Ilu päästab maailma. Ikka veel?

Kiirpilk teatriaastale 2011

Siinne on lihtsalt vahekokkuvõte teatriaastal 2011 nähtust ja silmapaistnust. Ei mingeid edetabeleid! Ja ei mingit objektiivust. Sest üldpildist on nähtud ikkagi vaid kitsas killuke ning paljugi mis potentsiaalselt olulisena võiks tunduda, on viivul, kui need sõnad saavad kirja pandud, veel nägemata.

Aga 2011. aastal teatrisaalides ja -ruumides viibides on üha enam vallanud mind äratundmine, et tegijate aus osalus ja osadus mõjuvad vaatajalegi kirgastavamalt kui perfektsusele lähenev lavamaailm, milles aga igaühe kohalolek küsitavama väärtusega. Priit Raua kureeritud Draama 2011 kandis nimetust „Allkirjaga teater“, mu kiirpilgu positsioonimääratlus näikse selle festivali ideega omalt tasandilt ehk haakuvat, kuigi ma festivalipäevil kahetsusväärselt ei viibinud. Ei kütkestanud sel aastal mind ainuvõimsalt ükski žanr või teatritegemise viis, aga kui välja paistis tegijate ühise otsingu ausus, oli teatrisaalis seda otsingut siiras rõõm tunnistada. Ja tähtsaks sai seegi, kui otsingute siiruse määr selline, et väljus harjumuspärastest ja turvalistest piiridest, kui kindla-peale-mineku asemel kätketi lavailