplikkus aga õigena: kas pole see omalaadne parafraas Gertrude Steini ainulaadsest kirjutamisstiilist?
Loo imeline ilu seisneb kahe naise – Gertrude'i ja Alice'i – totaalses teineteisemõistmises. Asjaolus, et Gertrude ja Alice teineteisele loodud on ja sellest ise aru saavad, teineteist hoida oskavad ja truuks jäävad. Truudust ei murta ka siis, kui surm neid lahutab, surmajärgses elus see hoopiski tugevneb.
Lesbisuhe pole (õnneks) selle tüki teema. Publikut ei üritata šokeerida ega ta tolerantsust vägisi kasvatada.
Ka kultuurilooline taustsüsteem, Gertrude Steini arvukad sõbrad eesotsas Ernest Hemingway ja Pablo Picassoga, jäävad vaid nimedeks kavas ja muhedateks karikatuurideks naiste esitatuna. Ehkki huvi Gertrude Steini raamatu „Alice B. Toklase autobiograafia“ vastu suudab see tekitada küll, too teos kahtlemata avardab lavastuse tausta.
Tõlgendusvõimalusi lisavad paar leidlikku lavastajakujundit, näiteks piltidest tühjenev sein, kust viimaks viiakse ka Picasso maal Gertrude Steinist. Vana peab uuele ruumi tegema, aga igast uuest saab kord vana, näikse lavastaja sellega öelda tahtvat. Põnev kujund ja aus sõnum küll, kuid lavastusterviku kontekstis jääb seegi kuidagi õhku rippuma. Nõnda ongi hetki, mil tundub, et „Gertrude Stein saatjaga“ vajaks Vilja Nyholm-Palmi peenele näitejuhitööle lisaks jõulist, kontseptuaalset lavastajanägemust.
Kavaleht tõdeb Gertrude Steini ekstsentrilisust ja ütleb, et „ennast pidas Stein geeniuseks“. Kersti Kreismanni Gertrude kuigivõrd ekstsentriline pole. Küll aga on tema Steinis väärikat ja väljapeetud kirjanikuprouat, kes tajub oma väärtust täielikult, ka (või eriti) siis, kui teised teda ei mõista. Gertrude Stein on muutumatu, eatu daam, keda imetlevad nii mehed kui naised. Kreismann võtab sisse poosi, mis Gertrude Steinil Picasso maalil ja – parafraseerides näitemängu – kui ta ka Gertrude Steini moodi pole, siis hakkab olema.
Kreismanni Gertrude Steini tegelik tähendus saab selgeks tänu Anne Veesaare Alice B. Toklasele. Just nõnda, nagu Steini kui kirjaniku teel oli oluline Toklase lähedus ja tema elust kõnelev teos.
Veesaare Alice on põnev, nüansirikas roll. Eriti nauditav on Veesaar Alice'i raugaiga mängides. Näitleja ei hakka vanadust karikatuurselt, väliste vahenditega etendama, suudab selle etapi mängida välja lihtsalt ja loomulikult. Alice B. Toklases säilib lõpuni ta isepäine, tundlik tüdrukuhing. Läheduse- ja autoriteedivajadus, plikalikkusega põimuv emalikkus saavad Veesaare vastandlikus Alice'is nähtavaks.
Veesaare meisterlikkus tõstab tõeliselt esile ka Kreismanni. Tema Gertrude Stein on kõigest hoolimata suveräänne kuninganna – tegelaskujuna nii loomeilmas kui ka eraelus, näitlejannana publiku ees.
Mõisaruumis kõigiti kohane „Gertrude Stein saatjaga“ näiliselt justkui ei püüakski kõnetada kaasaega, tekitades hetkiti küsimuse, miks see lugu just nüüd ja siin ette on võetud. Lavastuse lõpp annab ühese vastuse, kaotades aegade- ja sugudevahelised piirid, lastes mõjuda maailma võimsamail tundel. Armastusel.

Jänes ja jänes viienda seina taga

2010-10-06T20:14:00.007+03:00

Teater NO99 lavastus "Kuidas seletada pilte surnud jänesele"

Pärast lavastusele "Kuidas seletada pilte surnud jänesele" pooleteise aasta jooksul osaks saanud kiitust ja auhinnasära, jõudsin minagi NO83-ga kohtumisele.
Olen NO-teatri tegemiste suhtes siinses blogis varemgi kõhklusi ilmutanud ja küllap leidub NO-fänne, kes seda lugema juhtudes mind risti lööksid. Ometi pole ma sellestki lavastusest üheses vaimustuses. Pigem juurdlen, küsin ja kahtlen. Aga seegi seisund võib olla hea teatri tunnus.
"Kuidas seletada pilte surnud jänesele" näikse esmapilgul olevat trupi sügavuti minev eneseanalüüs, mis paisub hetkiti kogu me kultuuriilma selgepilguliseks silmitsemiseks. Laval on kirge ja jõudu, põnevaid etüüde ja harjutusi, tabavat tüübiloomist. Ent kõik see jääb "asjaks iseeneses", ei lähe kuigivõrd korda. Niipea, kui eelmine, etteheitva alatooniga lauseke aga kirja sai, tekkis kirjutajas kõhklus: vahest on seegi peenelt läbi mõeldud taotlus? Ehk ei tahetagi minna korda vaatajale? NO-teatris ei või vist kunagi kindel olla, mis laval (ja ka selle ümber) toimuvast on eesmärgipärane ja mis juhuslik (kui seal üldse midagi juhuslikku on). Ons ehk sellegi lavastuse eesmärk tuua publikuni arusaam kunsti ja kunstipubliku võõrdumisest? Sellest, et neljanda seina lõhkumise järel on lava ja saali vahele kerkinud viies sein, millest kunstnike taotlused kuidagi läbi murda ei suuda.
Tõeliselt kaasakiskuvaks muudavad lavastuse aga kaks daami - Eha Komissarov ja Marika Vaarik. Komissarovi videoloeng Joseph Beyusist performance'ist annab laval toimuvale olulise üldistusjõu, luues silla kaasaegse Eesti teatri ja 1960ndate Prantsuse kunsti vahel. Marika Vaariku roll ministriprouana on aga imetabane näide sellest, kuidas üks näitleja võib luua lavakuju, kes väljub iseenda ja lavastuse raamidest. Mängides ülitabavalt Laine Jänest, polegi Vaarik korraga enam Jänes, vaid jänes, õigemini inimene, kes kunsti ei mõista ei oska. Kuidas mitte olla surnud jänes, võiks olla selle lavastuse vaataja elu- ja kunstiküsimus. Küllap ongi.
Igatahes on "Kuidas seletada pilte surnud jänesele" sundinud enese üle mõtlema, kaasa mõtlema ja vastu vaidlema, siinkirjutajas sisukat sisesegadust tekitanud. Seega: korda läinud.

Vaata ka lavastuse kodulehte.

Mati Undi vari apelsinimaitselise Hispaania kohal

2010-10-04T19:29:00.004+03:00

Vanemuise lavastus "Quevedo"

Poeesia, kirg ja võim... Justkui kolm apelsini, mis Jaan Unduski/Margus Kasterpalu "Quevedos" Hispaania kohal hõljuvad. Purunevad või lendlevad, kasvavad või mädanevad, see sõltub juba vaatlejast.
"Quevedo" on rõõmustav näide heast teatrist, mis ei eelda ühetasandilist vastuvõttu. Lavastuse kihid haaravad kaasa nii emotsionaalsel kui intellektuaalsel tasemel. See teeb keerukaks ka teatriteose ühese lahterdamise: polegi võimalik öelda, kas tegu saatusetragöödia või mõõga ja mantli komöödiaga. Ent ambivalentsus on sedakorda vaid voorus.
"Quevedo" põhiraskus on kolme näitleja, tippvormis lavaisiksuse kanda. Hannes Kaljujärv - Quevedo, Üllar Saaremäe - Olivares, Liina Olmaru - Ines moodustavad jõulise trio, väärt partnerid lisavad igaühe osatäitmisele ka isikupärast sära, kohtumine pingestub sündmuslikuks. Tähelepanuväärseks muutub tõik, et kõigi kolme teatritee üheks olulisemaks lavastajaks on olnud Mati Unt. "Quevedo" maailmas lendleb undilikke nükkeid. Kaljujärve hamletlikkus ("Hamleti tragöödia"), Olmaru viide Burgundia printsessile ("Iwona, Burgundia printsess"), maitseainena kasutatav mürgipudel Saaremäe taskus ("Majahoidja") on vaid mõned neist. Meenub seegi, et Unduski teine loovisikudraama, "Boulgakoff", oli pühendatud Mati Undile! Nii ongi ainuvõimalik, et Kasterpalu lavastuse finaalis kümblevad peategelased ühes apelsinidega punaste prožektorite paistel, kõlavad püssipaugud ja kirgline tango.
Kaljujärve Quevedo on mängitud nappide vahenditega. Lõpuni mineva luuletaja hing, ta iseloomu keerukus ja talumatu tajumine, kuis "miski on mäda Hispaania riigis" saavad selgesti nähtavaks.
Saaremäe rafineeritult edevat Olivarest kaunistab mahe huumor, näitleja kerge kõrvalpilk ei tähenda aga rolli hukkamõistmist. Saaremäe näitlejateel on senini domineerinud vaimukandjad, loomuldasa võinuks talle ehk kuuluda ka Quevedo roll, seda paeluvam on teda näha aga vastaspositsioonis. Tema Olivares pole teps mitte üheselt negatiivne, temastki aimdub seesmist poeesiat. Ja ajaloos pole temal pääsu Quevedost ega Quevedol temast.
Liina Olmaru Inesina ei jää võimsate meeste vahel sugugi tagaplaanile. Kaunis ja tark naine, kes keerab mehi ümber oma sõrmede nii otseses kui ülekantud tähenduses, füüsiliselt kui ka vaimselt, on neile võimsaks vastaseks salasepitsustes, võimumängudes ja elupoeesiaski.
Nõnda täpne rollijaotus teeb võimalikuks sellegi, et hispaanialik kirglikkus ei mõju lavastuses enamasti kohatuna, vaid täiesti usutavana.
Kolmainsus poeesia - kirg - võim sai laval igatahes väärilise kehastuse: vastavalt Quevedo - Ines - Olivares. Hispaania sai läbi näitlejamängu lähedaseks. Lavastaja Kasterpalu on suutnud luua head näitlejateatrit demonstreeriva lavastuse.

Vaata ka lavastuse kodulehte.

Naine toob kunstnikud päevikutest välja

2010-09-03T20:59:00.002+03:00

Karepa R. Sagritsa Kalame talumuuseumi lavastus "Minu kunstnikud"

Mullu soovitasin siin minna Karepale "Minu kunstnikke" vaatama, aga ise ei jõudnudki. See-eest jõudsin tänavu. Ja soovitamist ei kahetse. Kirjatükk ilmus 1. septembril Virumaa Teatajas.

Alice Sagritsa päevikutel ja kirjadel põhinev „Minu kunstnikud“ on minimalismistlik, ent võimsalt üldistusjõuline teatriõhtu.
Teet Veispaku lavatekst, mis eranditult pärit Alice Sagritsa (tollal Kõrver) 1943. aasta päevikutest ja kirjadest, on koostatud targalt ja tundlikult. Lavalugu algab Alice'i esimesest kohtumisest tulevase kaasa Richard Sagritsaga ning lõppeb esimese ühise vahekorraga. Sel viisil saavad päeviku- ja kirjakatked kindla narratiivse telje ega vaja mingeid lisandusi. Lugu jookseb loogiliselt ja jääb põnevaimal hetkel õhku rippuma. Nõudes, et vaataja ise edasi loeks ja uuriks.
Kindlasti annaks Alice'it laval maalida hoopis grotesksemates värvides, kui Liisa Aibel seda teeb. Üllar Saaremäe lavastus ja Aibeli mäng on otsatult empaatiaküllased ning jätavad õhku ja mõtlemisruumi ka vaatajale. Lavastuse stiiliks võiks olla naivism, ent nii lavastaja kui näitleja on oma kangelanna suhtes läbinägelikud ja ausad. Seejuures suudetakse isegi naturalistlikumaid päevikukirjeid lavale kandes säilitada kergelt romantistlikku hoiakut.
Valge laualamp valgustab Alice'i siseilma ja päevikulehti. Must metronoom tiksub ning saab oma ettearvamatute peatumistega Aibelile tänuväärt partneriks. Loeb see minuteid sõja lõpuni? Või on ta hoopis too igikuulus bioloogiline kell? Küllap mõlemat: kaks ühes või üks kahes, selles pole vahet.
Värvidest ja katsetustest pakatav molbert on varna riputatud. Naine tahab näha mehi, mitte kunstnikke. Ja ometi vajavad kunstnikest mehed teda vististi ka muusana, olgugi et maise ja kättesaadavana. Molbertiga pole naisel, kes ei ole kunstnik, asja aga enne kui lavalt lahkudes. Siis lükkab ta selle kõikuma, nagu enne liikuma löönud kunstimeeste loomeilmu. Kujundid laval on lihtsad, aga rikkad.
Liisa Aibel loeb laval lehekülgi päevikust. Täpsete rõhuasetuste ning detailiküllase ja varjundirohke rollilahenduse toel ärkab päevik ellu. Ilma, et näitleja laval peale lugemise suurt midagi teeks. See on võimas ja ootamatu. Taamal möllav ilmasõdagi tundub Alice'i keeruka hingeelu kõrval pigem pseudoprobleemina.
Parimail hetkil ei mängigi Aibel niivõrd üht naist kunstnike ringkonnas, kes oma naisolemise seisukohalt meeskunstnike vaatleb ja hindab, vaid ajaülest üldistust väikesest inimesest suurte loojate seas.
Näitlejanna pilgud on tähendusrikkad. Eriti siis, kui piidlevad nurga taha, kus luuramas Sagritsa vaim ja lavastaja-helitehnik-valgustaja Üllar Saaremäe.
Meestele tekst ega lavastus sõna ei anna. Richard Sagrits, Evald Okas, Hugo Lepnurm jpt kultuuriheerosed ilmuvad vaid Alice'i suu läbi. Sedapuhku domineerib – õigemini ainuvõimutseb – Saaremäe lavastuses naisvaatepunkt. Ning on vaataja asi otsustada, kui tõsiselt ta Alice'i juttu võtab.
Ainuke mees, kes suu avada saab, on ... Georg Ots. Otsa esitatavad laulud (üks neist, „Kammipilli polka“, duetis Aino Lõhmusega) on lavastuse mõistmiseks ja mõtestamiseks olulised. Ülimalt täpne muusikaline kujundus rõhutab delikaatselt ajastut ning paneb Alice'i vaatama humoorika distantsiga, liigset tõsi- ja tumemeelsust purustades. Kohatine kergemeelsus ja läbiv lihtsus, mis ei välista võimast üldistusjõulisust, on lavastuse suureks plussiks.
Kuigi vormilt meenutab lavastus kirjandusõhtut või kogunisti kuuldemängu on selles sees sügav sisu. Sügavam, kui oodata oskaks. Nõnda tahakski loota, et kahel aastal samadel kuupäevadel Karepal etendatud lavastusest kasvab kena traditsioon.

Herbert Aabi jõud eneseotsingute kaevus

2010-08-15T13:52:00.004+03:00

MTÜ Ühendus R.A.A.A.M. lavastus "Jõud"

Uku Uusbergi autorilavastus “Jõud” puudutab iga vaatajat erineval vastuvõtutasandil. Ent ühesuguse siiruse ja avatusega.
Iga inimene jõuab oma elus punkti, kus teod ja tegemata jätmised kuhjuvad turjale olemise talumatuks raskuseks ja kõige õigem tundub ära kaduda. Herbert Aab kaobki ära. Kaob Jänedale, isatalu ja iseennast otsima. Kauboikaabu pähe surutud ja revolver vööl. Saatjaks kentsakad lööklaulud ja õõvastavalt elutruu raadio saatejuhtide sisutu mögin. Nii algab Uku Uusbergi muusikaline müsteerium “Jõud”.
Uku Uusbergi autoriteatriga seostatud mõistele „uus-siirus“ lisandub lavastuses „Jõud“ üksjagu müstikat, segasust ja süngust. Moodustub kummaline kooslus, selge ja arusaadava sõnumi ümber kerkib keeruline ja esmapilgul lahtikodeerimatu märgisüsteem, mis avaneb alles ajapikku. Kas lõplikult või lõputult.
Ehkki peakangelane Herbert Aab on eneseotsingutesse uppunud menukirjanik, ei teki hetkekski tahtmist tegelaskujule me kirjandusringkonnist prototüüpi otsida. Niivõrd üldinimlik on see kuju Uku Uusbergi kirjutatu ja Ivo Uukkivi mängituna. Loova mehe hingevaevad on raskusteta teisendatavad igaühele. Et Looja on Herberti loovaks loonud, on küll tähtis, kuid samavõrra kui Herbert Aabis on loovust vististi igaühes. Lihtsalt kõik ei mõista seda kasutada. Elus, kirjanduses ja teatrisaalis. Uusbergi lavastus suudab loodetavasti anda loomisjõudu.
Nukker Maarjamaa kauboi Herbert Aab vaatab nukrate põhjatute silmadega saali ja räägib endast. Räägib oma lapsepõlvest, sisekahtlustest, painetest. Uukkivi meistritasemel mäng on lavastuse kandetala. Ilmselt oleneb suuresti vaataja istekohast, mil määral ta Herbert Aabi hingeseisundist puudutet saab, kuidas seda koormat jagada mõistab. Äärmistes vaatepunktides võib Uukkivi rolli ja seeläbi kogu lavastuse mõjust ilma jääda.
Herbert Aabi ümbritsevad laval erinevad jõud, kes on hulga noorte meeste kehastada. Et iga jõudu näitlejaga kokku viia, peaks vist terve tüki vältel kavalehte jälgima, selleks intensiivselt kulgev lavalugu võimalust ei anna. Nii jääbki esimese vaatamisega paljugi aimatavaks ja peitu, edaspidiseks avastamiseks.
Tänelepanuväärseimad vennikesed jõudude seas on Juht ehk Herberti Aju (Argo Aadli) ja Sõber ehk Herberti Süda (Alo Kõrve). Tandem toimib kui õlitatult, üksteise tegudele ja sõnadele reageeritakse kärmelt, vastuolud mängitakse välja nappide vahenditega. Inimene, kel nii säravad aju ja süda, peab tõesti heas vormis olema! Kui aju ja süda teineteist emmata suudavad, sünnib ülim harmoonia. “Pea vahetuses” kutsus Uusberg üles päid vahetama ja oma peaga teise südant embama, seekord toimub sarnane embamine ühe inimese siseilmas.
Teiste meeste rolliks on Herbert Aabi hingevalusid seirata. Suhtumised on välja mängitud täpseina, kooris on mitmeid aktiivseid jälgijaid: iroonilisi, sõbralikke, kahtlevaid, kaastundlikke ... Esiplaanile tõuseb nelik Mait Joorits, Lauri Kaldoja, Mikk Jürjens ja Ott Kartau. Kõik neli loovad täpsed tüübid, vaimukad rollijoonised, kuigi Jooritsa ja Jürjensi osatäitmistest kumab hetkiti häirivalt läbi nende eelmisi rolle.
Võimsana mõjub identiteedikriisi paotav kujund: iga eestlase sees elab inglane, Herbert Aabis Louie Digman. Muusik Louie Digman, kes omanimelist tegelaskuju kehastab, siseneb lavailma, määrates sundimatu muhedusega ära lavastuse laadi. Kahju vaid, et ta tüki jooksul tagasi ei tulnud, Digmani-Aabi dialoog oli viimistletud, sisukas, paljutõotav lavahetk. Võib-olla saab kujund lõpuni avatud mõnes järgmises Uusbergi lavastuses?
Taaskord saab kinnitust muusika võimsus: Pärt Uusbergi laulud Karl Ristikivi, Ernst Enno ja Juhan Liiva sõnadele on tõeliselt hingekriipivad. Lavastaja usaldab muusikat, aga eriti poeesiat ja nende koosmõjus sündivaid sõnumeid.
Tuleb tõdeda, et ei teksti ega lavastusena pole Uusbergi “Jõud” nõnda tugeva mõjuga kui “Pea vahetus”, mõtlemapanev küll. Laval on hetki, mil lugu trambib ühe koha peal paigal, ei arene jõudsalt edasi, vaid sumbub jõuetusse. See võib olla küll taotlus andmaks edasi Herbert Aabi segast hingeseisu, millest pääsemine pole põrmugi kerge, ent paraku ei hakanud korduste süsteem ja valitud müsteeriumilaad vähemasti esietendusel päriselt tööle.
Sellest hoolimata kannavad tekst ja lavastus harvanähtava sõnumiselgusega edasi olulisi väärtushinnanguid. Uusbergi lavastustest kumab positiivsust, usku inimestesse ja elusse. See on oluline. Samas võib siirus esmakohtumisel mõjuda ehmatava ja hirmutavana, võõristust tekitavana. Aga kui see vastu võtta ja ligi lasta, pääseb “Jõu” maailma sisse.
Paeluvalt sekkusid esietendusse loodusjõud. Liginev äike lisas Herbert Aabi loole pinget, väljas puhkenud maru võimendas keerukamaid hetki. Tõsi, kui torm mängupaiga katusest tüki enesega kaasa viis, ei suutnud näitlejad mõnd aega publiku tähelepanu endil hoida, seega kadusid mõnedki tähtsad hetked. Teiseks vaatuseks, kui Herbert Aab eneseleidmiseteel kohalejõudmiseni jõudma hakkas, vaibus ka äike, puhkedes vaid paaril viivul, kui Aab end taas “kaotama” hakkas.
Ülitähenduslikuks võimendus ka lavastaja Uku Uusbergi sekkumine lavastusse äikesehetkel. Uusberg proovis etendust peatada, ent peaosatäitja Uukkivi andis talle mõista, et mängib edasi, ja saatis lavastaja minema. Ka Herbert Aab ei suutnud loojana oma loodut ohjes hoida, nõnda ei olnud see võimalik enam ka Herbert Aabi loojal. Ring sulgub.
Sügavalt eneseotsinguisse kaevunud ja mõnegi olulise asja üles leidnud Herbert Aab vinnatakse viimaks kaevust välja. Kaabu ja revolver jäävad maha. Päralejõudmine võimaldab maskidest loobuda. Ja see on tõesti suur jõud.

See kirjatükk ilmus toimetatud ja tihendatud kujul 14. augustil Virumaa Teatajas. http://www.virumaateataja.ee/?id=299682

Vaata ka: http://raaam.ee/index.php?lang=est&main_id=182 ja http://pullitalliteater.ee/

Värskendav lend üle Vargamäe

2010-08-13T13:01:00.004+03:00

Albu valla lavastus "Vargamäe varjus"

Urmas Lennuki dramatiseeringut "Vargamäe kuningriik" nimetasin kiirrongiga Tammsaare suurteose läbimiseks, püüti näidata enamikku krestomaatilistest sündmustest võimalikult tempokas ja meelelahutuslikus vormis. "Vargamäe varjus" aga on pigem lend üle Tammsaare: Lennuk on valinud vaid need kohad, mis teda ja ta tegelasi kõnetavad. Mitmed sündmused jäävad lahti mängimata, loodetakse vaataja lugemusele.
Lavastus ja dramatiseering on kavalalt üles ehitatud. Lavastus on piisavalt tempokas, vaimukas, nauditav ka vaatajale, kel Tammsaarest aimugi pole, ehkki vähemasti pool lavastuse siseilmast sedasi avastamata jääb. Tammsaare-armastajaile pakub tükk uut vaatenurka "Tõele ja õigusele", kusjuures Lennukit ei saa süüdistada Tammsaare lõhkumises: valminud on täiesti uus lavatekst. Nõudliku vaataja jaoks on lavastuses paar jõulist teatraalset kujundit, mis mõjuvad põnevalt ja värskelt.
Lavastuse pärl on kujundus. Mihkel Ehala lavapilt on vastavalt vajadusele soosild, kirst (küllap muutub see tähendus eriti kõnekaks nüüd, pärast kunstniku surma), saun jne. Tähendustiined on ka Liisa Soolepa kujundatud kostüümid.
Lavastus muudab ürg-eestilikud karakterid rahvusvahelisteks. Huvitavalt paradokslev, et see saab sündida nimelt Tammsaare kodumail, rehetalus.
Näitlejad mängivad täpselt. Põnev on Indrek Saare kaksikroll Jussi ja Indrekuna - ootamatu, kuid järele mõeldes ülimalt tabav paralleeli tõmbamine kahe tegelase vahele. Ülle Lichtfeldti Mari pole näitlejale ehk nii suur väljakutse kui mõni varasem suurroll, aga Lichtfeldt kannab osa väärikalt välja. Tarvo Sõmeri Andrese rahulik asjalikkus on asjakohane ja näitleja loomelaadile ülimalt omane. Üllatab Velvo Väli: ta Pearu näitab, et hea rolli, materjali ja lavastaja kokkusaamisel suudab näitleja teha tipptasemel rolli. Kahju vaid, et Väli rollirida nõnda ebastabiilne on, näitleja jõudsast arengust ja heast vormist aimu andvad suured osad (sel hooajal lisaks Pearule ka Richard Hannay lavastuses "39 astet") kipuvad vahelduma nõrkade ja tühjadega (Antonio "Tormis"), see vääriks aga juba eraldi pikemat vaatlust.
Vargamäe on eestlaste jaoks omamoodi Meka, ikka on sääl hää käia, teater annab selleks ka alati hea põhjuse. Tänavune lend üle Vargamäe on, tõsi küll, kiire ja sügavat süüvimist ei võimalda, ent ometi Tammsaare vaimu kandev ja värskendav.

Vaata ka: http://www2.jarvamv.ee/albuvv/

Kivist klassik ja lobisev sajand

2010-08-04T10:34:00.008+03:00

MTÜ Kaks Musketäri lavastus "Kivist külalised"

“Parim monument kirjanikule on tema monument,” sedastatakse Mart Kivastiku “Kivist külalistes”. Mina olen ikka mõelnud, et parim monument loovisiksusele on see, kui temast saab kord ilukirjanduskangelane, temast tehakse film või teatritükk. Eduard Vildelt krestomaatiatolmu pühkiv “Kivist külalised” Aare Toikka lavastuses on mänguline, kujundi- ja värviküllane lavalugu.

Ehkki lavastus kannab žanrimääratlust “Eduard Vilde lugu”, on peategelase nimeks Eedi V. Lavastuse kavaleht selgitab seda kohatise elulooseikadest irdumisega, ent kipun selle taga kahtlustama midagi enamat, kontseptuaalset. Eedi V ei kujuta üksnes Vildet, vaid kümneid õnnetu saatusega loovisiksusi. Eedi V nimi kõlab sarnaselt Elo Viidingu kirjanikunimega Elo Vee, seda paralleeli tõmmates kuigi kaugele ei jõudnud, Vilde ja Viidingu kirjanikusaatused ei haakunud. Rohkem paralleele tekkib aga Vilde ja Kivastiku enda vahel: alates sellest, et nad mõlemad on sündinud 4. märtsil – 98 aastase vahega.

Aare Toikka lavastus on pastelne või koguni naivistlik, kuigi sekka eksib ära ka paksemaid värve ja grotesksemaid rollilahendusi. Toikka kujundikeel on lihtne ja loetav, napid esemed laval omandavad olulisi tähendusi. Vaimukaid lavastajaleide on laval ohtralt, lendlevaist raamatupakkidest kirstuks muutuva monumendipingini. Looming lendleb raamatupakkidena õhus ja muutub krooniks looja peas. Põletamine ootab kirjasõna ees igal juhul, selgub lavastusest.

Elada eluaegses tunnustusejanus ja saada pärast surma kivist klassikuks pole just kuigi ahvatlev. Sellest hoolimata mängib Tiit Sukk Eedi V lustiliseks päikesepoisiks, seda nii maimiku kui poolpimeda vanakesena. Ei Eesti kirjanikuna väljamaal elades ega koolipoisi eas tagakiusatuna kaota Suka Eedi mängurigeeni, vahest alles raugaikka jõudnud Eedis võib märgata esimesi resigneerumise märke.

Ülejäänud trupp täidab arvukaid osi säriseva intensiivsusega. Helena Merzini rollide põhiteemaks kujuneb hoolitsev emalikkus. Hilje Mureli mängitud naised on juba üksjagu keerukamad ja salalikumad tegelased, neid jääbki saatma mõistatuslik, kalkuleeriv sisu. Tähelepanuväärne on Tõnu Oja ülimalt täpne mõtte valdamine homofoobse luuletaja ja sisearutlusi pidava kõnemehe rollides. Kui Suka Eedi paneb publiku kaasa elama, siis Oja rollid kaasa mõtlema.

Negatiivsemate tüüpide galerii loob nappide vahenditega Sulev Teppart, Eedi V kamraad Eedi B ehk Bornhöhe jääb ta esituses aga veidi õhku rippuma, seda küllap teksti tõttu, mis põnevat karakterit lahti ei kirjuta. Markus Luigel trupi noorima näitlejana on Oscar Wilde'i ja õpetaja Schmitti rollides keerukas ülesanne end vanaks ja väärikaks mängida, tõeliselt leiab näitleja end Poola kuningaks hakkava hullu luuletaja Jussi rollis.

Viinistul tehtud kultuuri-, kunsti- ja kirjanduslooliste teatritükkide seas usun “Kivist külalised” olevat ühe põnevama. Teatrikunst Viinistul raugemismärke ei ilmuta.

Pikem, sisukam ja parem versioon sellest kirjatükist ilmus 4. augustil Virumaa Teatajas:
http://www.virumaateataja.ee/?id=295345

Vaata ka: http://musketar.ee/

Naised, mehed, kana ja Baltokas

2010-07-11T15:29:00.009+03:00

Eesti vahvaim teatrifestar, Baltoscandal, sai eilse ööga läbi. Kahjuks ei jõudnud ma vaadata pooltki nii palju etendusi kui võinuks, takistusteks isikliku vastuvõtu-/vastupanuvõime nõrgenemine ja pungil täis festivalisaalid. Nähtu pani aga mõtlema, miks liiguvad maailma avangardteatri tegijate mõtted 21. sajandi esimese kümnendi lõpuaasta(i)l maailma lõpu ning sugudevaheliste suhete ümber. Vastust sellele küsimusele anda ei oska, küll aga võtan siin blogis juurdlemisruumi, et teemat jätkata, mõtlemisaineks Maike Londi, Riina Maidre ja Von Krahli Teatri lavastus "PostUganda" ning Cabaret Rhizome'i lavastus "Muki munad". Järjestikustel festivalipäevadel nähtuna asusid nood kaks lavastust erinevaist väljendusvahendeist hoolimata dialoogi, avades mees- ja naisolemise saladusi.
Kahe sarmika naise, Maike Londi ja Riina Maidre hoogne, vaimukas, seksuaalne kontsertetendus "PostUganda" (festivalil inglise keeles) on ennekõike show naisolemise rõõmust ja lustist, aga ka muust, mis sellega kaasneb. Artistlikult esitatud, lõpuni väljapeetud. Eneseirooniline naer klišeede üle. Samas nende klišeede samavõrra eneseirooniline kinnitamine. Paljutsiteeritud lause "ühe-mehe-teatrist võib hullem olla ainult ühe-naise-teater", saab sedakorda veenva vastuväite kahe kahe naise teatri nauditavusest. Lava ja saali hoiab kindlalt ohjes eeskätt Riina Maidre totaalne vabadus ja lavasarm, mida varem sarnasel kujul olen nautinud ansambli Raadio Maria kontserdil. Maike Lond sekundeerib tagasihoidlikumalt. Ent esmapilgul vahva estraadišõuna paistev lavastus suudab tõstatada ka karme küsimusi, mis jäävad mällu kummitama vähemasti sama intensiivsetena kui Londi ja Maidre lahedad laulud.
Cabaret Rhizome'i "Muki munad" liiguvad mehelikumatel otsinguradadel. Viis meesnäitlejat - üks neist, Jim Ashilevi, kehastab küll koera - ja üks kana lähevad tulevikku, kaasas paar tähtsat rekvisiiti, Edgar Savisaare õpetussõnad ja kumedahäälse meesdiktori värvikad kirjeldused ümbritsevast ajast. Laval on füüsiline ja visuaalne teater, mille kujundeist kumab läbi mõistetav sõnum. Meeste ansamblimängust kedagi esile tõsta ei tihka, küll mängis end nähtud etendusel nii näitlejatele kui ka vaatajatele ootamatult ja väga täpsel hetkel suurde plaani kana.
Tähelepanuväärne, et kumbki lavastus ei võimalda meeste ja naiste vahelist tõelist kokkusaamist. "PostUganda" naised kõnetavad küll mehi publiku hulgast, ent hülgavad nad peagi. "Muki munade" maailma ainus naine on kana. Sugudevaheline kohtumine on seega tunnistatud võimatuks.
Mis maailm see siis selline on, mida me omamaine alternatiivteater meile (ja festivali aegu ka väliskülalistele) näitab? Enesemääratlemine ei toimu läbi iseenese isiku või kitsa grupi, vaid soo alusel. (Säärane enesemääratlus on üha aktuaalsemaks saamas: meil korraldatakse meestele ja naistel eraldi laulu- ja tantsupidusid jne.) Mehed näevad end "Muki munades" küllaltki idiootse kambana, naised vaatlevad end "PostUgandas" seksuaalseid ihasid äratavate olenditena. Paljunemine, mis nii mees- kui naissoo säilimise seisukohalt primaarne on, toob enesega kaasa nõnda rohkelt lisaküsimusi - kellega, miks ja kuidas. Vastuseid ei anta. Probleemid jäävad. Ühes lootusega, et sotsiaalse närviga teatraalide (anti)utoopia täiel määral täide ei lähe.
Järgmisena võiks ette võtta vastassoo vaatluse: mehed läbi naiste silmade ja vastupidi. Kas oleks see sama halastamatu? Tõesti-tõesti, huvitav, millised teemad jäävad kõlama 12. Baltoscandalilt aastal 2012?

Vaata ka: http://www.vonkrahl.ee/et/teater/lavastused/2009/postuganda; http://www.cabaretrhizome.ee/mukimunad.html ja http://www.baltoscandal.ee/2010/

Kaevurkunstnike erksavärviline argipäev

2010-07-01T08:50:00.006+03:00

Eesti Draamateatri lavastus "Kaevuritest kunstnikud"

Lee Halli näitemäng "Kaevuritest kunstnikud" kujutab enesest küllaltki mahlakat, võimalusterohket teatriteksti. Priit Pedajas ühes tugeva näitlejaansambliga on selle lavale säädnud nõnda, et tõlgendusvõimaluste paljusus kenasti alles on. Lavastaja ei jooni rõhutatult alla ühtki tekstis peituvat teemat, vaid jätab selle valiku vaataja teha.
"Kas rühmata andele või anduda rühmale?" Tollesse Artur Alliksaare igikestvasse luuleküsimusse mahub mu meelest ka "Kaevuritest kunstnike" põhiteema: andeka üksikisiku suhe grupiga. Selgub, et kumbki valik - rühmale andumine ja andele rühmamine - ei pruugi olla ainuõige. Tasakaalu leidmine osutub aga veelgi keerulisemaks. Kahe võtmetegelase, õppejõud Robert Lyoni (Tõnu Oja) ja andeka kaevuri Oliver Kilbourni (Taavi Teplenkov) vastandlikud valikud sel teel, mis kumbagi õnnele ei vii, saavad tähenduslikeks ja annavad mõtlemisainet kuhjaga.
Teise olulise teemana tõuseb esile klassivahede küsimus, mille mängib meeldejäävaks Ivo Uukkivi marksismi tuhinas Harry Wilsonina. Riina Degtjarenko lavakujundus annab sellele teemale kujundliku vaste: kaks treppi lava erinevates külgedes - üks uhke ja kaunistatud, teine lihtne ja lihvimata. (Tõsi, eks või seda lavakujunduskujundit tõlgendada ka valikute teema illustratsioonina.) Ainumaski kaevur ei saa astuda uhkele valgele trepile. Majanduslikest klassivahedest olulisemaks pean siin siiski erinevust intelligendi ja lihtinimese vahel, mille mängib välja Teplenkov-Kilbourn oma kõnes näituse avamisel.
Ashingtoni grupi kolm kaevurit, üks hambamehaanik ja üks juhukuulaja moodustavad sümpaatse koosluse, üksikute rollide väärtus suureneb ansamblimängu jõul. Näitlejad mängivad ilmse mõnuga oma värvikaid tegelaskujusid, hoides seejuures tarka tasakaalu karikatuuri ja kaastunde piiril. Iseäranis vahva kuju on Guido Kanguri George Brown, reeglitesse uppuv mehike, kes püüdlikult korda katsub hoida. Värvikad ja mahlakad karakterid loovad Raimo Pass - Jimmy Floyd ja Ivo Uukkivi - Harry Wilson, esimese kohtlane egoism ja teise tuline õiglusejanu moodustavad põneva paari. Taavi Teplenkovi Oliver Kilbourn tõuseb keskseks kujuks tasasel moel, ülemängimisest hoidumine on selle rolli puhul igati arukas valik. Tagasihoidlikumate vahenditega mängib ka Mihkel Kabel - noor poiss, kes kaevurite seltskonda sattununa jääb lõpuni pisut kohatuks kiibitsejaks.
Tõnu Oja kunstimisjonärist Robert Lyon jääb lõputult hilineva tulevase kunstiprofessorina hetkiti pigem märgitasandile, kuid küllap võibki sedavõrd keeruline kuju pisut mõistatuslikuks jääda. Laine Mägi - Helen Sutherland ja Britta Vahur - Susan Parks toimetavad meeste kunstiilmas asiste naistena, muusadeks tõusmata. Kuid kaevurid vist ei vajagi muusasid, vaid metseene. Naisosade maisus on seega kõigiti õigustatud.
"Kaevuritest kunstnikud" on näitlejateater selle sõna õilsaimas tähenduses. Sisukas materjal mahlakate tegelaskujudega heade näitlejate esituses ning targa lavastaja poolt täpseks tervikuks ehitatuna, mõtlemisainet pakkuvad teemad - suveteatri ideaalkooslus, eks ole?

Vaata ka: http://www.draamateater.ee/index.php?lk=16&show=374

Võimuiha nurmenuku sees

2010-06-29T09:17:00.008+03:00

Rakvere Teatri lavastus "Torm"

Shakespeare'i ajatu muinasjutudraama on Hendrik Toompere jr-lt uue hingamise saanud. Lavastuse mänguline ja teatraalne maailm sunnib taaskord pöörama põhitähelepanu lavastaja Toomperele, kelle teatrist siinses blogis korra juba kirjutanud olen, "Toatüdrukutega" seoses nimelt. (http://teatrimarkmik.blogspot.com/2009/06/toatudrukute-hork-zelee.html)
Tõsi, tuleb tunnistada, et võrreldes "Toatüdrukute" ja mõne muu Toompere intensiivse lavastusega, jäi "Tormi" maailm veel üksjagu hõredaks. Toompere on taaskord loonud väga põneva ja ekspressiivse märkide, kujundite, mängude, tähendusväljade ning lavastajanippide süsteemi, kuid pole miskipärast suutnud sellele süsteemile elu sisse puhuda. Põnevad leiud jäävad eraldiseisvateks, tervik päriselt tööle ei hakka, mäng ja elu laval ei toimu. Mis teeb üksjagu nukraks.
Küll aga on väga sümpaatne, kuis lavastaja Toompere süstemaatiliselt ja läbimõeldult publiku ootusi petab. Seda juba esimesest stseenist saati. Ootasin, et näitemängu alguse tormistseen lahendatakse efektselt ja intensiivselt. Lavastus algas aga staatiliselt, pigem uimaste dialoogikatketega meremeeste ja õukondlaste vahel. Viimaks tuli siiski ka oodatud efektne torm. Sarnane publiku peibutamise ja petmise süsteem jätkub terve lavastuse jooksul.
Samavõrd ootamatu on ka rollijaotus: naispeaosas, õhuvaim Arieli rollis on Lauri Kaldoja. Kaldoja mängib Arieli sedapuhku pigem "Suveöö unenäo" Pucki sugulashingeks kui hõljuvaks ja õhuliseks haldjannaks. Üllatavaid rollilahendusi on veelgi. Tarvo Sõmeri Prospero osutub vintskeks koomiliseks vanameheks, Mait Joorits vürtsitab Ferdinandi esimese armastaja rolli kentsaka naiivse kohtlusega. Kui esmane võõristus möödas, kujunevad nood osatäitmised oma ootuspäratusega lavastuse nauditavaimateks.
Shakespeare'i tekstis on kihte ja kihistusi rohkelt. Toomperet näikse enim paelunud olema võimuiha teema - vähemasti see tõuseb lavastusest konkreetseimalt esile. Unistus võimust kui millestki ainuvõimalikust teest õnne ja priiuseni vaevab pea kõiki selle loo tegelasi, vahest vaid nõunik Gonzalo (Toomas Suumani meeldejääv roll) on sellest puutumata. See tõlgendus muudab unenäolise või muinasjutulise tonaalsuse troostitumaks. Uni nurmenukus, millest laulab Ariel, ei paku enam lohutust või kosutust, vaid on vahend võimu saavutamiseks, parimal juhul vahepeatus teel võimuni. Lavastuse finaal pakub aga ootamatu võimaluse, et oleme und tagurpidi näinud. Õhku jääb lootus, et mitte isandad ei valitse alamate üle, vaid orjad ja allasurutud juhivad tegelikult oma isandaid. Nukker alistatus, mis võidujoovastuse asemel Prosperot epiloogis valitseb, juhib just sellisele tõlgendusvõimalusele - käsutades Arieli, on temast saanud Arieli tegevuse ori. Tagantjärele muutub tähenduslikuks ka Arielile omakorda alluvate nümfide (Natali Lohk ja Maarika Mesipuu) malemäng - vahest juhtisid nemadki Arielit? Tõsi, sellise tõlgenduse korral pidanuks lavastusest eredamalt esile tõusma Prospero "metsik ja koletu ori" Caliban, kes Peeter Rästase mängituna jääb pelgaks koomikuks.
Toompere teatri tunnusjooni on ka tõlgendusvõimaluste ja tähenduste rohkus. Ehkki lavastus polnud puudustest päriselt prii, jagus sellese ometi edasimõtlemisvõimalusi, lõpmatuse tunnet, unenägu, muinasjuttu, maagiat ja realismi.

Vaata ka: http://rakvereteater.ee/index.php?option=com_content&task=view&id=575&Itemid=41

Siiras tsirkus vallutab spordikirikut

2010-06-18T11:09:00.007+03:00

Rakvere Teatri lavastus "Kadunud tsirkus"

teatris kus usutakse

et kõik on võimalik

ei ole miski võimalik

teatris kus teatakse

et kõik ei ole võimalik

on kõik võimalik

(Juhan Viiding, ***)

Too Juhan Viidingu värss "Kadunud tsirkuses" ei kõla, ent on üks neist tekstidest, mis lavastuse jooksul mu kuulmeis kaasa kajama hakkasid, lavastuse koodiks kerkisid. "Kadunud tsirkust" läbib teatrisiseste ja -väliste tsitaatide tulevärk, mida ainsa või paari vaatamiskorraga läbi ei hammusta ja mis küllap pole tegijate poolt läbinisti läbimõeldud, vaid osalt juhuslik ning vaataja mälust sõltuv. Ent sellest hoolimata vääristab see seda lavalugu.

Üllar Saaremäe lavastajatee omateemaga sobitub "Kadunud tsirkus" totaalselt. "Võitlus süsteemiga," on lavastaja kord ise ühes intervjuus oma lavastuste teema kohta arvanud. Sedakorda võetakse laval ette võitlus süsteemiga, mis kammitseb inimhinge seestpoolt. Saaremäe lavarollide ja lavastuste läbivaiks tegelasiks on lapsed ja luuletajad ning seegi haakub "Kadunud tsirkusega". Kuulutab ju kavaleht Henry Milleri sõnu "Kloun on tegutsev luuletaja" ning peategelased Saks (Tõnis Mägi) ja Bändzo (Bonzo) nõuavad inimestelt naasmist lapsepõlve.

Nagu ikka, on Saaremäe lavastuses viiteid Juhan Viidingu luulele, sedapuhku täiendavad neid seosed Tõnis Mägi ja Bonzo varasemate lauludega. Et iga vaataja isiklikku avastamisrõõmu mitte rikkuda, ei taha kõiki seoseid lahti kirjutada.

Lavastaja Saaremäe julgeb kasutada kujundeid ja sümboleidki, mis mõjuvad üheseltmõistetavatena, ent töötavad lavastusele kasuks.

Nii figureerivad Saksi ja Bändzo käes kahe poolega peeglid. Rakvere Teatris osalevad peeglid viimasel ajal mitmetes lavastustes. Tõnis Mägi muusikuteelt meenub otsemaid Muusik Seifi hitt "Peegel". Lavastuse finaal avardab peeglite tähendust aga läbi laulu "Peeglid", mille Mägi loonud Poola poeedi Zbigniew Herberti sõnadele (tõlkija Hendrik Lindepuu).

Muusika, mida loovad laval nii Mägi ja Bonzo kui Kaduviku orkester, valitseb seda tsirkuseareeni. Aga teps mitte pealetükkivalt, vaid just nõnda diskreetselt ja totaalselt, nagu vaid muusika seda suudab. Ja muusika kõrval on oluline koht sõnal. Nii laulusõnadel kui Urmas Lennuki sümpaatselt siiral tekstil.

Vahvaid osatäitmisi sünnib "Kadunud tsirkuses" mitmeid. Peeter Tammearu tsirkusedirektori (enese)irooniline roll tekitab seoseid Tammearu lahkumisega Ugala eesotsast, kuid on vaadeldav selle slepitagi. Täpsed, muhedad, pastelsed rollid loovad Kärt Johanson - Baleriin, Mait Trink - Karu ja Liisa Aibel - Habemega Naine. Tsirkuseareeni tähelepanuväärseimaks tegelaskujuks tõuseb aga Vana Tsirkusesebra Alo Kurvitsa võrratus esituses. Esietendusel jäi veel pisut ebalevaks Heigo Tederi Mustkunstnik, iseäranis oma teise vaatuse alguse monoloogis, kuid selle põhjal, kui täpselt too monoloog kontrolletendusel kõlas, loodan, et Teder samasuguse pihtimusliku intensiivsuse järgmisteks mängukordadeks taas üles leiab.

Kummalisel kombel kohutab mind selle lavastuse juures publiku naer. Mina ei mõista nende vaeste, end kaotanud vennikeste üle, kes näitlejate esituses areenile astuvad, küll kuidagi naerda. Pigem panevad nad enesele kaasa tundma. Kuid eks võibki naer olla kaitsereaktsioon. Siirust on alati keeruline vastu võtta.

Kes siiruse aga vastu võtta suutis, sai "Kadunud tsirkuse" käigus osa teatriime puudutusest oma hinges. Võimalus seda kogeda avaneb veel vaid kolme nädala jooksul.

Mälestuste pääle kasvab rohi,

rohu pääle sajab ükskord lumi.

Vaevab mind üks ammututtav kohin,

on, kui oleks kõik üksainus suvi.

Mälestuste pääle kasvab rohi,

rohu pääle sajab ükskord lumi,

lume pääle vajub ükskord nõgi.

Kauged ajad. Mälestustejõgi.

(Juhan Viiding, ***)

Vaata ka: http://rakvereteater.ee/index.php?option=com_content&task=view&id=574&Itemid=36

Kuula ka: http://www.youtube.com/watch?v=Xh9I2E_R9QU

Minimalistlik armastuslugu

2010-06-02T14:16:00.007+03:00

Tallinna Linnateatri lavastus "Ma armastasin sakslast"

See, kuis Elmo Nüganen eestlaseks ja inimeseks olemist läbi Tammsaare loomingu uurib, kirjutatakse kord kuldtähtedega Eesti teatrilukku. Otsejoones Panso Tammsaare-lavastuste kõrvale. Ja sama kuldselt.
Et selle hetkeni siiski veel pisut aega läheb, lubatagu mul Nüganeni selle hooaja Tammsaare-tõlgenduse kohta mõningaid ääremärkmeid kirja panna.
Tammsaare, hoolimata oma mahukusest ja tihtilugu rohkesõnalisist lauseist, kirjutab siiski äärmiselt kontsentreeritult. Igal sõnal on mõte ja tähendus, nagu hääs kirjanduses ikka, igal tegelasel oma lugu, mis avardab teose põhilugu ja kandvat ideed. Nüganen, kelle eelmised kolm Tammsaare lavastust püsivad meeles mastaapsete ja mahukatena, on sedakorda Tammsaare kontsentreeritust võimendanud maksimumini. (Või tuleks siiski öelda miinimumini?) Laval on kolm tegelast, kuus tooli ja kohver. Lisaks sellele suur kogus kandvat mõtet.
Minimalism on selle teatriõhtu olulisim märksõna. Ja mõjub ühtaegu Nüganeni dramatiseeringu ning lavastuse suurima vooruse ja puudusena.
Tammsaare on ise kirjanikuna sedavõrd täiuslik, et igasugune dramatiseerijatepoolne kärpimine või lisamine pigem lõhub, kui täiendab autori struktuuri. Nüganeni enese eelmised Tammsaare-dramatiseeringud on sellest karist oskuslikult mööda triivinud. "Ma armastasin sakslast" dramatiseering püüab Tammsaaret aga veel kärpida, kõigest "liigsest" puhastada. Sel viisil heidab Nüganen teosest välja mitmed olulised liinid, eelkõige majaperenaise kuulsad monoloogid, mis kannavad romaani seisukohalt siiski olulist tähendust, võimendavad loos mitmeid läbivaid teemasid: nii armastuse ja üksilduse lugu kui ka ühiskondlikku, seisustevahelist konflikti. Olnuks kahtlemata põnev, kui dramatiseerija lasknuks need monoloogid - või vähemalt väärtuslikema osa neist - Oskaril ümber jutustada. Nüganen seda võimalust aga ei kasuta.
Lavastuses toimib minimalism aga täielikult. Näitlejad saavad tühjas ruumis särada, lavastajakujundid on napid ning loomulikud, lavalolijaid toetab efektne valguskujundus. Mu muljed pärinevad kahetsusväärsel kombel ainsalt etenduselt, kahe koosseisuga lavastusest ei tohiks mingil juhul nõnda kirjutada, ent teen seda siiski. Tõnn Lambi Oskar pendeldab laval kahe totaalse meheliku äärmuse - üliõnneliku edevuse ning sügava sünguse - vahel, olles usutav mõlemas. Arvan siiski, et veidi vähem tühja rabelemist ja enam pooltoone teeks Lambi Oskari veel poole põnevamaks tegelaseks. Külli Teetamm on mõnevõrra vähem eeterlikum Erica, kui Tammsaaret lugedes oodata võiks, ent see maisus ei vähenda ta osatäitmise nauditavust ja ilu. Aleksander Eelmaa Paruni kahes lavalkäigus on väärikust, lihtsust ja kultuuri.
Tammsaare aitab nii mõnegi asja mõistmisele lähemale. Eesti on Tammsaare-maa, seega muuhulgas ka sakslaste armastamise maa. Euro-ootuses rahvas peaks seda vast meeles pidama. Nüganeni ajatundlikkuses pole põhjust kahelda seegi kord.

Vaata ka: http://www.linnateater.ee/et/lavastused/maarmastasinsakslast.html

Totaalne sõda. Totaalne mäng

2010-05-29T11:21:00.005+03:00

Teater NO99 lavastus "Kes kardab Virginia Woolfi?"

Spiel. Inimese mäng teis(t)e inimes(t)ega. Mäng, mis ei tunne piire.
George'i ja Martha mängudel Edward Albee näidendis "Kes kardab Virginia Woolfi?", nende totaalsel, enesehävituslikul ja elukestval Spiel'il on piirid. Kokkulepitud, paikapandud reeglid. Mille rikkumisest see näidend käivitubki.

Hendrik Toompere jr - George. Ajuti kangastub Toompere mängus Hermaküla või Vahingu maneere, mis siinse Spiel'iga ülimalt täpselt haakuvad. Täpse lavastusskeemi täitmine ja näitleja sisemine vabadus selle skeemi sees on hämmastav. See vist ongi hea teatri tunnus.

Kõik algab materjalivalikust. Hea meel, et kõigi omaloominguliste manifestlavastuste vahele on Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper võtnud ette ühe kullaprooviga tippdramaturgia teksti. See annab nii näitlejatele kui lavastajatele märksa suuremaid võimalusi. Ja ei vähenda põrmugi teatritegemise ausust. Siit lootus, et "Woolfi" õnnestumine viib Ojasood-Semperit tiheminigi sääraste tekstide manu. Usutagu, sellest võidavad nii nemad, nende näitlejad, publik ja Eesti teater üldse.

Marika Vaarik - Martha. Primadonna on eesti keeles väga halva varjundiga sõna, aga parema puudumisel tuleb seda siinkohal vististi kasutada. Omadussõnu otsides ütleksin Vaariku Martha kohta "valus", "kohutav" ja "jube", ainult et selles kontekstis on tegemist üdini positiivsete hinnangutega.

Näidend ja lavastus on halastamatud. Siin ei ole positiivseid kangelasi. Huvitav, kas "Woolfi" saaks lavastada nii, et kas või ainus neljast tegelasest mõjuks läbi õhtu sümpaatse ja samastumisvõimalust pakkuvana? Ojasoo-Semperi tõlgenduses mõjus mu jaoks üllatuslikult kõige positiivsemana ja mõistevamana Toompere George. Tähelepanuväärne seegi, et selle lavastuse George on suveräänne mängujuht, Spiel ei välju ainsakski hetkeks tema kontrolli alt. Teised špiilivad talle hetkiti küll vastu, ent ohjad on siiski pidevalt George'i käes. Usun siin nägevat lavastajate läbimõeldud kontseptuaalset otsust. Küsimus on minu jaoks aga selles, millal algab George'i teadlik ja juhitud mäng. Kas hetkest, mil Martha pojast Honey'le/Kullakesele räägib? Või juba varem, enne külaliste saabumist, kui George Marthat hoiatab?

Sergo Vares - Nick. Mõistetav, et kvarteti noorimal näitlejal pole sedavõrd võimsate partneritega kerge. Õnneks suudab Vares oma mõningase kogenematuse pöörata osavalt tegelaskuju kogenematuseks. Meistriklassini jõudmiseks läheb aega, õpipoisi staatus on aga jõuliselt seljatatud.

Nick (Sergo Vares) ja Kullake (Mirtel Pohla) ei sarnane mingil moel George'ile ja Marthale. Lavastus jätab lootuse, et ei hakka ka kunagi sarnanema. Nick ei jaga siin absoluutselt George'i ja Martha Spiel'i, temasugusele nurgelisele ja tahumatule kutile käivad need mängud üle jõu. Seevastu Kullakese provokatiivne ebaadekvaatsus jätab võimaluse täiesti teadlikust vastumängimisest, hoolikalt valitud kaitsepositsioonist. Mirtel Pohla Kullake on vahest palju targem, kui autor Honey rolli on kirjutanud?

Mirtel Pohla - Kullake. Naiskõrvalosa auhinna laureaat. Näitlejanna suudab end mängida suurde plaani ja seda hoopiski mitte oma partnerite arvelt. Mängides rolli, mil pidev oht libiseda hüpergroteski või vastupidi tähelepandamatusesse, suudab Pohla jääda iseseisvaks, luua tervikliku, sisuka osa.

See on elu. Risttahukakujuline pöördlava keerab publiku silme ette järjekordse, seninägematu tahu tegelaste psühholoogiast. Ja igast põõsast võib su teele joosta siilipoeg, kes sunnib tegema järske, ohtlikke pöördeid. Sellega toimetulemine või toimetulematus näitab mänguvalmidust. Nii elus kui ka teatris. Spiel ei lõpe. Mäng kestab veel.

Vaata ka: http://www.no99.ee/lavastused.php?nid=47

Teatrikevad sunnib vaikima. Või siiski mitte?

2010-05-24T20:41:00.009+03:00

Dialoog iseenesega kevadiste teatrielamuste teemal.

KNORP: Sa ei ole ammu kirjutanud. Miks? Teatris ei käi või?
PRONK: Käin. Nagu sinagi. Kogu aeg käin. Sa ei kujuta ettegi, palju kirjutamata teatrielamusi mul olnud on.
KNORP: Kujutan. Palju.
PRONK: Õigus jah.
KNORP: Hakkame siis kuskilt otsast pihta. Näiteks lavakate "Arkaadia". Mis sa sellest mõtled?
http://www.ugala.ee/index.php/lavastuste-arhiiv/399-tom-stoppard-larkaadiar
PRONK: Rida andekaid näitlejahakatisi. (Mu nähtud etendusel olid peaosades Liis Haab ja Mait Joorits.) Tõesti, ansambel on ühtne, osatäitmised toimivad koos ja eraldi. Aga lavastuses on mu meelest probleemid. Hendrik Toompere jr kuidagi lõhub sedasama, mida ise loob. Meeletult täpne psühholoogiline ja intellektuaalne kude, mille autor on kirjutanud, mida lavastaja ja osatäitjad ajuti päris-päris täpselt valdavad, hakkab mõjuma huvitavalt. Samas aga paneb Toompere oma tudengid mängima teatraalselt, ei lase neil olla ehedad - mis neil muide väga hästi välja tuleb. Lavastaja loob misanstseenid, olukorrad, kus näitleja peab kasutama suuri žeste, ebaloomulikku häält jne. Kahju, kahju. Võib-olla pole klassikaline lava Stoppardile õige ruum?
KNORP: No ma ei tea. Lavastaja saab - peaks saama - valima ruumi, kus ta materjali lavastab. Arvad, et Ugalal olid lavastusega kommertsplaanid, et see suurele lavale sunniti?
PRONK: Ei, ei arva. Lihtsalt, Toompere tahtis tudengeile suure lava kogemust anda, aga valis vale materjali. Või vastupidi.
KNORP: Mõnd näitlejat esile tõsta ehk?
PRONK: Liis Haab, Marta Laan, Kertu Moppel, Mait Joorits, Mihkel Tikerpalu, Marko Leht, Artur Tedremägi, Mikk Jürjens... Kõik, kellele võimalust anti.
KNORP: Nii. Rakvere Teater - Kati Kivitar - "39 astet"?
http://rakvereteater.ee/index.php?option=com_content&task=view&id=528&Itemid=36
PRONK: Hämmastavalt vinge komöödia! Ma pole ammu ühest lustiloost sedaviisi vaimustunud. Nii näitleja- kui lavatehniliste võimalust totaalne, kahesajaprotsendiline tulevärk. Kusjuures see totaalsus hakkab juba enne etendust, harvanähtavalt läbimõeldud reklaamikampaaniast. Vaadatagu vaid Youtube'ist vahvaid reklaamklippe! Kui nüüd tüki enese juurde minna, siis... Kivitar on maksimalist ja see õigustab end selle loo juures täiesti. Teisiti polekski vist võimalik. Ja samas, nagu ta ise ka intervjuudes vihjanud on, kui targalt oskab ta end kui lavastajat taandada, et näitlejamängu sära valla pääseks. Ei mingit nähtavat isiklike ambitsioonide teostamist, vaid harv oskus surra näitlejates.
KNORP: Kuule, sa lähed liiale. Ega see nii suur teatriime ka ei olnud.
PRONK: Vabandust. Ei olnud tõesti. Aga selles oli nii palju ehedat lusti, et mul on raske norida. Vaata ise, mida Peeter Rästas ja Üllar Saaremäe seal teevad.
KNORP: Vaatasin. Nägin. Ei midagi uut.
PRONK: Tegelasgalerii, mis tulvil kõikvõimalikke filmistereotüüpe, mõjub peaaegu täiesti originaalsena, seda näitlejate mänguliste, säravate rollilahenduste tõttu. Ja kui improvisatsioonivalmid nad reaetendustel on! Imetlusväärne!
KNORP: Rahu nüüd. Heal tasemel meelelahutus, ei muud.
PRONK: Suurepärasel tasemel.
KNORP: Heal tasemel. Aga olgu. Läheme edasi. "Eikellegimaa" suhtes olid sa ootamatult karm. Kui sa nüüd uuesti vaatasid, kas su arvamus muutus?
http://rakvereteater.ee/index.php?option=com_content&task=view&id=535&Itemid=36
PRONK: Jah. Kõik näitlejad olid läbinud täiesti arvestatava arengu absurditunnetuse ja täpseuse suunas. Eranditult kõik. Ehkki teatriimest rääkida (veel?) ei saa, ma tunnustaks siiski kõiki selle tüki osalisi. Seejuures tahan siinkohal põlistada inforuumi ühe teatriloolise seiga "Eikellegimaa" selle hooaja viimasel mängukorral. Etenduse lõppedes andis Toomas Suuman publiku ees üle Rakvere Teatri meesnäitlejate rändauhinna: Eldor Valteri lastud kitse sarved. Suuman pidas spontaanse kõne - teatrist, rahast, kuulsusest, Eldor Valterist. (Suumani isiksuse võluvamaid jooni ongi teatri- ja kultuurilooline järjepidevus, mida ta edasi kannab.) Auhinna saajaks valis Suuman oma kolleegi Margus Grosnõi - öeldes, et annab auhinna mehele, kelle "töö ja töösse suhtumine on viimasel ajal teinud läbi meeletu hüppe, ehkki ta ise sellest veel aru ei saa". Põnev, loodetavasti läbinägelik tähelepanek. Grosnõi on tõepoolest huvitav näitlejaisiksus ja rändauhinda väärt, jätkuks talle vaid vägevaid lavastajaid!
KNORP: Ära pateetiliseks mine!
PRONK: Ära manitse mind kogu aeg!
KNORP: Jätkame. Theatrumi "Linn"? http://www.theatrum.ee/lavlinn.htm
PRONK: Väljapeetud, oma aegruumi, sõnumiselge lavastustervik. Vägevad rollid Marius ja Lembit Petersonil, partneritena olid mõlemad eriti täpsed. Mõlemad mehed tõmbavad tähelepanu ülitäpse mõtte- ja sõnumivaldamisega. Sisu, sõna, teatrikunsti väärtustamine nende lavahetkedes on sügav, tõeline, aus kogemus. Samas, vähemalt nähtud külalisetendus mõjus tehniliselt küll pisut mustana - pildivahetused Juhi (Tarmo Song) juhtimisel jäid mulle täiesti arusaamatuiks etüüdikatseiks.
KNORP: Viimase tükina võtkem täna ette Endla "Esimesed suudlused". http://www.endla.ee/6254
PRONK: Peame me sellest rääkima?
KNORP: Peame. Sina pead.
PRONK: Mis sellisest asjast ikka rääkida? Nõndavõrd banaalne, melodramaatiline, seejuures üdini ebaehe ja -usutav tekst, millest ei suuda ka kõige geniaalsem lavastaja teatrit teha. Madis Kalmet on teinud, mis võimalik: valinud tugevad osatäitjad, loonud atmosfääri, teinud võimalikult täpset näitejuhitööd. Ehkki, võib-olla saanuks näitlejatelt veidi veel välja pigistada: praegu on kuidagi nii, et kui nad mängivad endast nooremaid, on nad võltsid ja kui endast vanemaid, siis ka mitte eriti usutavad. Paar vahepealset stseeni, kui osatäitjate ja tegelaste vanus enam-vähem kattub, jooksevad päris kenasti.
KNORP: Aga tead, võib-olla on seda ka kellelegi vaja. Nagu naisteromaane või seebioopereid. Sa ju nägid, kuidas publik püsti seistes plaksutas.
PRONK: See tegi päris kurvaks. Aga näitlejate pärast oli küll hea meel.
KNORP: Räägi, mis teeb rõõmsaks.
PRONK: Oh? Päriselt küsid või? No siis: "Johannese passiooni" viimased etendused (mitte sellepärast, et viimased), "Majahoidja", "Pipi Pikksukk".
KNORP: Kõik Rakvere Teatris?
PRONK: No jah, kogemata.
KNORP: Hea küll. Eks sa ise tead.
PRONK: Teangi.
KNORP: No tea siis pealegi.

Püüd pääseda saladuse sisse

2010-04-25T12:12:00.010+03:00

Rakvere Teatri lavastus "Eikellegimaa"

„Ootuste teel ootavad ootamatused,“ sedastatakse Harold Pinteri näitemängus „Eikellegimaa“. On see nüüd liigsete ootuste süü, kuid Peeter Raudsepa püüd seada Rakvere Teatri lavale „Eikellegimaa“ jäi ootamatul kombel pelgaks püüuks. „Eikellegimaa“ jõudis küll lavale, kuid ei näitlejad ega vaatajad pääsenud „Eikellegimaale“, Pinteri salapärasesse, tundlikusse ja ootamatusterohkesse maailma.
Enamiku ajast valitseb soov mängida Pinterit psühholoogilise realismi kaudu, kuid paraku töötab tekst ise sellele jõuliselt vastu. Vahest on Peeter Raudsepp selle absurdiklassiku lavastamiseks liiga tõsimeelne ega adu päris põhjani absurdimaailma? Kuid ometi võtab ta Pinterit taaskord lavastada - meeles veel kummalised metamorfoosid, mis sündisid mullu Viljandi Kultuuriakadeemia teatritudengite "Sünnipäevapeoga".
Tõsi, lavastuses sünnib nii mõnigi sümpaatne rollilahendus. Kahe vaatamiskorra järel tahaksin esmajoones esile tõsta Eduard Salmistu vaimukate karakteersete knihvidega loodud Briggsi. Rohkelt põnevaid lavahetki jagub ka Toomas Suumani Hirstile: ta lennukas parafraas Juhan Smuuli luuletusest "Mälestusi isast" on tüki vaimukamaid hetki. Hirsti purjutamisstseenis adusin Suumani mängus Mati Undi maneere; see võib vabalt olla vaid mu isiklik allusioon, ent loob lavale hetkeks täpse pinterliku õhustiku.
Volli Kärole, kelle kanda sissetungijast Spooneri keerukas osa, jääb Pinteri maailm paraku tabamatuks. Käro lahustub ses lavastuses hetkiti koguni tähelepandamatuks, kuigi just tema roll peaks publikule pakkuma samastumisvõimalust ning pidevat huvi ta kohandumisi ja reaktsioone jälgida. Partnerluses Suumaniga ajuti midagi siiski toimub, seejuures muutub kõnekaks Käro ja Suumani varasem tandemislepp: Fausti ja Mefistofelesena, Lese ja Polkovnikuna...
Kahju, kui paljutõotav materjalivalik ei vii soovitud tulemusteni. Pinteri mänguline vaim vajab siiski enam hullust ja loomingulist kaost, kui Raudsepa korralik lavastajakäsi sedapuhku luua suutis.

Vaata ka: http://rakvereteater.ee/index.php?option=com_content&task=view&id=535&Itemid=36

Farss kui eelmäng absurditeatrisse

2010-04-25T11:17:00.005+03:00

Vana Baskini Teatri ja MTÜ Kell Kümme lavastus "Püha müristus"

Noel Cowardi komöödia "Püha müristus" (originaalis "Blithe Spirit" - "Üleannetu vaim") on näitemäng siin- ja sealpoolsuse segunemisest. Küllap annaks seda lugu lavastada ka aburdikomöödia laadis, lisades farsi-segadusele filosoofilisemat mõõdet. Usun, et säärane tõlgendus võiks olla põnev, vääristaks nii teksti kui osatäitmisi. Roman Baskin pole Vana Baskini Teatris debüteerides seda teed läinud, lavaltoimuv on ühene komöödia.
Žanrimääratlus "ebareaalne farss" pole siiski täpne: farsi tasemele jõudmiseks vajaks see komöödialavastus enam tempot ja mahlakust ning ebareaalsuski on lavastuses küllaltki argine ja reaalne. See ei pruugi olla etteheide, lihtsalt konstanteerin erinevust lavastusterviku ja žanri vahel. Lavastus ju siiski elab ja hingab, kuid ühes teises tempos. Parimail hetkil saab farsilikust situatsioonikoomikast tähtsamaks inimhingede sisemaailm ja suhete tasand. Roman Baskini kehastatavast peategelasest, vaimudega heitlevast Charles Condomine'ist aimdub kohati sisukat isiksust, traagilist kangelast, absurdiinimest. Mistap sugeneb pähe kiuslik mõte: kui tugevaks saanuks tervik, kui Roman Baskin poleks korraga olnud nii lavastaja kui peaosatäitja?
Kui tekst ja lavastus ei moodusta ühtset tervikut ega ole ka eraldiseisvaina kõnekad, tuleb ikka tuge otsida tugevaist näitlejatöödest. "Püha müristus" ei paku just eriti võimsaat ansamblimängu, küll aga üksikuid eredaid näitlejatöid. Ita Everi jätkuv kõrgvorm on haruldaselt imetlusväärne. Madame Arcati rolli täidab ta täpse komöödiatunnetusega, millest võiks õppida kõik teised lavalolijad. Põneva rolli teeb ka Ülle Lichtfeldt Elvira Condomine'i ulaka vaimuna. Lichtfeldti osatäitmine, millest paistab uute väljendusvahendite ja balansseerituma mängulaadi otsingut, võiks olla veelgi paeluvam, kui lavastaja lasknuks Lichtfeldtil vaimu mängida veidigi ebamaisena, eeterlikumana.
Pirjo Levandi karakternäitleja-anne rõõmustab ikka ja jälle. Epp Eespäev Ruth Condomine'ina teeb küll täpse rolli, kuid usun, et tekst pakub võimalust sügavamaks psühholoogiliseks hingevaateks.
Täiesti teises laadis, maneerlikult, kentsakalt ja groteskselt mängivad Väino Laes ja Ene Järvis - härra ja proua Bradman. Kummaline, et lavastaja pole justkui püüdnudki nende stamplikkust murda.
Komöödia vajab tugevat teksti, meisterlikku ja tähelepanelikku lavastajat ning andekaid näitlejaid. Kui kas või üks noist komponentidest puudub, tippkomöödiat ei sünni. Selle asjaolu suutis "Püha müristus" väga teravalt meelde tuletada.

Vaata ka: http://www.vanabaskiniteater.ee/repertuaar/aid-67/Noel-Cowardi-ebareaalne-kom%C3%B6%C3%B6dis-P%C3%9CHA-M%C3%9CRISTUS

Mis juhtus kõhuussiga?

2010-03-30T14:39:00.003+03:00

Rakvere Teatri lavastus "Kaelkirjak"

Andrus Kivirähu "Kaelkirjak" Marion Unduski lavastuses on ju igati südamlik, armas, humoorikas lastelavastus. Lavastuse visuaalia - Unduski lavaruum ja Magnus Vulpi animatsioonid - on võimas. Lugu fantaasiast käivitab fantaasia ka vaataja peas. Näitlejad mängivad lustiga. Mida veel ühelt lastelavastuselt tahta?
"Kaelkirjak" on olnud mu lemmikraamatuid ja võimalik, et isiklikud "pisuhännad" takistavad mul Unduski versiooni vastuvõtmist. Ent lavastaja-kunstnik-dramatiseerija Marion Undusk pole ju kuigivõrd Kivirähu tekstist kaugenenud, vaid on vägagi autoritruu. Kuid ometigi on mind sest lavaloost miski kummitama jäänud. Püüan selle nüüd võimalikult kontsentreeritult sõnastada.
Kivirähu raamatus suhtleb peategelane Kai oma kõhuussiga, nende fantaasiaküllased dialoogid on loo telg. Undusk on Kai (Natali Lohk) partneri, kõhuussi, laval täismõõtu inimeseks kasvatanud, kõhuuss Tõnisena loob toreda karakterrolli Erni Kask. Niiviisi Kivirähu teksti elustades on Unduskil jäänud kahe silma vahele aga asjaolu, et suhtlemises kõhus elutseva ussiga ja inimesega on suur erinevus. Ehkki Erni Kase kostüüm ja mängulaad ta ussi-rollile viitavad, mõjub suhtlus ussiga siiski teisiti, kui autor selle kirjutanud on. Kai ja kõhuuss Tõnise dialoogist saab variatsioon Väikevenna ja Karlssoni teemale. Tõsi, mina ei oska praegu välja pakkuda ühtki varianti kõhuussi autoritruumaks lavastamiseks.
Märksa julgemalt ja vaimukamalt on Undusk lavastanud Barbie: lavale tuuaksegi liikumatu nukk, kelle häält teeb Anneli Rahkema. See, kuis vabrikutoodangust nukk pole inimlapsele võrdväärne partner, on meeletult täpne kujund.
Tunnustamata ei saa jätta sümpaatset näitlejakvartetti. Anneli Rahkema ja Tarvo Sõmeri partnerlus Kai vanematena on lustlik ja särav, lavastaja lisatud õhuke groteskikirme tabav. Kohati kipuvad Rahkema ja Sõmeri särarollid varjutama tegelikku peategelast Kaid, keda Natali Lohk mängib minimalistlikult, ülemängimisest targalt hoidudes. Erni Kase võime täpseid karakterrolle luua on ikka ja jälle rõõmustav.
Mis ikkagi kõhuussiga juhtus, jääbki segaseks. Aga õpetliku kogemuse lavastajakujundite täpsuse tähtsusest lastelavastuses ja fantaasiat ergutava elamuse sai siinkirjutaja "Kaelkirjakust" küll.

Vaata ka: http://rakvereteater.ee/index.php?option=com_content&task=view&id=522&Itemid=39

Eneseirooniline enesepeegeldus

2010-03-12T14:09:00.019+02:00

Kanuti Gildi Saali lavastus "Umbes"

Minu seisukohad ei pruugi kattuda minu seisukohtadega.

TARMO TAGAMETS

Tavaliselt ei tekita endale põhjendamatuid illusioone, kuna ei taha paista suurem kui olen.

Püüan hoida ja kaitsta seda, mis minule antakse ja olla rahul.

Seetõttu ei räägi kaasa asjades, mida avastatakse või ollakse avastamas.

Sündisin 1978. aasta märtsis.

(Väljavõte Viljandi Kultuurikolledži teatrikateedri teatrikunsti eriala III lennu lõpetamise eel välja antud voldikust "III lend !?.")

III lennu "raudne kolmik" Kask-Kobin-Tagamets on tabanud väga täpselt midagi, mis puudutab näitlemise ja "teatrikuntsi" olemust. Ja on valmis seda jagama vaatajatega. Igal õhtul.

Kui palju saab näitleja õhtust õhtusse (või päevast päeva) lavale astudes end kunstnikuna teostada? Või on ta vaid materjal autori/lavastaja käes? Näiteks kui Anti Kobin Jevgeni Ibragimovi "Kuldvõtmekeses" Duremari kehastab, on ta siis sama suveräänne looja kui Tarmo Tagametsa lavastuses "Umbes"? Kui näidendi autor on näitekirjanik, lavastuse autor lavastaja, siis kes on etenduse autor? Näitleja? Vaataja? Selles on küsimus.

Oma hinge ei või müüa, kuri ilm las udutab.

(Juhan Viiding, "Vana mehe laul")

Mingil määral ongi näitleja töö oma hinge igapäevane müümine. Või ei? Kui näitleja läheb lavale ja paneb rolli oma hinge (mida ta eeldatavasti tegema peaks) ja vaatajad selle eest maksavad, müübki näitleja oma hinge. Kas see tähendab, et Tallinna Linnateatri näitleja hing on kallim kui Rakvere Teatri ja Nukuteatri näitleja omad kokku? Kes määrab hingele hinna? Kas vaataja peaks hinge eest maksma hingehinda?

ANTI KOBIN

keel suus

mõtted peas

annan teksti

kell kuus

teiste seas

tajun hetki

kell kaksteist

lähen magama

(Väljavõte Viljandi Kultuurikolledži teatrikateedri teatrikunsti eriala III lennu lõpetamise eel välja antud voldikust "III lend !?.")

Viljandi Kultuurikolledži näitleja eriala III lend on Eesti teatripildis omaette nähtus. Oma isepäisuse ja omanäolisusega on nende mõju teatrimaastikul olnud täiesti teistmoodi tajutav. Nad on üks väheseid näitlejalende, kes pärast lõpetamist jätkanud sedavõrd intensiivset koostööd. Arvan, et nende vaimsuse juures on määrav osa nende õpetajal Andres Noormetsal.

Ollakse teel. Teelolemine on nende eelis. See sunnib küsima, pidevalt valmis olema, kahtlema, seisjaid (koha peal olijaid, kõiketeadjaid, vormimeistreid) umbusaldama. See on hea. (See sööb närve...)

Nad aimavad, et kunst ei arene valemeid mööda, et maailmas on üldse vähe konstantset ja püsivat. Aga püsiva poole tasub püüelda, seda otsida (võidelda, uskuda)...

Nii on lootust jõuda peamiseni. See on armastus.

Andres Noormets

(Väljavõte Viljandi Kultuurikolledži teatrikateedri teatrikunsti eriala III lennu lõpetamise eel välja antud voldikust "III lend !?.")

Teater on üks viise tõe ja armastuse leidmiseks. Lootus jõuda peamiseni, püsivani on tähtis. Näitlejale ja vaatajale. Siis on võimalus, et piirid a'la "näitleja näitab ja vaataja vaatab" pole ühesed ja igavesed. Et vähemalt selle ühe teatriõhtu jooksul aetakse ühte asja. Püüeldakse samade eesmärkide poole. Armastuse poole.

Mis on näitleja roll siin laias ilmas? Rolle vahetada? Ennast muuta? Transformeeruda ikka ja jälle uuteks tegelasteks? Igal õhtul uuesti sündida? Kas selle juures on tal võimalik säilitada sisemus - pähklikoorde sulgumata? Olla täpselt, mitte umbmääraselt. Mitte umbe minna.

.umbe umbseks, kinni, .umbes 1. umbne, kinni. ▪ Toru läks umbe. Umbe tuisanud = umbe+tuisanud, umbes tee. Umbe kasvanud = umbe+kasvanud, umbes tiik. Sõrm on umbe läinud (mädanema). Umbes nina

.umbes 2. ligikaudu. ▪ Umbes viieaastane poiss

(Õigekeelsussõnaraamat 2006)

Lavastuse videokollaaž Eesti näitlejaist ajendab leidma varjatud tähendusi, sunnib looma seoseid. Ja on kaunis kummardus näitlejale kui Näitlejale.

Mis on näitleja olemuse juures määrav? Kõnnak või nägu? Tahaks loota, et midagi muud.

Ärgu joodagu end umbe!

Jäädagu näitlejaiks, saadagu loojaiks, oldagu inimesed!

ERNI KASK

27. 08. 1979, Leikude, "ilus, tark".

Tähtsad on: vabadus, mälu, reisimine, jalgpall...

Tähtsamad on: lähedased, sõbrad, teater, sõna, muusika, sügis...

Kõige tähtsam on: armastus

(võttis aega, et aru saada...)

(Väljavõte Viljandi Kultuurikolledži teatrikateedri teatrikunsti III lennu lõpetamise eel välja antud voldikust "III lend !?.")

Selliseid sõlmi leidsin, püüdes tungida läbi lõbususe kooriku lavastuse "Umbes" sisemusse.

Minu seisukohad ei pruugi kattuda minu seisukohtadega.

Vaata ka: http://rakvereteater.ee/index.php?option=com_content&task=view&id=525&Itemid=208

Meie igapäevast surma...

2010-03-07T11:28:00.006+02:00

Rakvere Teatri lavastus "Oscar ja Roosamamma. Kirjad Jumalale"

Üllar Saaremäe lavastusi võib laias laastus jagada kaheks: peanäitejuhiametist ajendatud materjalivalikud ning lavastajatööd, mis ette võetud sügavast sisemisest sunnist lähtuvalt. (Mõistagi ei saa kõiki lavastusi selle alusel üheselt lahterdada.) "Oscar ja Roosamamma. Kirjad Jumalale" kuulub raudselt teise rühma. Kõneleb Saaremäe lavastajateel olulistest teemadest: siin- ja sealpoolsuse ("teispoolsused mõlemad need") piiri ületamine, Jumala, elu ja surma usaldamine, dialoog Loojaga...
Etendus algab enne kui lavastus. Publiku ette astub valgustaja Roomet Villau, timmib prožektoreid laval täpseks. Kui Jumal on öelnud "Saagu valgus!", tuleb valgustajail selle nimel töötada. Sedaviisi pole valgustaja enam lihtsalt valgustaja, vaid Valgustaja - inimene, kes näitab valgust sinna, kuhu me ise vaadata ei oska. Eric-Emmanuel Schmitti looga täpselt ja sisuliselt haakuv tegelane.
Siis tuleb Oscar. Ja teab, et "mängu käigus surma saama peab". Aga enne, kui see hetk kätte jõuab, jõuab lavale/kohale/Oscari juurde Roosamamma.
Saaremäe lavastus on hele ja helge. Üdini positiivne. Saaremäe ei karda lavastaja ega näitlejana sentimenti, üheselt loetavaid kujundeid ega pea vajalikuks surma hingust masendusega võimendada. Õnneks. Ines Aru ja Saaremäe kokkumängu vahetuse ja siiruse tõttu ei kaldu lavastus ka esoteerikasse. Ning seetõttu võimaldab igal vaatajal lavaloost leida just seda, mida ta hing hetkel otsib (vrdl Pille-Riin Purje ja Valle-Sten Maiste kirjutisi lavastusest).
Oscar on Saaremäe näitlejateel tähelepanuväärne roll. Alates juba oma keerukast saamisloost, Dajan Ahmeti lahkumisest Oscari juurde nädal enne planeeritud esietendust. Teine etendus, millest Saaremäe Oscarit mängima hakkas, oli valusamaid ja ilusamaid teatriõhtuid, mida kogenud olen. Tollal mõjus Saaremäe Oscar veel viipena Ahmetile (lisaks aimdus teise etenduse Oscarist ka "Majahoidja" Astonit). Kuid kui ta selleks olekski jäänud, siis poleks lavastus niikaua vastu pidanud. Tänaseks on Oscar iseseisev osa, Saaremäe teel vahest mitte nii sündmuslik kui Aston ja Cyrano, aga oma arengulisusega oluline sellegi poolest.
Ehkki Ines Aru ja Üllar Saaremäe partnerlus on äärmiselt täpne ja õige, on lavastuses mu meelest olulisem Oscari ja Jumala partnerlus. Kolmandat nimitegelast pole mingil moel võimalik alahinnata! Oscari/Saaremäe suhe Jumalaga on imetlusväärselt aus: partnerid hoiavad ja toetavad teineteist. Oscaril on õnne: talle teeb taevas tee selgeks. Hingamisepausid ja hinge tänulikkuse saab ta kaasa niikuinii. Oscar ütleb Jumalale, et ta hakkab nüüd tulema ja ta tulekus on "lõputut liginemist".
Vaadates "Oscarit ja Roosamammat", ei suuda hoiduda paralleelist Rakvere Teatri mulluse suvelavastusega "Vennad Lõvisüdamed". (Kummalisel kombel avastasin alles nüüd, et "Oscari ja Roosamamma" kavas on kirjade seas ka katkend Astrid Lindgreni "Vendadest Lõvisüdametest"!) Kui Oscar pimeduse varjus musta eesriide taha kaob, usun ja loodan, et teda ootab ees Nangijaala. Oscari lause "Ma hakkan nüüd tulema" on niikuinii samastatav Korp Lõvisüdame hüüatusega "Ma näen valgust!"
Tahaks uskuda, et sama intensiivselt kui Oscar on Jumalaga võimalik suhelda ka olukorras, kus surm nii ligidal pole. Sest igavik ja kaduvik on me igapäevas alati jõuliselt kohal. Iseasi, kas me seda märgata oskame.

Kirjatükis on viidatud Juhan Viidingu ja Aleksander Suumani luulele.

Vaata ka: http://rakvereteater.ee/index.php?option=com_content&task=view&id=90&Itemid=36 ja http://rakvereteater.ee/index.php?option=com_content&task=view&id=111&Itemid=46

Teatrimärkmeid ammu alanud aastast

2010-02-06T13:48:00.007+02:00

Pole ammu olnud siia blokki asja - ei mul ega auväärt lugejail. Järelikult pole olnud miskit öelda. Nüüd saab siis öeldud. Sellest, mis tänavu nähtud ja mis mõtteid on tekitanud.
Enne veel, kui asja kallale asuda, tahan avaldada siirast tänu Eesti teatriblogide vaieldamatule kuningale Danzumehele, kes andis siinsele blogile oma 2009. aasta lemmikteatriblogi tiitli. Aitäh!

XI Harrastusteatrite riigifestival 8.-10. jaanuarini 2010 Rakvere Teatris ja Rahvamajas
Minu ülevaatelugu festivalist ilmus 16. jaanuari Virumaa Teatajas - "Kirsikese sünnipäev teatraalsete festivalikinkidega". Kes otsib, see leiab ja loeb.

Rakvere Teatri lavastus "Mina, naine"
Vaatasin teist korda. Mulje pole esimese vaatamiskorraga võrreldes muutunud. Kui hea lavastaja ja hea näitleja võtavad ette dramaturgiliselt väheväärtuslikku, ühekülgse ja sisutu teksti, võib sündida küll vaatamisväärne tükk, aga mitte teatrisündmus. Ülle Lichtfeldt teeb muidugi, mis suudab: naerab ja naerutab, laulab ja lendleb, särab ja säriseb. Aga maailm on siiski muudki kui mõttetud ja mõtlematud mehed ning tugevad ja kannatavad naised.
Vaata ka: http://rakvereteater.ee/index.php?option=com_content&task=view&id=134&Itemid=38

Rakvere Teatri lavastus "Majahoidja"
"Majahoidja" Rakvere Teatri kolakambris on omaette teatrifenomen. Üheksandast mänguaastast, harvadest mängukordadest ja tihtipeale vähesest publikuhulgastki hoolimata on selles Mati Undi lavastuses midagi säärast, mis kestab ja areneb. Toomas Suumani ja Üllar Saaremäe harvanähtavalt intensiivne partneritaju, absurditunnetus ja improvisatsioonijulgus on muidugi lavastuse säilimise seisukohalt primaarsed, aga ainult sellest ei piisa. Pinterlik realism (!?) Undi kastmes - seda žanrit suudavad nii kaua ja nii täpselt mängida vaid mehed, kel taskus undipass. Või Undi pass. "Majahoidja" sütitab vaatajat ja toidab näitlejat. Sellist kogemust väärib iga vaataja ja teatritegija. Parafraseerides Suumani Daviest: "Seest siiruviiruline, väljast väga keeruline, kokku tuleb "Majahoidja"."
Vaata ka: http://rakvereteater.ee/index.php?option=com_content&task=view&id=51&Itemid=41

Rakvere Teatri lavastus "Elu ja kuidas sellega toime tulla"
Taaskord pean tõdema, et seisukoht pole eelmiste vaatamiskordadega võrreldes muutunud. (http://teatrimarkmik.blogspot.com/2009/10/palagan-kui-ainus-ellujaamisvoimalus.html) Lavastuses on säravaid ja nauditavaid stseene ning nende kõrval igavaid ja labaseidki. Teine vaatus, kus naised tutvuvad meeste maailmaga, mõjub endiselt maitsekama ja sümpaatsemana. Lavastuse tipphetkedeks on muusikanumbrid ja teise vaatuse sõjaväestseen, mille improvisatsiooni tulevärk toimib igal korral. Marin Mägi asemel lavastusse sisse õppinud Maarika Mesipuu sulandub truppi loomulikult, seejuures Mägi intonatsioone ja maneere kohati liialtki jäljendades, küllap on ta eneseleidmishetked veel ees.
Vaata ka: http://rakvereteater.ee/index.php?option=com_content&task=view&id=427&Itemid=40

Vanemuise lavastus "Koidula veri"
Silmatorkavalt läbitöötatud, täpsete rollilahendustega lavastustervik. Ragne Pekarev - Lydia Jannsen - on noorema põlvkonna küpsemaid ja sisukamaid naisnäitlejaid, kelle arengulisus rõõmustab. Talle sekundeerivad sümpaatsete tragikoomiliste ja täpsete rollilahendustega Ott Sepp (Juhan Liiv ja keiser Aleksander II), Rein Pakk (Johann Voldemar Jannsen), Riho Kütsar (Eduard Michelson), Tanel Jonas (Harry Jannsen ja Carl Robert Jakobson)... Indrek Taalmaa oskus väikesi rolle suureks mängida on nägemistväärt. Lavastaja Ain Mäeotsa näitejuhitöö ja diskreetne kujundiloome on kiiduväärt, ent lavastust lõpetama valitud kaadrid Koidula ümbermatmisest ja Rannapi-Koidula "Eesti muld ja Eesti süda" Urmas Alenderi esituses mõjusid niigi arusaadava üleütlemisena, maitsevääratusena. See meepotti süljatud tõrvatilk kahandas paraku ka ülejäänud lavastuse väärtust.
Vaata ka: http://www.vanemuine.ee/koidula-veri

VAT Teatri lavastus "Kas sulle meeldib porno?"
Iseenesest on keerukatest teemadest teatrikeeli noortele vaatajatele kõnelemine ju tore, aga sel juhul peaks seda tegema ka kunstiküpsemalt. Muidu pole teatril ja perekonnaõpetuse tunnil mingit vahet. Klas Abrahamssoni näidend on paraku liiga ühekülgne. Näitlejate ülemängitud rollilahendused ei aita teksti väärtust ka kuidagi tõsta. Sellise teema käsitlemine vajaks enam ehedust ja vahetust, laval on aga suured žestid ja teeseldud emotsioonid. Margo Tederi lavastuse väärtuslikem osa on valguskujundus (kunstnik Kaspar Jancis) - punase ja sinise kombineerimine on küll üheseltloetav, aga siiski põnev ja köitev. Köitvam kui lugu ja näitlejatööd, kahjuks.
Vaata ka: http://vatteater.tna.ee/index.php?nodeID=70

Mis on, mis paistab päeva lõpus?

2009-12-29T09:35:00.003+02:00

Rakvere Teatri ja Linefilmi film "Päeva lõpus"

Iseenesest on ju igati tore, kui väärt näidend filmiks vändatakse. Isegi siis, kui tegemist pole väärt( )filmiga. Maiju Ingmani filmiversioon Urmas Lennuki näidendist "Päeva lõpus" on kahtlemata nii mõndagi väärt. Kuigi vahest mitte niisama palju kui Lennuki tekst ja diskreetne autorilavastus (Rakvere Teatris 14. märtsist 2008).
Eestlast veab maale. Vägisi veab. Sellest on järjepannu kirjutanud mitmed näitekirjanikud - Jaan Tätte ("Meeletu", millest samuti filmiversioon), Jakob Karu ("Vanaema juures"), Urmas Lennuk ("Päeva lõpus") ... Filmis saab maaelu kujutada muidugi märksa ehedamana kui teatris. Ent sellega kaotab ta ka osakese oma poeetilisusest.
Igatahes sai filmi vaadates õige ruttu selgeks, et Lennuki kujundiküllase dialoogi päriskodu on siiski teatrilaval, mitte kinolinal. Ekraanil, kus suures plaanis pilgud jõuliselt kaasa mängivad, tahaks vähem sõnavahtu (see oht kipub Lennukit ikka veel veidi kummitama), enam ehedust, tõelisust. Pärismaad ja pärismaalasi. Päriselt.
Ehedad tüübid loovad Ingmani linateoses Toomas Suuman (Tepo) ja Tarvo Sõmer (Hannes). Mõlemad tegelaskujud on viidud küll groteski piirimaile, ent see ei takista neid ja nende olemasolu uskumast.
Pisut keerulisem on lugu "peategelastega" (Liisa Aibeli Marta, Velvo Väli Peteri, Erik Ruusi Jakobi) - nad kippusid hetkiti jääma skemaatilisteks kirjanduslikeks kangelasteks ega kasvanud lihast ja luust inimesteks.
Tõsi, Erik Ruusi napp minimalism pääseb ekraanil täies mahus mõjule. Ta silmnägu on ütlemata kõnekas, iseäranis siis, kui ta partnerit kuulab või vaikselt tegutseb. Oma orgaanilisusega mõjub ta usutavalt pea igal hetkel - dialoogides Peteri ja Tepoga, juues, oodates, mõteldes... Tühja pateetilisuse oht, mis Ruusi sama rolli laval mängides mu meelest kummitas, on filmis täielikult minetatud. Ruus kuulub kindlasti nende väheste eesti näitlejate sekka, kes sobivad linale sama hästi kui lavale, teda võiks filmides rohkemgi kasutada.
Lennuki tekstis on seoseid, mis filmist välja joonistuvad, selle kuhugi teisele tasandile tõstavad. Näiteks hakkab Peteri ja Hannese prügi-jutt haakuma Tepo vihaga prügilepingu suhtes (äärmiselt leidlik viide me kaasaja külaelu hetkel põletavaimale probleemile!) ja seda olmetasandist kõrgemal. Võitlus kõntsa ja saastaga enese sees ja ümber - ootamatult oluline teema "Päeva lõpus". Jah, seda Lennuk teha mõistab: ühendada argiteemad igavikuliste küsimustega, lihtsaimatelegi lausetele teine plaan joonistada. Seda pole siinkohal mõtet kirjeldada, kes Lennuki tekste näinud ja kuulnud, see teab.
Kohati tahtnuks näha liikuvamat, dünaamilisemat kaameratööd (küllap on see sõnakasutus ebaprofessionaalne, aga teisiti ma seda kirjeldada ei oska). Samas oli filmis ka väga meisterlikke, kujundlikke, kunstilise ja poeetilise laenguga kaadreid - mõned vaated räämas külale; Marta raadiot kuulamas; Hannes sigadega suhtlemas; Jakobi Marta ja Peteri dialoogi pealt kuulamas; käeraudadega Tepo politseiautost Peterile ja Jakobile lehvitamas... Tähelepanuväärne, et need kaadrid sündisid üpris tekstitihedas filmis nimelt siis, kui tegelastel teksti polnud.
Mingi märgi jätab Maiju Ingmani-Urmas Lennuki "Päeva lõpus" igal juhul. Märgi koolide sulgemise ja prügilepingute sõlmimise ajast, märgi ajast, kus austusest tehtud mehetegu viib trellide taha. Ja võib-olla on ajamärk seegi, et sellel foonil inimsuhete draama piisavalt jõuliselt välja ei joonistunud?

Vaata ka: http://www.linefilm.ee/paevalopus/

Üksinduse tragikomöödia universumi keskel

2009-12-14T14:03:00.007+02:00

Rakvere Teatri lavastus "Lesk"

"Lese" tee Rakvere Teatri lavale pole just päris tavapärane. Materjali pakkus välja näitleja Volli Käro, kes kandnud eneses soovi mängida Juhan Smuuli Polkovniku leske. Rakvere Teater otsustas "Polkovniku lese" vaatajate ette tuua Volli Käro 69. sünnipäeva eelõhtul, täiskasvanute jõululavastusena, millele järgneb pidulaud. Et muuta materjal enese jaoks vastuvõetavaks ja huvitavaks, lisas lavastaja Toomas Suuman Smuuli veidi aegunud näitemängule teisi endale olulisi tekste.
On ütlemata sümpaatne, et ajal, mil vanema generatsiooni näitlejaid teatritest koondama kiputakse või neile väärt rolle ei leita, annab Rakvere Teater oma staažikaimale lavajõule Volli Kärole mahuka ja väärika peaosa. Toomas Suumani käe all, kellega Kärot sidumas aastatepikkune koostöö nii lavastaja ja näitlejana kui ka lavapartneritena, loob Käro sisuka ja vastandliku rolli. Tema mängitavas Leses eksisteerivad kõrvuti absurdimaigulisus ja realism, malbus ja bravuurikus, staatilisus ja ballett. Volli Käro Lese traagilisus seisneb selles, et ta sisimas mõistab oma üksindust, vastikust ja sedagi, kuis ta ümbritsevaile haiget teeb, kuid ei suuda end ka muuta. Selle kõrvalpilgu mängib Käro täpselt välja.
Suumani lavakompositsioonis liituvad Smuuliga näiteks Hermann Hesse, Albert Camus, Johann Wolfgang Goethe... Kavalehel on tsitaatide autorid kenasti üles loetud. Sõltub iga vaataja eruditsioonist ja valmisolekust, kui palju viiteid ta lavastusest üles leiab. Mina just väga palju noppida ei suutnud, mõne allusiooni leidsin aga sellisegi, mida kavas ei mainita. Tõlgendamisvõimaluste paljusus on muidugi omaette väärtus. Niisamuti kui sellesinatse kompositsiooni absoluutne eklektilisus, ootamatute üleminekute ja jahmatavate järgnevuste rohkus. Kuid ometi ei pääsenud ma "Leske" vaadates ja hiljem "Lese" üle mõeldes mööda tundest, et Suumani kontseptsioon ja kompositsioon päriselt tööle ei hakanud. Küsimusele, miks ja millest see lugu räägib, ma vastust leida ei suutnud. Jah, Volli Kärole mänguvõimaluse andmisega see lavastus end ju õigustab, publiku toitmisega pärast etenduse lõppu meelitab vaatajaid teatrisse, ent Suumani lavastuses näikse mingi konks veel olevat. Seda konksu ma teatrisaalis üles ei leidnud.
"Pessimistlik ja lootusetu tragikomöödia inimese üksindusest laulude ja tantsudega" - niiviisi sõnastaksin "Lese" žanri. Vahest siin ongi see kauaotsitud "konks"? Suumani lavastus räägib üksindusest. See teema on Suumani lavastajatöödest ja osatäitmistest varemgi läbi kumanud. Kuid selle järelduseni jõuan alles tagantjärgi, teatrisaalis jäi Lese monoloog paljudest lisanditest hoolimata liig vähe üldistusjõuliseks, et see sõnum välja kooruks. Või on viga minus kui vaatajas, et otsisin "Leske" vaadates Toomas Suumani lavastusest pigem alguse ja lõpuga lugu? Kuid Suuman isegi räägib esietenduse-eelses leheloos Inna Grünfeldtile, et tegemist on kerge meelelahutusega. (http://www.virumaateataja.ee/?id=199826) Nii või teisiti: minu kui vaatajani Suumani lavastajakontseptsioon tõrgeteta ei jõudnud. Kahtlen ja küsin edasi.
Lavastuse väline vorm ja Kristi Leppiku kaunis kujundus meenutavad Suumani lavastust "Üks joodiks sõitis rongiga" (Rakvere Teater 2008). Sellegi peategelane, Venja (Erik Ruus) on samuti suur üksiklane tähistaevaaluses ilmaruumis. Ent erinevalt Venjast ei hoia ega kaitse Leske inglid. Tema ümber on hoopis teistsugune kvartett - arst ja kolm õde. Selle neliku kentsakas sebimine mõjus hetkiti kiirabiseriaali paroodiana. (Kuid eht-suumanliku üleminekuna saavad ka kardiogrammi-aparaadi nupud enesele filosoofilise tähenduse.) Suuman annab arstile ja õdedele küll teksti, ent taandab nad enamiku ajast pelkadeks statistideks. Marin Mägi, kel teistest veidi enam mänguvõimalust, on jaapanlannast õe rollis võrratu. Silja Miks ja Liisa Aibel täiendavad lavastust oma tavapäraste värvidega - esimene teravamalt, teine leebemalt. Velvo Väli sekundeerib tagasihoidlikult, kuid täpselt.
Suumani korduvaks lavastajavõtteks on kohatute ja kohalike levilaulude ootamatu asetamine tegevustikku. See toimib võõritavalt, absurdisügavikku suurendavalt. "Leseski" esitavad näitlejad suurepäraselt mitmeid laule (muusikajuht Tarmo Kesküll).
Ei oska ma öelda, kas "Leske" peaks vaatama absoluutse pretensioonituse, suure erudeerituse või otsiva tervapilgulisusega. Üksinduse erudeeritud tragikomöödia pole lihtne - ei lavastajale, näitlejaile ega publikule.

Vaata ka: http://rakvereteater.ee/index.php?option=com_content&task=view&id=443&Itemid=40

Aaroni detsember ja jäneste farm

2009-12-06T14:31:00.007+02:00

Rakvere Teatri lavastus "Jäneste kirik"

Kui (jää)karu Aaron detsembris ärkas, siis lund juba sadas. Aaron ärkas, et end mitte maha magada...
Andry Ervaldi-Urmas Lennuki "Jäneste kirik" kõnetab terava sõnumiselgusega meie tänapäeva. Kutsub kaasa ja läbi mõtlema. Pöördub noorima teatripubliku poole otsekoheselt ja ausalt. Osatab sügava sisemise läbitunnetusega me argipäevast tarbimishullust, kutsub mõistvusele ja mõistmisele. Ons see ajamärk, et tõsistest teemadest ei saa rääkida mujal, kui jõulueelses lastetükis? Aga võib-olla tahavadki autorid oma sõnumiga laste poole pöörduda? Ja valinud selleks otsetee? Iseküsimus, palju sest sõnumist jõulumelus kingipakki ootavate lasteni jõuab. Ei oska arvata, sest olen näinud vaid kontrolletendust.
Küll aga oskan öelda, et "Jäneste kirik" oma vaatajaid ei alahinda. Kohati isegi ülehindab. "Jäneste kirikus" on manifestikaalu. See sunnib isegi andestama kohatise ebaveenvuse, dramaturgilised kitsaskohad, mõne osatäitmise pealiskaudsuse, liigse otseütlemise.
Kuid samas - "Jäneste kirikusse " on programmeeritud sisim maksimalistlikkus. Miks peaksin siis seda siinkohal peegeldama kuidagi muudmoodi kui maksimalistlikult. Ega peagi. Seega ütlen: tekst - nii Andry Ervaldi kirjutatud algmaterjal kui ka Urmas Lennuki lennukas tõlgendus - on lavaversioonist sisukamad ja sügavamad. Ervald ja Lennuk on mõlemad suured remargimeistrid. Paratamatus, et need lavale ei jõua. Aga seekord on sellest ka kõvasti kahju, sest lavastaja Lennuk pole suutnud kirjanike Ervaldi ja Lennuki remarke sama jõuliselt ja sügavalt lavakeelde ümber tõlkida. Ervaldi-Lennuki tekst viitab otsekui muuseas mitmeile kirjandusklassikuile - Shakespeare'ile, Tammsaarele, Orwellile ja Milne'ile. Teksti lugemata nood allusioonid välja ei joonistu.
Lavastus teeb tugeva ja õigustatud panuse visuaaliale. Ja õnnestunult. Meie lasteteatri (aga võib-olla üldse Eesti teatri) suurimaid vigu on liigne sõnamulin, lavaline loba, mis end ei õigusta. "Jäneste kirik" on sellest pahest prii. Räägitakse vähe, mõtet kannab ka liikumine (liikumisjuht Kati Kivitar). See rõõmustab. Niisamuti kui läbimõeldud, lummav, kaunis ja atmosfääri loov lava-, kostüümi-, video- ja valguskujundus (kunstnik Mihkel Ehala, kostüümikunstnik Liisa Soolepp). Braavo!
Näitlejad mängivad stiilses ansamblis. Ühist hingamist on tunda neiski tegelastes, kes laval kokku ei saa. Sümpaatsed ja armsad, kuid vastandlikud tandemid loovad Erni Kask (Aaron) ja Tiina Mälberg (Amanda) ning Anneli Rahkema (Mari) ja Peeter Rästas (Jürgen). Rästase ja Rahkema kokkumäng on iseäranis lennukas. Kuid ka Kask ja Mälberg, mõlemad täpse huumoritunnetuse ja peene maitsega karakternäitlejad, jõuavad jääkarupaari mängides muheda partnerluseni.
Tarvo Sõmer Koera osas viipab otseselt viie aasta eest mängitud inimkoer Boobile Urmas Lennuki näidendis "Boob teab" (lavastaja Kalju Komissarov, Rakvere Teater 2004). Rolle ühendab pastelsus, leebus ja rahu. Sõbralik elutarkus samuti.
Pisut probleemsed lood tundusid olevat Eduard Salmistu rolliga - Must jänes. Esmajoones üllatas Salmistu vaimuka jänese-plastikaga, kuid paraku polnud ülejäänud rollilahendus sama täpne. Salmistu rolli arenguliin ei tulnud päriselt välja, see muutis segaseks ka ülejäänud loo kulgemise. Esialgu tundus ta tegelaskuju sümpaatne, siis läbinisti negatiivne, kuid arengut ta rollilahendusest ma välja ei lugenud. Nii jäidki kaks poolust kuidagi eraldiseisvaks, terviklikku jänest Salmistu rollist kokku ei tulnud.
"Jäneste kiriku" mõõtu missioonitundlikud, sisukad ja sõnumiselged lavastused pole me jõulueelses lastetükkide toodangus just tavapärased. Seega tasub "Jäneste kirikuga" kohtuma minna. Õdus hoiatusetendus kulub tarbimishullusse uppuvaile inimestele ära. Olgu nad siis ühe või kahe meetri pikkused.

Vaata ka: http://rakvereteater.ee/index.php?option=com_content&task=view&id=426&Itemid=39 ja http://rakvereteater.ee/index.php?option=com_content&task=view&id=478&Itemid=46

Jääb liikumatult suvisesse sooja ka inimene...

2009-11-27T10:40:00.007+02:00

Juhan - Erik Ruus või Üllar Saaremäe
Rakvere Teatri lavastuses "Johannese passioon"

"Johannese passioon" kuulub Rakvere Teatri väärisrepertuaari - lavastuste sekka, mida teater mängib küll harva, ent mis on leidnud omale truu püsipubliku ja mis ei mineta oma tugevust ja sära.
Alljärgnevalt ei püüa ma "Johannese passiooni" lahti harutada, luuletekstide taha ja sisse tungida. Vaatlen siinkohal üht "Johannese passiooni" kolmest peategelasest - Juhanit, kes lausumas laval Juhan Viidingu tekste, keda kehastavad dublantidena Erik Ruus ja lavastaja Üllar Saaremäe.
Ei juhtu just tihti, et dublandid on niivõrd erinevad, omanäolised kui seda on Juhan Viidingu osas Ruus ja Saaremäe. Kahe näitleja mänguvahendid erinevad totaalselt, seeläbi on erinäolised ka etendused. Tõsi, Ruus ja Saaremäe sarnanevad ühes asjas - mõlema puhul sõltub vägagi näitleja isiklikust hetkemeeleolust, vaimuseisust, kui tugeva hingepingega ta mängu astub. Seetõttu ongi mõlema Juhaniga olnud pingelisemaid ja lõdvemaid etendusi.
Ma ei kavatsegi oma kirjutises välja öelda, et üks Juhan on parem kui teine. Tahan vaid tunnustada dublantide erinevust, omanäolisust. Üldistades võib väita, et Erik Ruusi Juhan on poeet Viiding, Üllar Saaremäe Juhan aga luuletav näitleja Viiding.
Ruus mängib Juhanit reserveeritult, jaheda distantsikirmega. Kui teised poeedid, Toomas Suumani Juhan (Liiv) ja Urmas Lennuki Juhan (Smuul), elavad oma luulet laval veelkord läbi, esitavad seda tundetäpselt, siis Ruusi Juhan seda ei tee. Ruus distantseerub mängust ja tegelaskujust, vahendab luuletekste napi täpsuse ja kargusega. Vaatleb poeetidest kolleegide luulekeelseid kisklemisi elutarga irooniaga. Sisemaailma paotab see Juhan vaid viivuks, kui esitab Viidingu valusat luuletust "Üks korralik pere ei taha".
Saaremäe Juhan on kirglikum mängur, pulbitseva elamis-, luule- ja mängimislustiga särav elunäitleja. Tundliku improvisaatorina täiendab Saaremäe oma rolli iga mängukorraga, leiab uusi põnevaid kohandumisi. Otsib tuge partnereilt, provotseerib neidki uusi võtteid kasutama. Põnev erijuhus, kus lavastaja osalus mitte ei distsiplineeri näitlejaid, vaid innustab neid improvisatsioonidele. See Juhan elab ja hingab luules. Isegi siis, kui kõik kolm poeeti viina hakkavad viskama, ei asu Saaremäe Juhan kaaspoeetide kombel isukalt sprotikonservi kallale, vaid võtab valgele paberile kirjutet luuletuse ja sööb seda! Purjugi ei jää ta päris viinast, vaid kujuteldava viina joomisest tühjast pitsist! Luuletust "Järelhüüe läinud suvele" esitades imiteerib Saaremäe Viidingu ainulist häält, luuletuses "Laul sügavast düünist" muudab Estragoni kaabu oma peas Hamleti pealuuks ja laevaks, Juhan Liiva luuletuse "Siis oled sa jälle" aegu mängib oma kingaga, viidates seeläbi Viidingu olulisematele lavarollidele. Konteksti täpne tundmine, viidete galerii vääristab ta mängulustlikku osatäitmist.
Nii ongi Ruusi Juhanis enam rahu ja täpsust, Saaremäe Juhanis elu ja avatust, mänguvalmidust. Etendused, kus laval Saaremäe, on seetõttu elavamad, üllatuslikumad, Ruusiga aga täpsemad. Ei taha ma kumbagi eelistada, kuid loodan, et "Johannese passiooni" mängitakse Rakvere Teatris veel ja veel ning mängukordi ja -võimalusi jagub mõlemale osatäitjale.

Vaata ka: http://rakvereteater.ee/index.php?option=com_content&task=view&id=48&Itemid=36 ja http://rakvereteater.ee/index.php?option=com_content&task=view&id=82&Itemid=46

Teatriõhtu kui jumalateenistus aeglustatud aegruumis

2009-11-24T13:37:00.005+02:00

Theatrumi lavastus "Maarja kuulutamine"

Püha Katariina kirik. On see nüüd kirik või teatrisaal? Õigupoolest pole seal mingit erinevust. Ühes tõelises teatriteos on alati midagi, mis sarnaneb jumalateenistusega. Jaan Tooming on öelnud, et mängimine pole küsimus näitleja ja publiku, vaid näitleja ja Jumala vahel. Theatrum näib seda mõtet mõistvat ja jagavat.
Paul Claudeli "Maarja kuulutamine" Tõnu Õnnepalu tõlkes ja Lembit Petersoni lavastuses eeldab vastuvõtlikku meelt. Tajumis- ja mõistmissuutlikkust. Teatris, kus vaatemängulisus on taandatud nullilähedaseks, pudenevad sulgkerged ja samas kohutavalt keerukad mõtted ja sõnad näitlejate huulilt, et lennata mööda külma pühakoda laiali. Kel saalisistuja au ja kohustus, see peab nood sõnahelmed õhust kinni püüdma, lahti mõtestama, avama. See pole kerge. Teater ei peagi kerge olema.
Lembit Petersoni lavastajapositsioonist aimdub missioonitundlikkust, pedagoogirolli. Pedagoog pole ta üksnes oma trupile (tahaks lausuda jüngritele, aga see sõna võib mõjuda kohatult pateetilise ja seetõttu iroonilisena). Tema lavastus on hariv ja arendav ka publikule. Oma lavastuses ise osaledes näitab Lembit Peterson sedagi, milline peaks olema ta lavastuse ideaalne näitleja. Missugune mõttetäpsus, milline vabadus, ehedus, kergus, pateetilisuse puudumine! Lembit Peterson on nii lavastaja kui näitlejana jõudnud tõelisele meistritasemele.
Pereteater, atmosfääriteater, kiriklik teater... Kõik sõnad tunduvad nii otsatult valed iseloomustamaks Theatrumi "Maarja kuulutamist". Ühe võimaliku võtme annab Anne Vercorsi (Lembit Peterson) lause esimeses vaatuses: "Möödus kuu, milles iga päev oli kui aasta." Just! Täpselt! Neli tundi, mis "Maarja kuulutamisel" mööduvad, kestavad kõik justkui sekundi, ent mahutavad enesesse aastapikkuse ajaühiku. "Maarja kuulutamine" loob eneses uue, täiesti enneolematu aegruumi. Aeglustatud aegruumi. Teater ei pruugi olla "elust võetud, tihendatud viiv", ta võib olla ka hõrendatud viiv. Olles seejuures hõrk ja kaunis, pühalik ja paeluv.
Claudeli tekstis ja Petersoni lavastuses on kihte ja teemasid, mida korraga lahti ei muugi. Aga mis jäävad painama ja võivad võib-olla avaneda hiljem. Ootamatult. Oodatult.
Valitud mängulaadis, kus põhirõhk sõna sügavusel ja mõtte(-)täpsusel, kumab realismi tagant ekspressionistlikku laadi. Iseäranis Maria ja Laura Petersoni õdede rollides. Ühes selle ekspressionismiga sugeneb pühakoja ehedasse atmosfääri annus teatraalsust. Mis ühtepidi võib pisut takistada Claudeli teksti sügavusteni tungimist, teisipidi suurendab aga veelgi jumalateenistuse tunnet.
Theatrumis on tähtsaim, mida öeldakse, mitte see, kuidas öeldakse. See on ka põhjus, miks ei hakka näitlejatöid siin kirjeldama ega arvustama. Sest öeldi õigeid asju. Kas neid ka õigesti öeldi, selle kohapealt pole mina mingi ütleja.
"Maarja kuulutamine" tuletas meelde, et teater on kui kool, kus õpitakse tundma iseennast. Teekond iseendani on õiget teed pidi minnes palverännak.

Vaata ka: http://www.theatrum.ee/lavastused.html

Väike suurlavastus kui täiuslik briljant

2009-11-17T19:55:00.008+02:00

Vanemuise lavastus "Kogutud teosed"

Ei hakka seekord keerutamagi, kirjutise pealkiri ütleb mu suhtumise ju juba ära. Donald Marguliesi "Kogutud teosed" on oma kammerlikkusest hoolimata suurlavastus. Briljantselt, pisisasjadeni täpselt lavale seatud, sisukate näitlejatöödega. Teater, mis süüvib ja suhtleb, säriseb ja sütitab, paelub ja peibutab, võlub ja vaimustab.

Donald Marguliesi, Pulitzeri preemia laureaadi, näidend "Kogutud teosed" eeldab kahe suurepärase näitlejanna totaalset kokkumängu. Aga mitte ainult. Ta vajab ka tarka ja arukat lavastajat, kes heidaks kõrvale kõik nipid ja trikid ning oleks valmis "surema näitlejates". Seda joont lavastaja Eva Klemetsis on. Ta pühendub näitlejaile, häälestab nad suurepärasele kokkukõlamisele. Ning igast lavahetkest paistab, kuis Külliki Saldre ja Hilje Murel partnerlust naudivad, teineteist toetavad ja lavamaailma täie mänguvalmidusega sukelduvad. Väärt näitlejannad, vaimustav duett!

Klemets läheneb Marguliesile delikaatselt, tundlikult, autoritruult. Pärast tema versiooni nägemist ei kujuta ettegi, kuis teiselaadne lähenemine võiks õnnestumisele viia. Margulies näib vajavat täpsust. Trikitamisi ja veiderdamisi teda lavale ei pane. Sisuline läbimõeldusele liitub Klemetsi lavastuses õnneks ka välise poole perfektsus - Aime Undi leidlik, sümbolismi ja koguni kubismi elementidega realistlik lavakujundus annab lavastusele paljugi juurde.

Ehkki Saldre ja Mureli partneritunnetus on harvanähtavalt absoluutne, on näitlejate mängulaadid siiski erilaadsed.

Külliki Saldre osatäitmine professor Ruth Steinerina on igati professorirolli vääriline. Ta mäng on sügavalt läbitunnetatud, nüansirikas, igas lavasammus pingestatust, stiili, joont. Saldre Ruthi puhul algavad kõik emotsioonid ja mõtted seestpoolt ja jõuavad alles seejärel nähtavatena vaatajateni. Seda protsessi on tõepoolest nauditav vaadata.

Hilje Murel, kes end viimaste hooaegade jooksul tasahilju noorema põlvkonna meistriklassi mänginud, näitab end samuti parimast küljest. Vastandina Saldrele on tema seda tüüpi näitleja, kelle mäng algab eelkõige välispidisest ümberkehastumisest, täpsetest ja vilgastest välistest reaktsioonidest ja kasvab sedapidi aegamisi sisemiseks. Ta Lisa Morrison on eredalt ja erksalt loodud roll. Isegi keelelised labasused, mida autor talle näidendi algupoolel suhu on kirjutanud, ei mõju ebaloomulike ja kohatutena, vaid (küllap ka tänu heale tõlkele - Sven Karja ja Laur Kaunissaare) just nii loomulike ja samas piinlikena, kui see olema peabki.

Arvestades näitlejate täpsust ja pühendumust, hakkasid mind vägagi häirima piltide vahel laval toimetavate tehniliste töötajate pealiskaudsus. Idee viia pildivahetused läbi publikule nähtavalt ja "lavastatult" on muidugi tore, kuid kahjuks on nende jaoks kas liiga vähe prooviaega jagunud või on need lihtsalt etenduste käigus ära lagunenud. Laval üksteisega pilke vahetavad ja itsitavad lavapoisid ja -tüdrukud lõhuvad tervikut, töötavad näitlejate tööle vastu. Kurb.

Aga kui see iluviga maha arvata, tuleb veelkord tunnustada Klemetsi, Saldre ja Mureli tööd. "Kogutud teosed" tuletavad meelde igivana tõe - kui näitlejad töötavad pühendumusega ja keskendunult, teenivad nad ära samasuguse suhtumise ka publikumilt.

Vaata ka: http://www.vanemuine.ee/index.php?sisu=rep&mid=421&kat=&etendus=247&lang=est

Hüvasti, filosoof ja füüsikus, mõõgamees ja muusikus

2009-11-15T10:26:00.005+02:00

Rakvere Teatri lavastus "Cyrano de Bergerac"

Eile õhtul lahkus Rakvere Teatri lavalt kaduvikku suurejooneline klassikalavastus "Cyrano de Bergerac". Viimasel etendusel toimus ühtlasi ETV telesalvestus.
Oli tõepoolest väga elus etendus. Näitlejad võtsid ja andsid viimast, nautisid iga värsirida ja lavahetke. Võib öelda, et "Cyrano de Bergerac" lahkus lavalt enne, kui hakkas ilmutama lagunemis- ja väsimusmärke.
Samas võis eilsel etendusel näha sedagi, kuis näitleja liiga hoogne artistlikkus võib tervikule kahjustavalt mõjuda. Pean silmas nimelt nimiosalise Üllar Saaremäe küllap viimase etenduse elevusest ja kaamerate kohalviibimisest tingitud soleerimist esimeses ja teises vaatuses. Saaremäe näitlejaloomusega on ikka kokku käinud partnerite üllatamine, reaetenduste elavdamine ja säravad improvisatsioonid. Eilsel etendusel sattus ta aga eriilmeliste intonatsioonide varieerimise, ootamatute reageeringute, publiku ja partnerite üllatamise ning muude sedalaadi artistlike tembutustega sedavõrd hoogu, et kaldus juba ülemängimisse. Millest on kahju - eelkõige seepärast, et ajalukku ja paljude vaatajateni jõuab läbi telesalvestuse just see veidi ülemängitud etendus, kuigi kahe mänguaasta jooksul on olnud palju tugevamaid. Ent energia, elaan ja esprii, mis Saaremäe rollis olemas on ja millega ta kogu lavastust veab, on endiselt muljetavaldavad.
Eile mängiti tugevaimana välja kolmas vaatus - Cyrano eneseirooniaga tembitud nukker hääbumine. (Esietendusel oli just see lavastuse nõrgim, viimaseks etenduseks oli vastupidi!) Üldse mõjusid traagilised stseenid eile täpsemalt kui koomilised.
Viimane "Cyrano de Bergerac" jäi ka näitlejanna Viive Aamisepa viimaseks lavalkäiguks Rakvere Teatri koosseisulise näitlejana. Aastaid lavalaudadel säranud näitlejanna läks väljateenitud pensionile.
Niisiis, ühe suurlavastuse ja suurrolli lavaelu on jõudnud lõpule. Hüvasti-hüvasti, filosoof ja füüsikus, mõõgamees ja muusikus, õhusõitja ning pujään, armastaja, kel laevast jäi vaid vrakk, mees, kel riimi läks nii mõni ridagi, Hercule-Savinien de Cyrano de Bergerac, kes oli kõik ja polnud midagi.

Siit võib lugeda mu märkmeid 3. oktoobri etendusest: http://teatrimarkmik.blogspot.com/2009/10/aravoitu-sojamehed-ja-nipsakad.html

Lagunenud rahvatantsuteater

2009-11-11T18:15:00.007+02:00

Endla lavastus "Ballettmeister"

Ott Karulin kirjutas oma eilses blogisissekandes nukrusega "Ballettmeistri" etendusest Eesti Draamateatris, viidates lavastuste problemaatilistele ümbertõstmistele teistele lavadele(http://overthetheater.blogspot.com/). Mina vaatasin "Balletmeistrit" eile Rakvere Teatri suures saalis ja pean kahe käega alla kirjutama nii Karulini kui ta sissekande kommentaatori AS-i arvamusele. Kuid - mul pole olnud võimalust vaadata "Ballettmeistrit" ta kodulaval, Endla Küünis, seega on minu kogemus "Ballettmeistrist" veelgi kurvem. Suurele lavale kantud "Ballettmeister" mõjus haralikisutuna ja lagunenult. Laval polnud lugu ega mängulisust, üksikud säravad hetked sattusid üleludisevasse üldpilti justnagu juhuslikult, lavastajapoolsed nipid ja ootamatud lahendused ei hakanud tööle.
Lavastus jagunes/lagunes nelja suunda - teksti esitamine (näitlejad loevad remarke nii esimeses kui kolmandas isikus); teksti mängimine; videoekraanil jooksev Girlin Bassovskaja animatsioon ja muidugi rahvatants. Lugemine, mängimine ja animeerimine duubeldasid üksteist, toimuva kolmekordne üleütlemine hakkas ajapikku häirima, mõjus kentsakalt. Ei suutnud mina sellest mingit loogilist süsteemi leida, kontseptsiooni välja lugeda. Nii jäidki efektsematena meeltesse pöörased rahvatantsunumbrid Kati Põldotsa stiilses seades ja meesnäitlejate kvarteti innukas esituses.
Ent - Urmas Vadi võõrituse ja absurdikirmega tembitud isamaalise põnevusloo tekst tundub igati sisukas, sügavate allhoovuste, tõsise sõnumiga, originaalne, ambivalentne. Lavaversioon seda küll ei vaesestanud, aga nähtud etendusel ka ei rikastanud. Noormetsa valik Vadi isikupäraseid remarke laval ette lugeda, milles mitmed kriitikud on leidnud riskijulgust ja omanäolisust, mõjus minu jaoks pigem oskamatusena remarke lavakeelde ümber kanda. Nii jäigi Vadi alltekstitiine näitemäng enamiku ajast vaid tekstiks ega kasvanud üle teatriteoseks.
Ehkki eelpool sain viidatud üldisele üleludisevale meeleolule, tuleb siiski möönda, et eraldi võetuna pole ühelegi näitlejatööle midagi ette heita. Seda kummalisem ongi, et kogupilt toimima ega kõlama ei hakanud. Esmajoones tahan tunnustada Liis Laigna ja Kaili Viidase säravaid ümberkehastumisi õmblustöökoja hirmutavast tandemist naiivsete baleriinide duoni. Kahest paralleelsest liinist ("Sõlekese" teekond Kaasanisse ja president Pätsi elu Kaasani vaimuhaiglas) toimisid kindlamalt vaimuhaiglastseenid - seda tänu Indrek Taalmaa (President) ja Tambet Selingu (Nikolai) pastelseile, teineteist toetavaile rollilahendusile, mis pääsesid lähiplaani ka suurelt lavalt. "Sõlekese" mehine nelik kippus seevastu jääma rabedamaks, leides ennast tõeliselt vaid tantsunumbreis.
Nõnda näiski, et "Ballettmeistrit" peaks vaatama minema Küüni. Või ootama, kuni Vadi filmistsenaariumiks kirjutatud tekst filmiks saab ja siis kinno kiirustama. Sest nelja vapra mehe teekond rahvuskangelaseks ja rahvatantsijaks saamise poole on seda igati väärt. Kui suurtel lavadel väljaspool koduteatrit mitte, siis õiges paigas ikka.

Vaata ka: http://www.endla.ee/5887

Tuhmi reaetenduse sära?

2009-11-02T14:19:00.005+02:00

Rakvere Teatri lavastused "Muumitrolli jõuluuni" ja "Täismäng"

Oktoobrikuu viimsel päeval mängis Rakvere Teater kodulaval kahe menulavastuse uusversioone. Ehkki mõlemad said küll ütlemata sooja vastuvõtu osaliseks, jäi siinkirjutaja hinge miski kripeldama, sest nii "Muumitrolli jõuluuni" kui ka "Täismäng" jäid sel päeval pelgaks reaetenduseks. Reaetenduseks, kus näitlejaid tegutsevad laval vaid inertsist, kus puuduvad ootamatud kohandumised ning üllatused. Niisiis - tsiteerides Jaak Kilmit - kes pani knopka kalossi sisse? Kuhu kadus sära?
Et "Muumitrolli jõuluune" ja "Täismängu" vahel peale publikumenu silmatorkavaid ühisjooni ei leidu, kirjutan neist eraldi.
"Muumitrolli jõuluund" on Virumaa Teataja veergudel täpselt peegeldanud Pille-Riin Purje (http://www.virumaateataja.ee/121207/esileht/15042985.php). Minu nägemus langeb Purje omaga suuresti kokku. Tove Janssoni loodud muumimaailm pole koht, kus alalõpmata midagi toimuks, pigem on seal oluline hoolivuse, ühtehoidvuse, soojuse ja sõpruse atmosfäär. Sestap võib juba ette arvata, et püüdes muumide elu kirevaks sündmuste reaks teisendada, jääb olulisim tabamata. Paraku just seda teed lavastaja Üllar Saaremäe on läinud. Ohtlikuks mänguvõtteks kujuneb ta lavastuses dialoog saaliga - Nuuskmõmmik (varem Lauri Nebel, nüüd Margus Grosnõi) õhutab publikut enesega suhtlema ega suuda lärmavaid lapsukesi pärast taas taltsaks sundida. Nii näibki, kui lava ja saal ajaksid etenduse vältel hoopis ise asju.
Uuenenud versioonis on välja vahetatud täpselt pool truppi ja toodud lavastusse vaheaeg. Tuleb tõdeda, et vaheaeg lõhub tervikut veelgi, mõjub võõrkehana ja kehvalt ajastatuna. Lasta lapsed elutervest Muumiorust kohvikusse limonaadi, mahla ja kommi ostma (just seda Nuuskmõmmik neil teha soovitab!) mõjub kindlasti hästi kohviku sissetulekule, kuid kehvasti lavastustervikule.
Mis näitlejaasendustesse puutub, siis enamik neist eriti midagi tervikus ei muuda. Ühe erandiga - Toomas Suumani asendamisest Koduvana rollis Indrek Apinisega on tõepoolest tuline kahju. Suumani tundlikkus ja improvisatsioonivalmidus vääristas võrratult kogu lavastust, elavdas partnereid ja vaigistas saali. Apinis on samas rollis küll täpne, kuid Suumani kõikehaarava isiksuslikkusega ta konkureerida ei suuda.
Nii jääbki Muumipere naasmine Rakvere Teatri lavale tuhmiks ja nukraks. Aga võib-olla oligi Muumitrolli tutvumine jõuludega vaid kurb hoiatusunenägu, mitte rõõmus ja vahva jõuluuni. Sedasi mõeldes oleks mängulaad muidugi õige.
"Täismängu" mängitakse R Teatris juba seitsmendat aastat, andunud fännide rõõmuks ja pirtsakate ninakirtsutajate kiuste. Mäng käib täissaalidele, samastumisvõimalust pakkuv kodumaine komöödia vaimustab üha uusi ja truid vanu vaatajaid. Tahtmata küll menutüki meepotti tõrvatilka süljata, tunnen siiski vajadust veidi toriseda. Aga alustan ikka tunnustamisest. Hoolimata sellest, et 150. mängukorra piir ammu ületet, püsivad rollilahendused ikka paigas (mitte paigal!). Mõnele lavalviibijale jagub mängusära rohkem (Tiina Mälberg, Hannes Prikk, Toomas Suuman, Eduard Salmistu), teistele jälle vähem. Mis ka loomulik. Ent miski on sest lavastusest puudu, õigemini ära kadunud. Õhkõrn tülpimuse maik on täismänglemisele juurde tulnud ja see muudab "Täismängu" poolikuks mänguks. Ja tekitab tunde, et "Täismängu" paremad ajad on möödas. Aga kuni jagub vaimustunud vaatajaid, kes stripitantsu lõpul koguni püsti tõustes aplodeerivad, pole kahtlust, et "Täismäng" laval püsib.
Vaatajatest pole puudust kummalgi lavastusel. Nii jääb ka minu irisemine siinkohal hüüdjaks hääleks kõrbes. Millest on mõneti hea meel. Menutükkide lavaelu kulgeb oma rada pidi edasi. Aga kui hästi läheb, jõuab vahest ka algsele rajale tagasi.

Vaata ka: http://rakvereteater.ee/index.php?option=com_content&task=view&id=218&Itemid=39 ja http://rakvereteater.ee/index.php?option=com_content&task=view&id=46&Itemid=40

Palagan kui ainus ellujäämisvõimalus

2009-10-18T08:38:00.004+03:00

Rakvere Teatri lavastus "Elu ja kuidas sellega toime tulla"

Idee lavastada eneseabiõpikuid - mis hullumeelne mõte! Rakvere Teatris on aga ennegi hullumeelsed mõtted teoks saanud ja uhkete tulemusteni viinud.
Nagu lavastaja Üllar Saaremäe esietenduseelses intervjuus Inna Grünfeldtile (http://www.virumaateataja.ee/?id=176339) on viidanud, võib eneseabiõpikuid lavastada tuhande ühel moel. Lavastaja ja trupp on valinud publikusõbraliku, jantliku ja ometi maitseka tee. Olles sellega vaatajais esile kutsunud juba väga vastakaid emotsioone. Usutavasti valmistab reaktsioonide absoluutne eripalgelisus tegijaile vaid rõõmu. Midagi on igatahes ära teha suudetud, külmaks pole keegi jäänud.
Enne etenduse vaatamist oli minu jaoks põhiküsimuseks, kuidas suhtuvad tegijad eneseabiõpetusse ise, milline saab lavastuses olema iroonia ja tõsimeelsuse vahekord. Nähtu põhjal võib järeldada, et suurt usku eneseabiõpikuisse trupil just pole, samas eneseabi kui sellist laval ei lausnaeruvääristata, küll aga teatud eneseabiõpetajaid ja nende jüngreid. Eneseabiõpikute sekka on "Elu ja kuidas sellega toime tulla" meeskond arvanud isegi Piibli - sedavõrd avar tõlgendus on üks lavastuse trumpe.
Lavastuse teljeks on valitud koolitusprogramm, mis tutvustab meestele naiste ja naistele meeste maailma. Lähtutakse küll stereotüüpsetest teesidest meeste ja naiste erinevuste asjus, kuid jõutakse ka päris vaimukate järeldusteni. Isiklikult tunnen suurt rõõmu selle üle, et lavastuses suhtutakse mõlema soo esindajaisse võrdselt - viimaks ometi ei diskrimineerita ega alandata ka meesinimesi ja räägitakse ausalt, kui ebaõiglaselt suured on naiste nõudmised meestele võrreldes meeste nõudmistega naistele!
"Elu ja kuidas sellega toime tulla" on parimas mõttes rahvalik komöödia. Ain Mäeots on sõnastanud, et teda huvitab teater, millest saavad ühtemoodi aru nii talumehed kui linnavurled. "Elu ja kuidas sellega toime tulla" liigub samadel radadel. Naljad on tõepoolest väga lihtsad ja üheseltmõistetavad, kuid näitlejate maitsekus ja mängulust ei lase lavastusel hetkekski labaseks muutuda. Seeläbi tõestub, et ka hästi tehtud palagan võib olla hea teater. Liiatigi, kui sinna sisse poetub paar mõtlemapanevat tähelepanekut elu ja inimeste asjus. Ja, mine tea, võib-olla on siia peenelt peidetud ka tegijate sõnum - vahest ongi totaalne elupalagan, kõiges ja kõigis (ka endas) naeruväärse nägemine ainus efektiivne ellujäämisviis.
Et lavastuse tekst pole täpselt fikseeritud, tegijail puudus isegi tekstiraamat, on lavastus avatud ka improvisatsioonidele. Olen näinud nii kontroll- kui ka esietendust ja juba nende kahe vahel olid mitmed märgatavad erinevused. Mis siis veel mängukordade edenedes saama hakkab...! Küllap tuleks kõigi variantide ära nägemiseks viibida saalis igal õhtul, kui eneseabieksperdid lavale astuvad.
Ka lavastaja tegi kontrolletenduse ja esietenduse vahel veel kärpeid. Mõnest kadunud viivust oli küll kangesti kahju, kuid tegemist on ilmselgelt kontseptuaalsete ja läbimõeldud valikutega. Küllap saab muutustele ja arenguile avatud lavastus oma lõpliku kuju alles viimaseks etenduseks.
Mängujuhi rollis esineval Toomas Suumanil on viimaks ometi võimalus kasutada laval oma teravat ühiskonnatundlikku silma ja keelt, tehes lavastuse proloogis viiteid viimaste nädalate uudistele. Kasvõi juba sellepärast, et kuulda, missuguse vaimukuse ja säraga Suuman me ühiskonnas toimuva paika paneb, tasub lavastust vaadata. Suumani artistlikkus, elegants ning vaimukus vääristab kogu tervikut.
Mängujuhi käe all vastassugupoolte saladustesse sukelduvast kahest kolmikust on raske kedagi esile tõsta. Või esile tõstmata jätta. Küll aga tahan kurvastusega mainida, et näitleja Helgi Annasti ebalev, komistav tekstiandmine on saanud takistuseks mitmete ta viimase aja lavarollide täielikul nautimisel.
Kristi Leppiku kujundus mõjub igati stiilselt, kriisiaja kiuste efektseltki. Esimest korda muusikalist kujundust tegev Heiki Kübar on samuti tasemel - ta valitud laulud ja helindid asetuvad tervikusse täpselt ja toetavalt. Küllap on kujunduste õnnestumise taga ka kauasem mõttekaaslus lavastajaga.
Kahju on aga sellest, et pole raatsitud kasutada liikumisjuhi abi. Tantsuetteasted saanuks sellest tunduvalt värvikamad, nauditavamad, säravamad. Näiteks mitmeid Rakvere Teatri lavastusi liikumisjuhina toetanud Kati Kivitar võinuks abiks olla siingi.
Igatahes, lavastaja Saaremäe on taas liikumas põnevail otsinguteil. Milliseid päralejõudmisi ja eneseleidmisi see tee kätkeda võib, ei julge veel küsida. Eneseabiaineline elupalagan saab aga usutavasti pikaealisuse ja publikumenu osaliseks.

Vaata ka: http://rakvereteater.ee/index.php?option=com_content&task=view&id=427&Itemid=40

Oodates alguskokkukõla

2009-10-10T09:22:00.001+03:00

Teater NO99 lavastus "Pea vahetus"

Kahtlen, kas poleks ausaim viis Uku Uusbergi "Pea vahetusest" hoopis kirjutamata jätta, sügavas tänumeeles vaikida. Või öelda lihtsalt nii nagu Ets "Pea vahetuses": "Mulle meeldis. Mulle tõesti väga meeldis." Sest nähtu oli tõepoolest sedavõrd mõjus, et adekvaatseks tagasisideks pole ma võimeline.
Uku Uusberg julgeb oma "Pea vahetuses" pöörduda põhiküsimuste poole. Otsida me dissonantsest maailmast alguskokkukõla, leides selleks tuge vanaisade ja vanaisade vanaisade põlvkonna luulest. Olla lõpuni aus. Ja mis kõige olulisem - see kõik sõnastada.
Viimasel ajal on eesti teatris liig palju hakatud tähtsustama seda, mis on sõnade taga, mis jäetakse ütlemata. Ikka Šapiro vaimus - oluline pole mitte see, mis välja öeldakse, vaid see, mida varjatakse. Jah, muidugi, kuid Šapiro on meister, kes sõnade taha tungides annab tähenduse ka sõnadele endile. Kuid kui varjatut otsides unustatakse nähtav ja välja öeldav, on lood halvad. Sestap rõõmustaski, et "Pea vahetuses" avavad tegelased end täielikult, sõnastavad oma mõtted ja tunded publikule, iseendile, teineteisele. Saladuste puudumine ei tähenda igavust, mäng lahtiste kaartidega ei vähenda põnevust. Suurendab aga usaldust ja austust.
Just siis, kui olin etenduse ajal saalis jõudnud tõdemuseni sõnastamisjulguse suurusest, oma sisemõtete sõnastamise olulisusest, hakkasid Mees 1 (Märt Avandi) ja Mees 2 (Priit Võigemast) laval kõnelema sõnastamise teemal, arutlema, kas sõnastades saab selgem või peituvad sõnastamiseski oma ohud. Ohoo, mõtlesin, pea vahetus publiku ja näitlejate vahel on toimunud täielikult, kui saalis ja laval üheaegselt samade teemadeni jõutakse!
Pea vahetus - mis imetabane võimalus! Võimalus kellegagi oma pead ära vahetada, teise südamesse (mõistagi mitte kirurgilises mõttes) kaeda. Kelle vahel teatrisaalis pea vahetus siis toimub? Lavastaja Uusbergi ja publikumi vahel - on üpriski usutav, et lavalt kuuldav ongi Uku Uusbergi sisemaailm, teda saatvad loojadilemmad, nagu lavastust tõlgendab Gerda Kordemets ajakirja Teater. Muusika. Kino oktoobrinumbris (http://www.temuki.ee/)? Või vahetavad päid kaks tegelaskuju - Mees 1, maailmakuulus dirigent ja pianist, ning Mees 2, elutõe leidnud klaverigeenius? Või tuleks kogu nähtavat tõlgendada Mees 1 mõttemaailmana - ja Mees 2 on kui Mees 1 alter ego, kes talle unustet tõdesid meelde tuleb tuletama?
Uusberg väärib tähelepanu nii lavastaja kui tekstiloojana. Mõni kirjastaja võiks tulla nutikale mõttele ta tekstid avaldada - usun, et nad on nauditavad ka lugedes ja seda mitte ainult praegu. (Kuna Uusbergi tekstides on lisaks elulisusele ja lavalisusele ka ajaülest üldistusjõudu, arvan neis olevat potentsiaali lavale jõuda ka kaugemas tulevikus.)
Tegevuspaik - raudteejaama ootesaal - on igavikupaleusega ruum. Kas igavene rongiootamine viitab Beckettile? Valmisolekus rongile astuda tuleks leida Shakespeare'i? Otsida taustsüsteeme A. H. Tammsaare, Ernst Enno ja Juhan Liiva loomingust, keda laval mainitakse? Ei, "Pea vahetus" pole viidetest kubisev siseringivallatus, vaid midagi enamat. Kui publikule teadmata alltekste ka leidub (ja olen kindel, et leidub), ei muuda nende mitteteadmine jälgimist raskendatuks. "Pea vahetus" on üldinimlik teatritükk. Et seda mõista, piisab inimeseks olemisest.
Pääosi kehastavad oma põlvkonna tuntud ja armastatud esinäitlejad Märt Avandi ja Priit Võigemast. Avandi ja Võigemasti kokkumäng on nauditav, särav, rollid nii eraldi kui koosmõjus sündmusliku kaaluga.
Võigemasti kannatava klaverigeeniuse osas võib leida paralleele Rannapiga Vanemuise mullusuvisest "Rujast". Välistelt vahenditelt Võigemast seekord Rannapit mõistagi ei mängi, kuid sisepinge kahe osatäitmise vahel on võrreldav küll. Mis ei tähenda enesekordamist, vaid sama teema (või võib juba öelda omateema?) jõulist arendust läbi kahe rolli. Nagu paljud juba tunnustanud on, suudab just Võigemast luua "Pea vahetuse" hingekriipivamad hetked, muuta lähedaseks nii alguskokkukõla otsimise kui loojaksolemise talumatu kerguse ja kohustuse.
Avandi mängib edukat, populaarset, andekat, maailmakuulsat dirigenti ja pianisti. Eriti säravaina mõjuvad hetked, kus Avandi suhtleb oma orkestriga. Rahvajuhiroll on mängitud vaevutabatava sisemuigega. Mees 1 on kahtlemata andekas inimene - nii muusiku kui juhina. Kuid eluväärtused on tal kuulsusesäras segi läinud ja kohtumine kahe ülikooliaegse toakaaslasega paneb need jälle kenasti paika. Selle muutumise mängib Avandi välja selgelt ja usutavalt.
Ka lavastuses orkestrit kehastav Pärt Uusbergi kammerkoor "Head ööd, vend" täidab oma osa orgaaniliselt ja täpselt. Mis pole mittenäitlejaist massi puhul sugugi tavaline.
Seekord tahaks lõpetada tänusõnadega. Tänusõnadega esmalt Uku Uusbergile, et ta lubas teatripublikul oma südant kaeda. Tänusõnadega Pärt Uusbergile, kes lisanud sellele imelise muusika. Tänusõnadega näitlejaile ja teatrile. On õnn elada selliste meestega samal ajal!

Vaata ka: http://www.no99.ee/lavastused.php?nid=35

Innukate inimpõlgurite joonistatud maailm

2009-10-08T14:14:00.000+03:00

VAT Teatri lavastus "Misantroop"

"Ei, karistama peaks nagu suurimat süüd,
kui silmakirjaks mees kannab sõpruse rüüd.
Kes õiglane ja aus, ei hakka kavaldama,
vaid tõde alati on valmis avaldama.
Mida mõtleb ta meel, seda ütleb ta keel.
Miks viisakuse mask peaks tundeid peitma veel?"
Molière'i "Misantroop"

Lipitsemine, pugemine ja silmakirjalikkus - kas tunneb tsiviliseerit maailm aega, mil poleks pidanud rinda pistetama nende märksõnadega? Vaevalt, arvan. Ja küllap on inimpõlgus ja misantroopia inimestele tuttavad samuti iidsetest aegadest tänapäevani (kentsaka, ühtaegu pealiskaudse ja kõneka pildi tänapäevasest misantroopiast annavad "Misantroobi" kavalehele trükitud katked eestlaste blogidest). Niisiis ei näi ka Molière'i "Misantroop" oma aktuaalsust kaotavat.
VAT Teatri komödiantide kuuik ja Šveitsi külalislavastaja Marcus Zohner on Molière'i tragikomöödiale lähenenud fantaasiarikkalt ja innukalt. Lava ja saal allutatakse kiirelt ja täielikult lavastuse mängureeglitele. Meil, vaatajatel, tuleb need omaks võtta: mitte otsida psühholoogilist põhjendatust näitlejate pöörasest bufonaadist, vaid vaimustuda trupi füüsilisest vormist, säravast fantaasiast ja totaalsest mängujoovastusest. Kuus komödianti vahendavad "Misantroobi" sõnumit publikule commedia dell'arte'i vaimus, vabalt ja mänguliselt.
Vaimukas idee, millele Zohneri lavastus ja Kristel Maamägi kujundus toetuvad, on rekvisiitide ja dekoratsioonide joonistamine põrandale ja seinale. Sellest hargneb lavastuse juhtmotiiv - ons meid ümbritsev maailm üldse reaalne või hoopis joonistatud (kujuteldav)? Tõsi, see võte seab näitlejatele äärmiselt kõrgendatud nõudmised oma kujuteldavate rekvisiitidega ümber käimisel, iga sellealane aps kahekordistub vaataja teravais silmis. Paar tähelepanematusest tingitud apsu nähtud etendusel siiski esines.
Ei taha küll iriseda, ometi pean tõdema - kui mängureeglid selged, kipub laval toimuv igavaks muutuma. Põhjus on lihtne: tegelaskujud jäävad samamoodi skemaatilisteks visanditeks nagu esemedki, mida nad kriidiga lavale joonistavad. Mänguvahendid - värssteksti vürtsitamine füüsiliste trikkidega, esemete joonistamine ning oma suhtumise väljendamine läbi tardunud pooside ja näoilmete - püsivad samad kogu lavastuse vältel. Õnneks suudab näitlejate kõikehaarav mängulust enamiku ajast siiski huviga vaatama köita. Sest mängitakse tõepoolest säravalt, koomiliselt ning nauditavalt ja tehakse ettearvamatuid vigureid. Niisiis, kui selline hinnang võimalik oleks, lausuksin: "Misantroop" on põnev, aga igav.
Üht olulist asja tahaksin veel esile tõsta. Värssnäidend, eriti siis, kui selle mängimisel ei pöörata peatähelepanu tekstile, vaid tegevusele, eeldab absoluutset, säravat värsivaldamist. Lavalt lausutav tekst peab arusaadavana publikusse jõudma, ei tohi takerduda välisesse vigurdamisse ja veiderdamisse, mis mõistagi põnev ja köitev on. Ent tõeliselt nauditav on väline poolus vaid siis, kui selle taga sügavalt läbitunnetatud sisemus, antud juhul siis läbitöötatud tekst. Ja selles osas, lubage mul nuriseda, jättis VATi "Misantroop" veel soovida. Neljal Lavakunstikooli lõpetanud trupiliikmel on värsitunnetusega märksa paremad lood kui kahel Pedagoogikaülikooli näitejuhiharidusega näitlejal. Eriti teravalt annab mittetäiuslik värsivaldamine tunda Tanel Saare puhul, kel Alceste'i rollis suur tekstimaht ning mõttetäpsust ja kandvust eeldavad monoloogid. Praegu jäi Saare tekstiesitus pisut puiseks ja masinlikuks, vaevalt see nüüd taotluslik oli.
Zohner jätab Molière'i toel otsad lahti - on siis ainsaks väljapääsuks joonistatud maailmast eraklikku kõrbeellu pagemine? Kas lõpuni ausaks jäämine on võimalik? On see üldse vajalik? Et need küsimused vigurdavast ja veiderdavast mängulaadist hoolimata (või just tänu sellele?) kõlama jäid, on suur võit.

Vaata ka: http://www.vatteater.ee/

Aravõitu sõjamehed ja nipsakad nukukesed

2009-10-04T10:05:00.000+03:00

Rakvere Teatri lavastus "Cyrano de Bergerac"

Kasutasin eelviimast võimalust ja vaatasin Rakvere Teatri suurlavastust "Cyrano de Bergerac" viiendat korda. Ei hakka sedakorda tegelema teab mis analüüsiga, teen vaid mõned märkmed eelviimase Rakvere-etenduse asjus.

"Cyrano de Bergerac" on kõige arengulisem lavastus, mille lavaelu mul jälgida on õnnestunud. Esietenduse logisevaist rütmeist ja pisut poolikuist rollilahendusist on saanud terviklik suurlavastus.
Üllar Saaremäe oli oma Cyrano rollis esietendusel veel veidi ebakindel - suursaavutust ootava publiku ees, esietendusenärv hinges on see ju ka loomulik. Siiski oli juba esietendusel Saaremäes rohkem elaani ja vabadust kui ta partnereis.
Ka läbi järgmiste etenduste on Saaremäe rolli areng olnud kiirem ja kindlam kui teistel. Seetõttu on olnud ka selliseid "Cyrano" etendusi, kus Saaremäe mängib oma lavapartnerid totaalselt üle, mõjub pigem soleerijana kui paindliku partnerina. Tõsi, ka sellistel etendustel on Cyranole suutnud väärikalt sekundeerida Toomas Suuman - Le Bret. (Suumani ja Saaremäe lavapartnerlus vääriks üldse eraldi uurimist.)
Tänaseks on lavale tekkinud õnneks ühtne tervik - Saaremäe Cyrano ei kõrgu enam soleerijana ülejäänud trupi pea kohal, lavastust kaunistab üksteist toetav ja üksteisega arvestav ansamblimäng. Tuleb välja, et nii juhtub vahel - lavastusse kodeeritud vooruste väljatulek võib aega võtta terve hooaja või teise. Jätkuks ainult kõikjal kannatust lavastusi nii kaua repertuaaris hoida.
Marin Mägile on Roxane'i roll tähelepanuväärne näitlejameisterlikkuse proovikivi. On üksjagu üllatav, kuis muidu nii tolerantne teatrivaatleja Pille-Riin Purje ei suuda ka peale kahte mänguaastat ja lavastuse korduvat vaatamist leppida Marin Mägi rollilahendusega. Minu jaoks on lavastaja valik näidata Roxane'i pirtsaka nukukesena end juba ammu õigustanud, liiatigi, et näitleja selle nii veenvalt välja mängib. (Tõsi, minul pole erinevalt Purjest ka võrdlusmomenti - mu teatrimällu ei kuulu Vanalinna Stuudio "Cyrano de Bergerac" Roman Baskini ja Ülle Kaljustega peaosades.) Väärikad mehed nipsakate naiste tujude tõmbetuules - siingi on üks Kalju Komissarovi lavastuse teemasid.
Suurima arengu on mängukordadega läbi teinud Margus Grosnõi Christian de Neuvillette'i osas. Esimestel vaatamiskordadel mõjus Grosnõi Christian pisut puiselt, ta hingesügavikud ja valikud jäid kaugeks ega läinud põrmugi korda. Nüüd on Grosnõi end suutnud Mägi ja Saaremäe rollide kõrvale suureks mängida. Christiani kreedo - "Ma olen sõjamees, kuid muidu aravõitu" - on Grosnõi osatäitmise tuumaks ja võtmelauseks.
Olulised kõrvalrollid - Tarvo Sõmeri krahv de Guiche, Toomas Suumani Le Bret ja Eduard Salmistu Ragueneau - on läbi etenduste end püsivalt kehtestanud. Suuman ja Salmistu on kindlalt hoidnud juba esietenduseks saavutatud taset. Sõmeri de Guiche'i puhul, kes algul pisut kentsaka ja haralisena näis, tajusin alles nüüd, viiendal vaatamiskorral, et selles õelas võimumutrikeses võib olla haavatud hing. Sõmeri monoloog kolmandas vaatuses töötas korraga kogu rolli avardava ja kokkuvõtvana.
Rakvere Teatri lavastusi korduvalt vaadates on tore täheldada trupisiseseid nalju, apse ja vembukesi. Nii näiteks tuli Erni Kask eile kadeti rollis lavale seninägematu hääle- ja näomoonutusega, lõbustades nii partnereid kui publikumi. Tänavu jaanuaris aga pillas Üllar Saaremäe esimese vaatuse lõpus ühes stseenis värssteksti sisse kogemata sõna "Okei". See põhjustas elevust eelkõige laval.
Eilsel etendusel oli saalis väga hea publik - nii palju siiraid ja avalaid naerurõkatusi ei mäleta ma ühestki varasemast "Cyrano" etendusest. Publik ahmis tõepoolest ahnelt enesesse Rostandi värsside võlu ja nautis iga hetke. See nautimine suubus sügavasse, mõtestet vaikusse teise ja kolmanda vaatuse lõpuhetkil ning viimaks üksmeelseisse ovatsioonidesse ja püsti tõusvasse aplausi, mis pääosalisi kuidagi lavalt ära lasta ei tahtnud.
Ei väsi ma imestamast, kui kaunilt ja ülevalt kõlab Jaan Krossi suurepärane tõlge. Hää meel on, et "Cyrano de Bergeraci" pole lastud uuesti tõlkida - sedavõrd kaunis tõlge väärib avastamist ja lavalt lausumist nii nüüd kui loodetavasti ka kahekümne aasta pärast, kui lavale peaks tulema järgmine Eesti teatri "Cyrano de Bergerac"...

Vaata ka: http://www.rakvereteater.ee/index.php?option=com_content&task=view&id=168&Itemid=41 ja http://rakvereteater.ee/index.php?option=com_content&task=view&id=200&Itemid=46

Vaene liblikas prožektorivalguses

2009-09-27T14:09:00.000+03:00

Vanemuise lavastus "Vaene loom vihma käes"

Vaatasin Vanemuise lavastust "Vaene loom vihma käes" teist korda - esimene kord oli tänavu veebruaris Sadamateatris, teine nüüd Rakvere Teatri väikeses saalis külalisetendusel. Juba esimese vaatamiskorra järel mõtlesin hämmeldunult, miks jäid küll esietendusjärgsetest vastukajadest kõlama epiteedid "kauge" ja "külm". Mind suutsid Iiri väikelinnast lahkujate ja linnajääjate traagilised elusaatused küll puudutada. Äratundmine, et ära minna on alati lihtsam kui paigale jääda, sugenes teatrisaalis siinkirjutaja hinge vaikselt, kuid püsivalt. Usun, et teatri ülesanne ongi uurida ja puudutada inimhinge ning seda suutis "Vaene loom vihma käes" vähemalt minuga veebruarikuus teha. Ja suutis ka nüüd Rakveres, ehkki pisut vähemal määral.
Näitlejad mängivad Suurbritannia Kuningliku Teatriakadeemia lavastaja magistrikursuse cum laude lõpetanud eestlanna Liisa Smithi diskreetse lavastajakäe all nõtkelt ja veenvalt. Väikelinna äng jõuab läbi eluga ummikusse jooksnud äpude mulle kui väikelinlasest vaatajale lähedale. Ühiskonna naerualuseks sattunud ja jäänud "luuserite" sisimad hingemaad mängitakse publikule nähtavaks. Ning taaskinnitub, et lavaline vaikimine võib olla kordades kõnekam kui pidev mulisemine. Vaikimine ei pruugi olla hirm kõneledes enese avamise ees, vaid vahel hoopis julgust nõudev kunsttükk ennast sõnavahu taha mitte peita - tekkib põnev paralleel eelmisel hooajal Rakvere Teatris esietendunud iiri looga, Conor McPhersoni näitemänguga "Teisel pool".
Nii mõjusidki mulle mõlemal nähtud "Vaese looma ..." etendusel põnevaimate tegelastena Ragne Pekarevi Eileen ja Jüri Lumiste Steven. Just nende valikud, äraminekud ja mahajäämised, tütre ja isa keerukad suhted, mida vaatajal tuleb välja lugeda pilkudest ja poosidest ning paarist napist repliigist moodustasid minu jaoks loo telje. Kas ainus võimalus mahajäetusest üle saada on ise kedagi maha jätta? Selles on küsimus.
Kuid nagu hea dramaturgia ja hea lavastuse puhul ikka, võib "Vaesesse loomagi" lugeda sisse hoopis teisi tasandeid ja lugusid. Kolm õhtut viie väikelinlase ja ühe naasja elus kirjutatud-lavastatud-mängitud sedavõrd sisukateks, et võimalusi neid tõlgendada on lõputult. Või veel rohkem.
Paar ääremärkust eileõhtuse etenduse asjus. Kui Sadamateatris on kasutusel saaliuks, millest tegelased sisse ja välja käivad, siis külalisetendusel oli dekoratsioonile lisatud eraldi uks, mis aga väga vaevaliselt näitlejate käe all sulgus ja avanes. Nii, et näitlejatel tuli ukse kallal korduvalt vägivalda tarvitada. See aga mõjus kentsakalt ja inetult. Seega - rändetendustel tasuks teinekord konkreetse saaliga enam arvestada ja kvaliteetsemaid dekoratsioone kasutada.
Ja veel. Rakvere Teatris liitus lavastusega veel seitsmeski näitleja - nimelt lendas lavale liblikas, kes teenis kohe nii näitlejate kui publiku heatahtliku hämmeldusega tembitud tähelepanu. Vaene liblikas teatrilaval - kaaslastest mahajäetud loom, kelle üle naerdakse ja kes oma olukorra muutmiseks midagi teha ei saa on tõepoolest kui inimene ilma kodulinnata. Ja inimene ilma kodulinnata on lihtsalt tühi koht, nagu kinnitatakse lavalt.

Vaata ka: http://www.vanemuine.ee/index.php?sisu=rep&mid=421&kat=&etendus=246&lang=est

Hally, Sarry ja erakordsed kohtumislood

2009-09-20T16:22:00.000+03:00

Rakvere Teatri lavastus "Kui Harry kohtas Sallyt"

Jaanika Juhansoni neljas lavastus Rakvere Teatris on kõike muud kui juhansonlik. Ta varasemate tööde tinglik, taustasüsteemidest kubisev teatrilaad on sedakorda taandunud klassikalisema, lineaarsema teatri ees. Aimdub siit uus suundumus Juhansoni lavastajateel või suutlikkus töötada ühtviisi edukalt erinevates teatristiilides, seda on veel vara küsida.
Kahe inimese melodramaatikasse kalduv teineteise leidmise lugu kulgeb Rakvere Teatri laval enamiku lavaajast siiral ja vahetul, kaasaelamist soosival ja samastumisvõimalust pakkuval moel. Tõsi, üksikuil hetkil võib aduda, et tegijad end loost pisut distantseerida püüavad, oma tegelaskujusid üleoleva muigega kõrvalt jälgida tahavad. Kuid - seda juhtub tõepoolest väga üksikuil hetkil ja arvan, et mängukordade lisandudes kaob see sootuks. Võimalik olnuks ka hoopis teistsugune variant - tegelaste kohmakate õnneotsingute totaalsem naeruvääristamine, ent Juhansonile ja ta trupile tuleb au anda, et nad on valinud raskema tee ja suudavad sellel enamiku ajast ka püsida.
Lavastuse suurim õnnestumine on idee põimida Harry ja Sally kohtumiste jada vahele erinevate abielupaaride lugusid oma esmakohtumistest, abiellumisest ja igapäevasest elust teineteise kõrval. Videoekraanil oma lugusid rääkivate "pärispaaride" abielustaaž on kümnest neljakümne aastani. Tänu Kati Kivitari vaimustavalt delikaatsele salvestamisele on nende paaride etteasted väga nauditavad ja kõnekad. Lavastustervikusse on need videoklipid sulandatud täpse käega ja need annavad loole teise dimensiooni - südantsoojendava, liigutava ja veidi naljaka pildi paarisuhte võimalikkusest. Ilma selleta jääks lavastus üheplaaniliseks, melodramaatiliseks stseenide reaks.
Poolteist aastat Rakvere Teatris koosseisulise lavastajana töötanud Jaanika Juhanson on trupiga saavutanud hea kontakti. Kui ta esimestes lavastustes Rakvere Teatris ("12 tooli" ja "Onu Remuse lood") võis näha veel mingit seina trupi ja lavastaja vahel, näis, nagu ei suudaks Juhanson oma soove näitlejaile päris täpselt selgeks teha, siis nüüdseks on see kadunud. Ta eelmine lavastus "Ja päike tõuseb" mõjus vormiliselt eelmiste tööde kvintessentsina - näitlejatega oli tekkinud kontakt, tugeva kujundliku mõtlemisega lavastaja suutis üles ehitada stiilse terviku. Nüüd on Juhanson valinud uue laadi - rohkem näitlejatele keskenduvama ja realistlikuma - ning edu saadab teda ka siin. Lavastus on puhas ja perfektselt vormistatud (Juhansoni paeluvad üldse vormimängud, ent selles lavastuses on neid tema varasemate töödega võrreldes märksa vähem), südamlik lugu liigub arusaadavalt ühest kohtumisest teise ja tõenäoliselt ka publiku südameisse.
Lavastus püsib eeskätt kahe näitleja - Tarvo Sõmeri (Harry) ja Ülle Lichtfeldti (Sally) - õlul. Sõmer ja Lichtfeldt moodustavad teineteist toetava paari. Mõlemad näitlejad mängivad säravalt ja ehedalt, nendevaheline lavakeemia on toimiv ja täielik. Lichtfeldti ja Sõmeri ebateatraalne, läbipaistev mängulaad garanteerib tegelaskujude tõsiseltvõetavuse igas olukorras. Ainsa märkusena julgen öelda, et näitlejad võiksid nähtavamalt välja mängida Harry ja Sally vanemaks saamise. Loo tegevus liigub läbi kuraditosina aasta, kuid laval jäävad Harry ja Sally võrdlemisi samasugusteks.
Teatraalsemalt ja karakteersemalt sekundeerib peaosalistele Erni Kask Jacki rollis. (Dublandina hakkab Jacki mängima ka Üllar Saaremäe.) Üks teatrikaaslane märkis tabavalt, et Kask meenutab oma seekordse väljanägemise ja maneeride poolest Linnar Priimäge. On tegemist nüüd juhusliku või taotlusliku paralleeliga, ent sarnasus on tõepoolest olemas. Kase koomikunärv ei vea siingi näitlejat alt - sünnib täpne, naljakas ja ometi samastumist võimaldav karakterroll.
Pisut kahvatuks jääb seekord Anneli Rahkema (tema dublandiks on Liisa Aibel). Ehk ei võimaldagi ta roll teab kui meeldejäävat sooritust, kuid Rahkema eelmiste rollidega võrreldes oodanuks seegi kord midagi enamat.
Vähem lava-aega on jagunud Rauno Kaibiainenile (dublant Heigo Teder) ja Eili Neuhausile. Mõlemad on oma nappides etteastetes täpsed.
Rakvere Teatri repertuaaris liitub "Kui Harry kohtas Sallyt" selliste paarisuhet käsitlevate lavastustega nagu "Mina, naine", "Kooselu väikesed kuriteod", "Meie, mehed", "Ja päike tõuseb". Usun, et neid järjepannu vaadates moodustub kõnekas kvintett. Ning loodan, et Viljandi kultuuriakadeemiasse liikunud Jaanika Juhansonist saab Rakvere Teatris tihe külaline.

Vaata ka: http://rakvereteater.ee/index.php?option=com_content&task=view&id=425&Itemid=36

Kuidas Kaval-Ants ja Vanapagan teatrisse tulid

2009-09-10T13:17:00.000+03:00

Rakvere Teatri lavastus "Kaval-Ants ja Vanapagan"

Muistendid Kaval-Antsust ja Vanapaganast on inspireerinud lugematul hulgal loovisiksusi. Tammsaare tõestas nende najal veenvalt, et rahvanaljandeist võib saada eepilise tragöödia ning lõi paralleeli Vanapagana ja Jeesuse vahel. Erki Aule uuslavastus Rakvere Teatris on traditsioonitruum ja harjumuspärasem. Ikkagi lastele suunatud komöödiatükk.
Olen ammu aru saanud, et lavastajate ja näitlejate esietendus-eelseid seisukohti ja kommentaare puhta kullana võtta ei maksa. Loojate väited loodava asjus on tihtipeale äärmiselt erinevad loomingust endast. Aule sõnas intervjuus Ago Gaškovile, et prooviprotsessis püüti hoolega tähele panna, et ei Kaval-Ants ega Vanapagan ei muutuks üheselt sümpaatseks või antipaatseks. Tõepoolest, siin on peidus põnev, uurimist vääriv vastuolu - rahvanaljandeis teeb Kaval-Ants Vanapaganale mõõdutundetult liiga, kiusab teda ja käitub igati inetult, kuid ometi kuulub lugeja poolehoid nimelt Antsule. Antsu käitumine tekitab varjatud imetlust. Me kõik tahaks olla sama kavalad! Rumalale, kuid hääsüdamlikule Vanapaganale ei suuda aga kaasa elada ega tunda. Ja lõpus, kui Kaval-Ants Vanapaganalt igati teenitud karistuse saab, on meil Antsust kahju. Vanapaganast, kes lugude vältel märksa rohkem kannatab, meil kahju pole. Sest ta on Vanapagan. Justkui lihtne ja loomulik. Tammsaare pöörab oma "Põrgupõhja uues vanapaganas" sellelegi paradoksile tähelepanu ja seda lugedes avastab eestlane, et suudab kuradilegi kaasa tunda. Naljandeisse see emotsioon aga üle ei kandu.
Ka Rakvere Teatri "Kaval-Antsus ja Vanapaganas" on Kaval-Ants kõigist lavastaja ja trupi püüdlusist hoolimata sümpaatsem kui Vanapagan. Volli Käro mängib Kaval-Antsu nõtkelt ja rõõmsa mängulustiga, keksleb kergejalgselt ühelt mängupinnalt teisele. Igal võimalikul juhul hakkavad Antsu jalad justkui iseeneslikult tantsu lööma ja ta vilgas aru uusi vigureid looma. Käro mängib suures plaanis nähtavaks Antsu meeleolumuutused ja sisetegevuse. Armastus kibekiire mõttetöö ja põlgus füüsilise töö vastu on selle Antsu pärisosaks. Tõtt-öelda ei mäleta mitmest viimasest hooajast Kärolt sedavõrd kandvat ja särtsakat rollisooritust (põnevad pisiosad lavastustes "Üks joodik sõitis rongiga" ja "Wargamäe Wabariik" olid midagi muud). Ees ootab "Polkovniku lesk". Eks näis...
Velvo Väli Vanapaganana sekundeerib Kärole rollikohase jõulisusega. Vanapagana üldisesse tuhmi juhmusesse pillab Väli paar lüürilisemat nooti, mis teevad ta osatäitmise põnevaks, avardavad selle läbitöötatud karakterrolliks. Viimasel ajal Väli rolle saatnud stamplikkus on taandumas, see rõõmustab.
Salong-Teatrist võrsunud Erki Aulele on see kolmas töö Rakvere Teatris. Aule on sedakorda ise ka teksti autor ja tuleb tunnistada, et kohati lame, veniv ja moraliseeriv tekst on lavastuse suurim miinus. Õnneks suudavad näitlejad neist kohtadest enamasti kiirelt üle libiseda. Samas, mitmed lavastust läbivad visuaalsed "refräänid" töötasid tervikut loova ja toetavana ning muudavad hetkiti tühjadesse sõnakõlksudesse takerduva tüki põnevamaks ka noorimale publikule.
Õnnestunud on kindlasti Erki Kasemetsa kunstnikutöö, mis loob lavale mõnusa atmosfääri. Tänuväärne on, et black-boxi tüüpi saalis kasutatakse lavakõrgendust, mis muudab tükki väikest kasvu publikumile nähtavamaks ja toimib ühtlasi igati funktsionaalsena. Mõned rekvisiidid (kirves, lõke) mõjusid veidi liiga butafoorseina, teised jälle vaimukatena. Helikujundus (Tarmo Kesküll) rütmistas ja pingestas lavastust meeldiva muhedusega. Ainsana noriksin vast selle kallal, et esimese vaatuse lõpulaulu tekst polnud liig kõva saatemuusika tõttu arusaadav. Pisut küsitavaks jäi ka Kati Kivitari liikumisseade, mis balansseeris vaimukuse ja kentsakuse piiril, kord ühele, kord teisele poole kaldudes.
Usutavasti ootab seda kammerlikku ja stiilselt teostatud lastetükki ees pikk eluiga. Kuna Velvo Väli näitlejaloomusse kuulub reaetenduste vürtsitamine ergastavate lisanaljadega ja Volli Käro on talle paindlikuks parteneriks, võib arvata, et Kaval-Antsu ja Vanapagana rännakud teatrilaval kujunevad lõbusaks igas eas vaatajaile.

Vaata ka: http://www.rakvereteater.ee/index.php?option=com_content&task=view&id=424&Itemid=36

Kangelasliku rändtrupi võidukäik

2009-08-27T10:00:00.000+03:00

Tallinna Linnateatri lavastus "Meie, kangelased"

On teatrielamusi, mida ei raatsi lahti sõnastada. Kartes, et siis võib osa neis peituvast maagiast kaotsi minna. Üks sääraseid võimsaid elamusi oli Jean-Luc Lagarce'i "Meie, kangelased" Linnateatris.
Franz Kafkast inspireeritud näitemäng ühe rändtrupi ringreisist sõjaeelses Euroopas kõlab Elmo Nüganeni kongeniaalses lavastuses uskumatult tänapäevasena. Paralleelid Linnateatri tänase hetkeseisu ja probleemide ning laval toimuva vahel on ilmselged. Ja hirmutavad. Seejuures ei tähenda see, et Tallinna linnavalitsuse poolne terror Linnateatrile (ei oska toimuvat kuidagi teisiti sõnastada) kanduks kuidagi üle lavastuse kunstilisse tasemesse, et teatri saatuse pärast südantvalutav lavastaja ja ta trupp teatrit kuidagi kehvemini teeks. Vastupidi - "Meie, kangelased" annab tunnistust Nüganeni ja Linnateatri kestvast kõrgvormist. Ja nimelt see hirmutabki. Kui sellised inimesed ei saa Eesti Vabariigis rahulikult oma kunsti teha, neile ei garanteerita selleks parimaid võimalusi, siis, vabandage, kes selles riigis võiks üldse kunstiga tegeleda? Praegu Linnateatri ümber toimuv tuletab vägisi meelde Adolf Šapiro raamatut "Nii sulgus eesriie", kus Šapiro kirjeldab Riia Noorsooteatri sulgemist 1990ndate alguses. Hoiatav näide on meil olemas. Kas meie oskame olla targemad? Suudame me kaitsta oma kultuuri?
Kuid keskendugem nüüd lavastusele. Kõik 11 näitlejat viibivad lavastuse algusest lõpuni laval. Ja mängivad. Isegi siis, kui nad pole toimuva keskmes - nad mängivad. Pole ainumastki hetke, kus mõni näitleja end lõdvaks laseks, hoogu koguks, publiku silme all korraks puhkaks. Ei, kogu kolmetunnise lavastuse iga sekund on läbi töötatud. Siit võrsubki küsimus - mis vahendiga Nüganen sellise tulemuse saavutab? Paraku pole eesti teatris (veel?) sugugi tavaline, et näitlejad igal lavahetkel intensiivselt kohal oleksid. Ja tegemist ei saa olla pelgalt asjaoluga, et Linnateatri trupp kõigist teistest eesti näitetruppidest niivõrd palju tugevam oleks. Piisab vaid, kui kõrvutada Peeter Jakobi vaikivat jälgimist "Meie, kangelastes" ja Rakvere Teatri lavastuses "12 tooli". Viimases vaatleb Jakobi toimuvat loiult, passiivselt ja näib, nagu ei oleks ta igal hetkel täielikult lavamängus sees. "Meie, kangelastes" on see sama näitleja täiesti aktiivne, kohalolev, selge suhtega vaatleja. Juba see tõestab, et Nüganen tõepoolest oskab näitlejaid käivitada ja terviku teenistusse rakendada.
Intensiivsest ansamblimängust on keeruline kedagi esile tõsta. Kõigist osatäitmistest tahaks kirjutada pikalt ja põhjalikult, analüüsida iga detaili, esitada ammendavaid (?) rolliportreesid. Ühe vaatamiskorra järel pole see aga võimalik. Seega ei tahagi hakata näitlejatöid paari lausega kirjeldama, püüda neid mahutada sisututesse sõnamullidesse. Paar osatäitmist aga ei lase enesest mööda minna. Saagu siis siia paar imelühikest portreevisandit.
Kogu lavastust valitseb väärika primadonnana (kehv sõna, aga antud juhul, uskuge, õigustatud) Anu Lamp proua Tšissiku rollis. Lambi võluv hääl, ta imeselge diktsioon, tema täpselt kaasa töötavad pikad pianistisõrmed - need kõik on ju vaid välised vahendid ja oleksid mõttetud, kui poleks tabatud rolli tuuma. Anu Lamp aga mängib sügava sisemise läbitunnetatusega ja nii tõuseb ta läbinisti perfektne rollisooritus kuhugi sellisele kõrgusele, mis enamikule näitlejatele kättesaamatuks jääb. Imepärane oleks vast ainus omadussõna, mis seda näitlejatööd kirjeldada suudaks.
Lambile sekundeerib toredalt ka Andrus Vaarik härra Tšissikuna. Esmalt on kohutavalt hea meel, et Vaarik taas mõnes tõsises ja arvestatavas rollis lavale astub (mina mäletan teda sellises osas viimati 2001. aastal, kui ta mängis Ugalas Vjatšeslav Gvozdkovi Dostojevski-tõlgenduses "Alandatud ja solvatud"). Vaarik pole vahepealsete aastatega kaotanud grammigi oma näitlejasärast ja -sügavusest. Härra Tšissikuna on ta koomilised ja traagilised vahendid nauditavas tasakaalus ja Vaarik demonstreerib siin tõelist kõrgvormi. Usutavasti on sügisest Linnateatri püsitruppi kuuluval Vaarikul ees põnev loomeperiood.
Ülejäänud trupist eristub oma rahuliku intensiivsusega perepoeg Karl - Andres Raag. Raag mängib Karli dilemma - olla inimene või pärdik - usutavaks ja arusaadavaks ning selle lahenduse - hakata ooperilavastajaks - ootamatuks ja ehmatavalt ehedaks. Rändtrupi siblimise ja käratsemise saatel oli vahel huvitav jälgida üksikut ja oma nähtava maailmaga Karli.
Üks kogenud teatrivaataja sõnas, et kardab "Meie, kangelasi" vaatama minna, kuna ei haaku päriselt Kafkaga. Mina võin öelda, et Kafkat ei tasu "Kangelastes" karta. Mõtlemisainet leiab sellest tükist Kafkat tundmatagi. Küllap Kafkat tundes veelgi enam. Minu Kafka-lugemus piirdub vaid "Ameerikaga", ent mõttesillad "Meie, kangelaste" ja "Ameerika" vahel (peaasjalikult Karli kujuga seotud) olid rõõmustavad ja üllatavad. "Ameerika" viimane peatükk Oklahoma loodusteatrist haakus põnevalt siinsegi teatritrupiga.
Lõpetuseks soovin kangelaslikule rändtrupile pikki reise ja sedagi, et nad ükskord oma teatrihoonesse pärale jõuaksid. Vaimutute ja vaimustuseta võimurite kiuste.

Vaata ka: http://www.linnateater.ee/et/lavastused/meiekangelased.html

Komöödiarõõm komöödiasõõmust

2009-08-23T14:35:00.000+03:00

MTÜ Kell Kümme lavastus "Aiapidu" (nähtud aiast)

Aeg-ajalt tekib mul kahtlus, et hästi kirjutatud komöödia valgustab inimolemust palju ehedamalt kui mõni sügav draama. Sellest hoolimata pole ma just kuigi tänuväärne komöödiapublik ja komöödia pole mu lemmikžanr. Hästi tehtud komöödiatükkidest pean aga lugu küll.
Alan Ayckbourni "Aiapidu" pole tekstina nägemismuljes teab-mis šedööver. Vähemalt aiaversioon jäi üksteisega õrnalt seotud koomiliste pildikeste reaks, kus publiku silme eest jookseb läbi hulk põnevalt algavaid süžeeliine, millest enamik paraku õhku rippuma jääb. Majas viibinuilt kuulsin, et nemad nägid väga terviklikku lugu ega mõistnud, miks mingit teist varianti veel vaja läks. Vaatamata dramaturgilisele nõrkusele oli lavastus väga täpselt pingestatud, huvi ja põnevusega jälgitav, tempokas ning naljakas lugu. Näitlejatööd on tabavad ja vaimukad, trupp mängib ühtlase ansamblina. Isegi need näitlejad, kes vahel üle mängima, labastuma kipuvad, suudavad selles tükis ja neis stseenides, mis ülemängimise võimalust ju pakkuda võiksid, jääda maitsekaks ja säravaks. Roman Baskin on suutnud ühe keskse osa mängimise kõrvalt olla ühtlasi ka kindla pilgu ja käega kõrvaltvaataja, komöödia peensused mängiva lavastajana täpseks ja teravaks timmida.
Üks lavastuse õnnestumisi on ka suurepärane ja pisut ootamatu näitlejavalik. Tegemist on andekate ja armastatud näitlejatega, kuid samas pole nende seas kedagi, kes pideva avalikkuse ees olekuga tüütuks oleks muutunud. Üle hulga aja on laval Liina Vahtrik, Pirjo Levandi, Mihkel Smeljanski ja väljaspool enda lavastust Hendrik Toompere jr; mitmed näitlejad kohtuvad lavapartneritena esmakordselt, seegi rõõmustab.
Kui katsuda määratleda aia-versiooni peategelast, siis pakuksin selleks Raivo Rüütli mängitud dr Giles Mace'i. Rüütel kehastas tossikesest petetud abielumeest muheda huumorivarjundiga, stiilselt ja nüansirikkalt. Kahju, et sedavõrd andekat näitlejat väljaspool Vana Baskini teatrit nii harva näeb. Ja kahju ka sellest, et Rüütel pole viimasel ajal saanud võimalust mängida midagi muud peale komöödiate. Potentsiaal on igal juhul olemas.
Tüki nauditavamad osatäitmised teevad kolm Toomperet - Harriet Toompere, Hendrik Toompere jr ja Hendrik Toompere jr jr. Neist esimene Joanna Mace'i rollis suutis usutavalt välja mängida ka kõige jaburamad stseenid. Noorim Toompere lõi samuti toreda karakterosa, pannes publiku enesele kaasa elama ja tundma ning teenides selle eest publikumi ovatsioonid. Tema järgmisi lavasamme võib igatahes huviga ootama jääda. Hendrik Toompere jr, kelle kehastada oli romaanikirjanik ja poliitik Gavin Ryng-Mayne, ilmutas end aeda küll vähe, kuid oma isikupärase artistlikkusega tõusis ta üheks põnevaimaks osatäitjaks.
Sisuka subretipaari moodustasid poodnikud Barry ja Lindy Love Eduard Salmistu ja Pirjo Levandi esituses. Kui Salmistu esitas jõhkrat ja pisut rumalavõitu poepidajat oma tavalistes värvides, siis Levandi pakkus tõelise üllatuse. Iga ta lavahetk sundis end jälgima, näitleja oli pidevalt pildis, isegi selliste tähelepanumagnetite nagu lapsed ja koer kõrval.
Huvi äratasid ka Liina Vahtrik Trish Piatti ja Marta Laan ta tütre Sally Piatti osas. Mõlema rollijoonised näisid põnevad ja paljutõotavad, kuid paraku kadusid nad pärast esimest vaatust aiast majja ja naasesid vaid kummardamiseks.
Üks lavastuse nauditavamaid hetki oli Roman Baskini-Teddy Piatti ja Ülle Kaljuste-Lucille Cadeau' dialoog teises vaatuses. Tekstiliselt on tegu äärmiselt tühja, isegi labase stseeniga, kus kaks purjus ja teineteise keelt mittemõistvat inimest ringi jauravad ja siis telki ronivad. Kuid omaaegsetest kursusekaaslastest meisternäitlejad Baskin ja Kaljuste mängisid selle säravaks ja vaimukaks, nauditavaks ja naljakaks. Et seda suuta, peab olema kogemust, komöödianärvi ja meisterlikkust. Braavo!
Braavot väärib ka sulnilt seatud kummardamistsermoonia, kus näitlejad rollist väljumata kahe mänguplatsi vahel ringi jooksevad, seejuures publikule lisanalju teevad ja muheda ülemeelikusega iseendeid ja vaatajaid lõbustavad. Pille-Riin Purje on oma raamatus Jüri Krjukovist täheldanud: "See on hea märk, kui näitlejad kummardavad särasilmsetena ja teevad lisanalju." Särasilmsust ja lisanalju mahtus "Aiapeole" juba enne kummardamist. Tõepoolest - just tänu näitlejasärale ja lustlikkusele tõusis see komöödiatükk kõrgemale rutiinilavastuse hallusest ja sundis enesele andestama mõningaid nõrkusi. Rõõm vaimukast komöödiast oli Ohtu mõisas igatahes nakkav.

Vaata ka: http://www.kell10.ee/

Neeger on inimene, inimene on loom...

2009-08-23T11:01:00.000+03:00

Teater NO99 lavastus "Onu Tomi onnike"

Nii suurt nõutust pole ükski teatritükk mus ammu esile kutsunud. Misasi see siis oli? Raamatu illustreeritud ettelugemine? Manifest? Performance? Või ikkagi teater?
Tegelikult pole ju vahet, millega tegemist on. Peaasi on, et mõjub, töötab ja jõuab kohale. "Onu Tomi onnike" ei jõudnud. Õigupoolest oli sõnum ju arusaadav, tõsi küll, seda ilma lavastust nägematagi - põhjalikus kavalehes oli kõik kirjas, lavastus seda ei täiendanud (kõlab imelikult, sest tegelikult peaks just kava lavastust täiendama, seekord polnud igatahes kumbagi pidi). No hea küll, me kõik oleme oma igapäevases elus rassistid, kohtleme oma ligimesi ebaõiglaselt... Aga viis selle näitamiseks mõjus kohati liig otseütlevana, kohati lihtsalt abitu ja piinlikkust tekitavana. Üks näitleja istub mikrofoni taga ja loeb ette raamatut, teised keksivad maskides mööda mänguplatsi ringi, toovad kuuldavale kentsakaid häälitsusi ja annavad etteloetavale tekstile sõna-sõnaliselt pildilist vastet. Ei mängita lugu, mängitakse sõnu ja fraase. Esimesed paarkümmend minutit võib ju naljakaski olla, kui näitleja visualiseerib lauset "ta keeras kanna peal ringi" tõepoolest kannal ringi tegemisega, hiljem on see juba pisut tüütu ja lõpuks lihtsalt piinlik. Sõnade taha ei jõuta, ei püütagi jõuda. Ja nii kestab see ligi kolm tundi. Ilma, et see kuhugi välja viiks või midagi tähendama hakkaks. Vahest eeldab selline teatrilaad tõepoolest kordades intensiivsemat kaasamõtlemist ja avaramat lahtimõtestamist, kui mina tol õhtul valmis olin.
Tõesemad lavahetked sünnivad, kui näitlejad murravad end lahti lavastajate raamidest, suudavad oma tegelaskujudele hinge sisse puhuda, näitamise asemel mängida. Näiteks Eva Klemets suutis neegrilaps Topsyt mängida tervikliku ja mõistetava INIMESENA, mitte jääda pelgaks marionetiks lavastaja ja ettelugeja käes. Ka Rasmus Kaljujärv suutis hetkiti mängida, mitte mängitseda.
Rollidest selle lavastuse puhul kõnelda ei saa. Näitlejatel tuleb taaskord mängida pelki tüpaaže. Kurb on see, et igal näitlejal on NOs kujunenud välja oma ampluaa - Rasmus Kaljujärv on jälle ainurakne jõhkard, Marika Vaarik intrigaanitsev tädi, Mirtel Pohla kaunis printsess, Risto Kübar positiivne, kuid õnnetu saatusega kangelane. Kui näitleja peab mängima tüüpi, võiks talle vähemalt anda võimaluse mängida erinevaid tüüpe. Juhtuks ehk midagigi.
Ometi - koos on ju andekad, lootustandvad noored inimesed. Kas tõesti on probleem selles, et üks kooslus hakkab end ammendama, pidev koostöö samade inimestega ei paku enam tegijaile endile uusi võimalusi? Või on probleem lihtsalt minus kui vaatajas, et ma sellisest teatrilaadist Teatrit üles ei leia? Või vaatajaskonna kõrgendatud ootustes? Milleski peab ju asi olema. Sest muidu pole kavalauast tõepoolest kaugemale mõtet minna.

Vaata ka: http://www.no99.ee/lavastused.php?nid=37

Issarist! Vana riist!

2009-08-20T11:33:00.000+03:00

Karepa Kalame talumuuseumi performance'i pärastlõuna "Vana riist"

Karepal, Kalame talus, kus kunagi Richard ja Alice Sagrits elasid, on muuseum, kus nüüd Teet Veispaku kindlakäelisel kureerimisel igasugu põnevaid kunstiprojekte aset leiab. Möödunud laupäeval, 15. augustil, kogunes sinna hulk andekaid kunstiinimesi, kelle esituses sai näha seitset performance'it üldnimetajaga "Vana riist".
Peab muidugi tunnistama, et säärane pealkiri viib ka kõige siivsama inimese mõtted millelegi perverssele. Tegelikult osutus see pelgus aga asjatuks ja Kalame taluõue ning selle ümbruse kohal lehvis vaba, rõõmus, helge ja loominguline kunstivaim. Olukorras, kus esitajate ja vaatajate piir õhkõrnaks muutub, oli mõnusalt vaimustav õhkkond.
Vanast riistast mindi nii mõneski performance'is üpris kaugele, kuid kohtas ka hämmastavaid mõttekäike ja vana riista tõlgendusi. Näiteks Jaan Paavle Buddha munga rollis jõudis järeldusele, et vana riist tähendab kosmost ja Üllar Saaremäe tegi vanast riistast ühe tähe kustutamisega vana risti.
Üldiselt tuli aga tõdeda, et staažikad ja andekad kunstnikud pole kuigi vilunud esinejad. Mitmete performance'ite vigadeks kujunes see, et nende esitajad ei arvestanud publikumiga. Vaatajatega ei võetud kontakti, nendega ei suheldud ega suhestutud. Rääkimata sellest, et mõni visuaalsusele panustatud etteaste polnud esiridadest kaugemal lihtsalt nähtav. Et performance oma olemuselt liigub teatri ja kunsti piirimail, tasuks seda läbi viies arvestada ka mõningaid näitekunsti põhitõdesid. Ka seda, et mängida tuleb publikule.
Siiski oli ka sisukaid, nähtavaid ja vaimukaid etteasteid. Näiteks Aleks Plutseri ja ta kauni assistendi läbiviidud performance kaisukaru, fekaalide ja Nõukogude konstitutsiooniga. Põnevaks osutus ka Ilja Sundelevitši raamatute põletamine. Ette loetud tsitaadid põletamisele minevatest teostest olid igatahes äärmiselt vaimukalt leitud. Sundelevitši esinemise probleemiks sai aga tuuline ilm, mistõttu tema raamatulõke tükk aega tuld ei tahtnud võtta.
Teiste esinejate seast tõusis oma performance'iga meeldivalt esile Üllar Saaremäe. Tema vaieldamatuks trumbiks oli lavakogemus. Lavastajana suutis ta oma etteaste üles ehitada dünaamilise ja põnevana ning näitlejana tunneb ta suurepäraselt neid vahendeid, millega publik enesele võita ja teda siis enese haardes hoida. Saaremäe ehitas valmis ja püstitas taluõuele vana risti, mille koheselt ka põlema süütas. Põlevast ristist võttis ta esmalt tuld oma sigaretile ja seejärel taris risti alla anarhiasümboliga ehitud bensiinikanistri. Oli seal sees tõepoolest bensiin või petrooleum või vesi, see jäigi saladuseks. Sellest läbinisti sõnatust performance'ist leidsid teatritundlikumad vaatajad vihjeid nii Mati Undile ja tema Karepa lavastusele "Suvekool" (kasutatud labidas ja Elmar Satsi kitarrisaade) kui ka Saaremäe enese lavastusele "Johannese passioon" (risti kujund) ja mõistagi Juhan Viidingu luulele ("ma süütan suitsu nelja tikuga"). Jääb üle vaid mõistatada, millised vihjed olid teadlikud, millised alateadlikud. Performance'i käigus riivas üks ristilt lennanud säde Saaremäe kätt, tekitades teatrimehele põletushaava. Siinkirjutaja peab tunnistama, et nähes Saaremäed põletushaavaga käsivarrel publikumi ette ilmumas, pidas sedagi etteaste osaks, suurepärase grimmiga saavutatud efektiks. Hiljem selgus, et haav oli siiski ehtne. Haavatud teatrimees ise tundis oma sidemesse mässitud käe üle ilmset uhkust.
Kokkuvõtteks võib kahetseda ehk vaid seda, et kõigil väljakuulutatud kunstnikel polnud võimalik üritusel osaleda. Ja sedagi, et oma performance'iga ei esinenud kohal viibinud kunstnik Erki Kasemets, kelle kindlasti värvikas etteaste oleks asjale paljugi juurde andnud. Praegu võib vaid kujutleda, missuguseid äravisatud vanu riistapuid Kasemets kasutanud ja mida neist kokku teinud oleks.
Siiski - säärast kunstilisest kõrgepingest särisevat atmosfääri, nagu 15. augustil Kalame talumuuseumi õuel, ei koge iga päev. Performance'i pärastlõuna oli väärt ja kordaläinud ettevõtmine. Usun, et sarnast õhkkonda ja kunstipuudutuse tunnet pakub ka 21. ja 22. augustil Kalame talumuuseumis etenduv Teet Veispaku näitemäng "Minu kunstnikud" Üllar Saaremäe lavastuses ja Liisa Aibeli esituses. Kel võimalik, mingu kaema.

Ehe lõimumisteater Ontikal

2009-07-29T07:50:00.000+03:00

MTÜ PRO 3 lavastus "Mtsenski maakonna leedi Macbeth"

Ontika mõisas mängitav "Mtsenski maakonna leedi Macbeth", kus Rakvere Teatri inspitsiendi Eili Neuhausi lavastajakäe all kohtuvad kuus kutselist näitlejat (ühe erandiga on nad kõik kuidagi Rakvere Teatriga seotud), Jõhvi teatri Tuuleveski näitlejad ja Kunda slaavi ühingu koor Läte Nikolai Leskovi jutustusega Urmas Lennuki dramatiseeringus, tõestas taaskord, et hea teatri jaoks pole palju vaja. Piisab heast ideest ja tugevast tahtejõust ja ja tõsisest tehatahtmisest. Ning kui õiged mäed ja Muhamedid õigel ajal õiges kohas üksteisega kokku saavad, siis sünnib see, mida siinse blogi kahes eelmises kirjutises kõvasti taga olen igatsenud - teatriime.

Seda tükki pole tehtud raha pärast ja seda on kaugele tunda. See lugu puudutab lavalolijaid ja see puudutus kandub lihtsalt ja kergelt saalisolijatele üle. Puhas, helge ja selge teatrirõõm.

Pääle kõige muu on see lavastus ka integratsiooniprojekt. Kolmest komponendist (eesti näitlejad + Tuuleveski trupp + koor "Läte") moodustub ühiselt hingav trupp. See kinnitab veendumust, et kui miski me riigis üldse kedagi kellegagi lõimida suudab, on see kultuur. Teater. Muusika. Kunst. Kino. Jääb vaid loota, et ümberkaudsed elanikud tee Ontikale, teatrisse, üles leiavad. Ja tulla tahavad. Eelesietenduse kakskeelne publik oli igaljuhul lootustandv.

Mis Urmas Lennuki dramatiseeringusse puutub, siis aiman ilma, et oleksin Nikolai Leskovi jutustust lugenud, umbkaudu, kus lõpeb Leskovi tekst ja algab Lennuki lennukas fantaasia. Ikka ja jälle Lennuki dramatiseeringuid vaadates tekib küsimus: miks ei usalda Lennuk algmaterjali; millest on dramaturgil soov publikut naerutada...? Õnneks on "Mtsenski maakonna leedi Macbeth" rohkem siiski meelt liitev kui lahutav ettevõtmine.

Ülle Lichtfeldt Mtsenski maakonna leedi Macbethi ehk kaupmeheproua Katerina Izmailovana teeb siin ühe oma viimaste aegade tugevama rolli. (Üldse tundub, et Lichtfeldtil õnnestuvad hoopis paremini need rollid, mis teda koduteatriseinte vahelt välja viivad, Katerina kõrval meenub kohe jõuline osatäitmine Jõgeva Linna Teatri mõne aasta taguses tükis "Kassirabal".) Rõõmustab, et näitlejannalt on võetud kõik võimalused publikuga "flirtimiseks", mis teda vahel libedale teele ahvatlenud. Näitleja valitseb oma rolli, valitseb tükki ja publikut ning seda ehedalt, üle pingutamata. Partnerid mängivad peaosalise suureks ja tähelepanu keskpunkti. Tore tõik, et Lichtfeldt on varem mänginud nii leedi Macduffi (Rakvere Teatri suvelavastus 1999) kui ka leedi Macbethi (Eesti Näitejuhtide Teatritrupi suvelavastus 2007). Sellise slepiga näitlejannasid on Eestis vähe, seega ainuvõimalik valik Mtsenski leedi Macbethi ossa...

Ausus, ehedus, orgaanilisus on märksõnad, mis selle lavastuse näitlejatöid iseloomustavad. Ammune tõde, et kirglikkuses ei suuda eestlased vene näitlejatega võistelda. Seekord väga ei püüagi. Indrek Saar demonstreerib kaupmees Zinovina oma deemonlikku ja hiljem nimetu võimumutrina koomilist sarmi. (Tõsi, ta rollivahetus jäi üksjagu küsitavaks - oli see nüüd programmiline või tingitud lihtsalt näitlejate nappusest ja kokkuhoiust?) Kristjan Sarve Sergei jääb lõpuni hämaraks tüübiks, ei saagi sotti, keda ta armastab või mida tahab. Ju ei armastagi kedagi ja tahab seda, mis parasjagu kasulik on. Põnev rollilahendus igaljuhul. Marin Mägi, kes nagu Saargi kahes rollis, on nii oma esimese vaatuse süüdimatus ülemeelikuses kui ka teise vaatuse saatuslikus saatanlikkuses, veenev. (Tuleb märkida, et temagi puhul läks aega, kuni aru sain, et näitleja on rolli vahetanud.) Peeter Jakobi suudab mitmes järjestikuses joomastseenis mitte libastuda, jääda säravalt koomiliseks, labaseks muutumata. Vaheaplaus, mis ta publikult selle eest teenib, on igati õigustatud. Ines Aru Katerina inglist ema rollis on sedakorda ülimalt reserveeritud ja napp. Mõned karakteersed knihvid võiksid ju kasuks tulla, ingellikku usutavust see ei vähendaks.

Kahju vaid, et Tuuleveski näitlejatele nii vähe lava-aega ja soolovõimalusi jagunud. Nende vähesed, kuid säravad stseenid olid mullegi, kes ma vene keelest pea mõhkugi aru ei saa, väga nauditavad.

Kunstnik Reili Evart on lavakujunduse mängupaigaga kenasti ühte sulatanud. Leidlik võte härrasrahvas teenijaist kõrgemale tõsta, toimib täielikult. Sunnitöölaagrile kujunduselementide lisamata jätmine, olemasolevate varemetega piirdumine samuti. Mingisse keskkonda lava kujundmine on vist alati tundlik teema, kuid Evart on oma tööga suurepäraselt hakkama saanud. Pööratagu tähelepanu ka mänguplatsist vasakul asuvale elektripostile, millel istub toonekurg. Terve selle aja vältel, mil laval lapsesaamisest kõneldi! Esialgu kahtlustasin, et kunstnikukäsi on kure postile paigutanud, kuid loo arenedes näis siiski, et ta omal tahtel postile näitemängu jälgima on tulnud. Loodan, et nähtu talle meeldis ja ta oma kohalolekuga ka järgnevaid etendusi austada võtab.

Ülitähenduslikuks on lavastatud kummardamistseremoonia. Elavate ja surnute leer, maised ja taevased inimesed seisavad silmitsi. Kuni lõpuks lõimuvad. Vaat' siis...

Vaata ka: http://www.leedimacbeth.ee/

Viimased veepritsmed Vihurimäelt

2009-07-20T09:57:00.000+03:00

Vanemuise lavastus "Vihurimäe"

Ega mul "Vihurimäe" kohta palju öelda pole. Mõned märkmed siiski teen, et hoida joont - kirjutan kõigest, mida näen.
"Vihurimäe" on korralikult tehtud tükk (korralik on teatri puhul vist pigem negatiivse varjundiga omadussõna, antud juhul mõtlen seda pigem positiivselt). Professionaalselt lavastatud, hästi mängitud, mängukohta - Alatskivi lossihoovi - ülihästi sobiv... Aga kuidagi külmaks jättis see kõik mind. Ei puudutanud, ei mõjunud. Oli küll ja samas jälle polnud. Ei kõla just eriti arukalt, aga midagi mõistlikumat ka praegu öelda ei oska.
Tõsi, mu ükskõiksus "Vihurimäe" suhtes võib olla tingitud isiklikust probleemist - halvast istekohast. Istusin nii ääres, kui vähegi võimalik, lisatribüüni esimese rea äärmisel kohal. Ja sealne vaateväli polnud just parim, pigem nägin asju, mida ilmselt poleks pidanud nägema - näitlejate liikumisi mänguplatsile ja sealt ära "lavatagustesse" ehk lossihoonesse. Õnneks näitlejad siiski arvestasid, et on nähtaval ja liikusid rollis. Kuid ka sellegagi kaasneb oma oht - näiteks Raivo Adlase teener Josephi tigeda pobisemisega vürtsitatud liikumisi oli kohati põnevamgi jälgida kui laval toimuvat. Liiatigi, kui Adlast näeb pingutamata ja suures plaanis, lavategevus on aga kaugel ja kehvalt nähtav.
Ilmselt kogu publikumile oli probleemiks mõnede kuuldemänguna lahendatud stseenide halb kostvus, häiriv kaja.
Ühelegi näitlejale etteheiteid teha ei tahaks. Kõik loovad kenad rollid, esile tõusevad Riho Kütsari üdini paheline Hindley Earnshaw, Helen Rekkori nõtkelt ja täpselt mängitud võluv Isabella Linton ja juba mainitud Raivo Adlase muhedalt tõre teener Joseph. Veidi (aga ainult veidi) lahjemaks jääb pääosaliste duett - hoolimata sellest, et Marko Matvere ja Kersti Heinloo on neisse osadesse justkui loodud.
Niiviisi selle "Vihurimäega" ongi: püss on laval ja teeb päris kõva pauku, aga pihta ei saa keegi.
Aga võib-olla on see ainult minu probleem. Sest publik tõusis viimase "Vihurimäe" lõpus haruldases üksmeeles vaimustunult püsti ning välja kutsutud lavastaja Roman Baskin ja näitleja Marko Matvere sülelesid õnnestumise märgiks.

Vaata ka: http://www.vanemuine.ee/index.php?sisu=rep&mid=421&kat=&etendus=215&lang=est

Käsu Hansu poolik ajalootund

2009-07-12T10:02:00.001+03:00

MTÜ Ühenduse R.A.A.A.M. lavastus "Käsu Hansu ajalootund"

Mart Kivastik on suutnud eesti ajaloost leida veel ühe pagana põneva, dramaatilise ja kirjanduses vähekasutatud seiga - Forseliuse ja tema õpilaste käik Rootsi kuninga Karl XI juurde. Liitnud sellele juhuluuletaja (kui ilus liitsõna!) Käsu Hansu kuju ning Põhjasõja. Loonud üldistusjõulise, võimsa, võimalusterohke, traagilise ja naljaka teksti.
Jah, Kivastik ajab ikka Eesti asja. Temaski on käsuhansulikku missioonitunnet, ta ei pelga oma rahvale, oma publikule öelda: olge väikesed, aga saage suurteks! Ärge olge kiuslikud ja sõnamurdjad, rumal ja kasimata rahvas! Peske end ja lugege raamatuid! Vähe sellest, et ta ei pelga, ta ütlebki. Ja ärgitab mõtlema eestluse üle. Mul tekkis "Käsu Hansu" lugedes-vaadates küll küsimus - mis oleks me maast ja rahvast saanud, kui kogu rahvas juba kuldsel Rootsi ajal oleks lugema õppinud, enne Põhjasõda Laulva revolutsiooni korraldanud, Põhjasõja käigus iseseisvunud ja Käsu Hansu enesele kuningaks valinud. Mis oleks juhtunud...?
Paraku on Ingomar Vihmari lavastus tekstiga võrreldes palju lamedam. Kivastiku tragikomöödia asemel mängitakse meile enamiku ajast ajalooainelist janti. Näitlejad tuhisevad mööda lava ringi, tõmblevad ja veiderdavad, ludisevad tekstist kiirelt üle. Mõned vaimukad leiud, säravad hetked ja toredad killud mõjuvad juhuslikena. Koomusk ei ole totaalne, vaid jääb kuskile poolele teele. Sõnum kipub jääma justkui kuhugi sõnade taha. Miks ometi!?
Õnneks on ka erandeid. Sulev Tepparti Käsu Hans mõjub algusest lõpuni ehedalt, terviliku inimesena ja tänu temale jõuab kohale ka sõnum. Tõsiseltvõetavaid hetki on ka Noort Hansu kehastaval Markus Luigel, ehkki temagi kohati (eriti enne Käsu saamist) mängitsema, veiderdama kipub. Janek Joosti Forselius on meeldivalt mehine ning Ragne Pekarevi Hansu ema nauditavalt naiselik - needki rollid tõusevad lavastuse tõelisele plusspoolele.
Tore on ka see, et vahenditumat, minimalistlikku mängu kiirgab Käsu Hansu õpilasi kehastavatest Rakvere Linnanoorte Näitetrupi ja Rakvere Gümnaasiumi Teatriansambli noortest näitlejatest. Karakteersed jooned visandatakse napilt, täpselt, usutavalt. Ning need jõuavad publikuni! Ilma, et näitlejad seejuures ülemäära pingutama ja üle mängima peaksid. Ringo Ramuli Tõemeel on usin ja virk priimus, Jane Napi Silmatera armas ja tütarlapselikult kelmikas ning üksjagu edev pesamuna, Lauri Mäesepa Õnneleid laisk talupoiss ja Laura Maria Mäitsi Päikesekild maias plika, kelle rollist võib välja lugeda ja üldistada põhjuseid, miks eestlased võõrvõimudega alati nii kergesti kaasa on läinud. Tõepoolest, kooliteatrinäitlejad annavad siin tükis professionaalidele oma eheduse ja naturaalsusega silmad ette.
Siit koorub välja võib-olla üks lavastaja taotlusi - eestlasi kehastavate näitlejate rollilahenduste ehedus ja võõrvallutajate ülekarikeeritus. Aga ikkagi jäi see kuhugi poolele teele toppama.
Üks, mis "Käsu Hansu ajalootunni" juures tõeliselt häiris, läbimõtlematusena mõjus - see, et rollist väljunud näitlejate liikumine ühest stseenist teise publikule näha oli. See tõmbas tähelepanu. Vast oleks olnud võimalik mänguplats mingi plangu või riidega piirata, nii, et publik näeks vaid seda, mis vajalik.

Maret Kukkuri loodud kujundus mõjus eklektilisena. Kohati võis seegi taotlus olla, kuid arusaamatuks jäi siiski, miks.

Just see MIKS? jäigi pärast "Käsu Hansu" kummitama. Miks ei sündinud tähendusrikast, mõtlemapanevat ja vaimustavat teatrisündmust, kui tekst seda oleks võimaldanud, näitlejad tõelised professionaalid, lavastaja on andekas, mängukoht suurepärane? Selles vist ongi teatri võlu. Kõik klapib, kõik on olemas, aga tõelise ime sünniks on vaja veel midagi. Ja seda seekord Viinistul polnud. Aga ehk järgmine aasta jälle on.

Vaata ka: http://www.raaam.ee/index.php?linker=true&id=160&lang=est ja http://www.raaam.ee/index.php?lang=est&main_id=170

Adamson-Ericu valusalt rõõmus teekond tähtede poole

2009-06-10T10:08:00.001+03:00

Uus Vana Teatri lavastus "adamson-eric ad astra"

See on suur asi, kui kunstnikul võimaldatakse oma elu uuesti läbi elada. Peaaegu sama suur asi, kui kunstniku auks loodud isikumuuseum. Adamson-Ericul on seega vedanud – ta on surmajärgselt mõlemad võimalused saanud. Ta muuseum seisab Lühikesel jala all juba üle 25 aasta, ava(sta)des külastajaile värvivõluri elu- ja loometeed. Ning alates jaanuarist 2009 annavad Marik ja Vahur-Paul Põldma sääl Adamson-Ericule uue elamisvõimaluse, mis näitemängu proloogi väitel on sama pikk või pikemgi kui eelmine.
Kitsukesse näitusesaali surutud poolesajapealise publiku ette ilmub Adamson-Eric... katteloori alt. Jah, kirjutan siinkohal ilmujaks nimelt Adamson-Ericu enda, mitte ta kehastaja ja lavastaja Vahur-Paul Põldma. Sest laval on meie ees tõepoolest geniaalne kunstnik, aga mitte näitleja. Isegi siis, kui Vahur-Paul mängib Adamson-Ericu kaaskondlasi kurjadest kriitikutest kasupoeg Juhanini, näitab ta neid publikule mitte realistlikult, objektiivse kõrvaltvaataja pilgu läbi, vaid Adamson-Ericu vaatevinklist lähtuvalt. Ning tuleb tõdeda, et need ümberkehastumised ja põgusad episoodrollid on üpriski võluvad ning efektsed.
Seega – Adamson-Eric avab end ses lavastuses ise, ta näikse end näitavat just niipalju, kui ise heaks arvab. Ainuke kõrvalpilk, mida publik ja kunstnik välja ei naera, kuulub vagabondile „Prügikasti poeesia“ nime kandvas pildis. Aga sedagi vagabondi tõlgendavad dramaturg ja lavastaja eelkõige Adamson-Ericu alter egona.
Lavastuse autoreid on Adamson-Ericu juures paelunud mäng, mängulisus. Kunstniku mängulisus, mänglev loomus on laval näha. Pealetükkimatult ja vaikselt hoiab see üleval kogu tükki, annab sellele elegantsi, kerguse ja õhulisuse, hoiab puhtana higilõhnast (higilõhna all pean silmas seda, kui publik näeb või tajub näitleja pingutust, eneseületust). Kordagi ei teki küsimust, kuidas Vahur-Paul nii tekstimahukat ja sügavat materjali kaks tundi järjest ette kanda suudab. Ei, see kõik tundub loomulik, lihtne, enesestmõistetav. Mänglevalt kerge. Seda peangi näitleja- ja lavastajatöö suurimaks õnnestumiseks.
Leid, et mõned pildid ei tule esitusele mitte igal õhtul, vaid valitakse täringuheitega, minu jaoks toimima ei hakanud. Tekkis koguni kahtlus, ons tegemist ikka ausa mänguga – vahest otsustab näitleja juba enne etendust, mida täna mängida tahab ja jätab vürhvliviskele vaid vormilise tähenduse. Aga see on vaid uitmõte ja teades Vahur-Paul Põldma kõrget näitlejaeetikat ning lugupidamist oma vaatajate suhtes, on säärane publikupettus väga väheusutav.
Lugemise järel tundus Marik Põldma näidend mulle veidi kuivavõitu, akadeemiline. Häiris liigne faktikesksus ja punktuaalne elulooseikadest kinnipidamine. Teel paberilt lavale oli tekst need vead aga minetanud. Mitte, et tehtud oleks kärpeid, lihtsalt näitleja suudab ka hõredamad tekstikohad välja kanda, need tugevaks mängida. Kuna tekst on sündinud konkreetse lavastuse jaoks ja prooviperioodi käigus kasvanud, siis polegi selle nõrkused, kui neid lavalt ei näe, mingi probleem.
Sügav kiitus kujundaja Reet Nurmsalu-Arnale, kes suutnud Adamson-Ericu visandeist kasvatada mitmetähenduslikud ja muuseumisaali orgaaniliselt sobituvad stsenograafilised sümbolid.
„Adamson-Eric ad astra“ on sedavõrd hea lavalugu, et mulle tundub ülekohtune kitsendada ta vaatlemispiirid muuseumikeskseks. Põhjalikum arutlus teemal, mida võib teater muuseumile juurde anda, nõuaks eraldi ajakirjapinda. Vahest mõni teine kord.
Kuid mida lisab teatrile muuseum? Antud juhul konteksti, atmosfääri, maalinäituse ja – mis olulisim – vaimu ning vaimsuse. Vaevalt viitsiks Adamson-Eric ennast igas teatriruumis vaatajale ilmutada. Näitleja õlal istuda ja temaga kaks vaatust ning kakskümmend pilti oma eluteest uuesti kaasa kõndida. Selles suhtes tuleb tõdeda, et vedanud pole mitte üksnes Adamson-Ericul, vaid ka teatril Uus Vana Teater, kes saanud võimaluse muuseumi ruumides Adamson-Ericut elustada ning tänu sellele oma repertuaari uue esinduslavastuse ja Adamson-Ericu muuseumil, kes saab oma kunstnikku nüüd ka päris elusana külastajatele näidata.

See kirjutis on valminud ajakirja Muuseum tellimusel ja ilmunud lühendatult ajakirja Muuseum kevadnumbris 2009.

Vaata ka: http://www.uusvanateater.ee/?page=lavastused&lavastus=9

Toatüdrukute hõrk želee

2009-06-06T09:29:00.000+03:00

Rakvere Teatri lavastus "Toatüdrukud"

Alustuseks - ma ei tea, kas võin "Toatüdrukuist" üldse miskit öelda. Nimelt, ma pole näinud ühtki selle näidendi varasemat lavastust ja minu katse seda Jean Genet' näitemängu lugeda lõppes, kui ma ei eksi, juba esimesel leheküljel. Selles viimases pole süüdi muidugi Genet' ilmakuulus näidend, vaid ikka mina ise ja minu tahtejõuetus end sellest keerulisest tekstist läbi närida.
Genet' näidend ja Hendrik Toompere lavastus liiguvad kuskil absurdi ja realismi õrnõhukesel piiril. Tõsiseltvõetavus on veel võimalik, aga mitte kohustuslik. Toomperet näikse enam olevat paelunud absurdipoolus ja lavastaja valik õigustab end täielikult. Koostöös kunstnik Ervin Õunapuuga on Rakvere kesklinna pangamaja saali loodud kõigeküllane lavamaailm, kammerlik ja üldistusjõuline ühteaegu. Sama tandemi "Loss" jäi Vanemuises tunduvalt laialivalguvamaks ja tühjemaks, "Toatüdrukute" parimatel hetkedel tuleb pigem meelde "Põrgu wärgi" (samuti Toompere-Õunapuu koostöö) näitlejatööde intensiivsus ja ehedus.
Ega ma püüagi väita, et ühe vaatamiskorraga kõik lavastuse sügavused ja mõõtmed ära nägin. Aga selles vist seisnebki Toompere teatri võlu: palju võib jääda märkamatuks, vaid tegijate endi teada, aga Toompere loodud maailmas on publikul alati hea olla, seejuures teades, et iga hetk võib sind tabada mõni üllatus - näiteks kapist välja kukkuv karu, näitleja kaotatud käsi või su jalge all plärisema hakkav äratuskell.
Näitlejatöödest rääkides. Anneli Rahkema teeb toatüdrukute Prouana ühe oma senise näitlejatee parima, kui mitte kõige parema, rolli. Ühtaegu efektne ja sisukas, sügav ja koomiline... Selline, mida sõnadesse püüda ei raatsigi, tuleb ise vaatama minna. Rahkema rollid on viimase hooaja jooksul üldse väga tuumakaks läinud, see teeb ootusärevaks ja sunnib näitlejaarengut tähelepanelikumalt jälgima.
Pisut keerukamad on lood Tiina Mälbergi ja Ülle Lichtfeldti osatäitmistega. Lavastusterviku kontekstis saavad mõlemad oma rollidega suurepäraselt hakkama. Mõlemas osatäitmises vilksatab koguni uusi jooni, seninägematuid varjundeid, kuid sündmusrolli ei sünni kummalgi. Iseküsimus, kas iga roll peakski sündmus olema ja kas näitlejatööd võib üldse lavastustervikust lahus vaagida. Aga maailma tippdramaturgia peaosi ei saa väikelinnateatri naisnäitleja just iga päev mängida, liiatigi veel korduvalt pärjatud, andeka, võimeka ja nimeka külalislavastaja käe all. Seega on kõrgendatud ootused vahest mõistetavad.
Et kavalehel pole tegelaskujude ja näitlejannade nimesid seotud, tekkis ulakas uitmõte, et Lichtfeldt ja Mälberg võiksid etenduseti oma rolle vahetada. tulemus saaks kahtlemata põnev, näitlejannade võimeid täpselt ja ausalt demonstreeriv.
On ütlemata hea meel, et sääraseid materjale Rakvere Teatris teha julgetakse. Teater, mille afišil on Simoni ja Schmitti kõrval ka Genet, Pinter ja Hemingway, on väga elus.
Vaata ka: http://rakvereteater.ee/index.php?option=com_content&task=view&id=395&Itemid=36 ja http://rakvereteater.ee/index.php?option=com_content&task=view&id=414&Itemid=46

Esimene sissekanne

2009-06-05T07:55:00.000+03:00

Tere!
See siin on ühe järjekordse teatriblogi esimene sissekanne. Peagi hakkavad siia ilmuma teatriarvustused ja -muljetused. Loodetavasti juba homme hommikul Rakvere Teatri suvelavastusest "Toatüdrukud".

Üht asja tahan rõhutada. See siin ei saa olema teatrikriitika, seega ei järgi ma siin kriitikanõudeid - kirjutan näiteks kontrolletenduste põhjal, ei loe läbi algmaterjali jne. Niisiis on siinsed kirjutised eeskätt ikkagi muljetused. Aga ühte luban: armastada teatrit.

Voldemar Panso on kirjutanud:
"Teater nõuab nuppu, jah nuppu, jah nuppu.
Jääb hätta pupujuku, jah juku, jah juku."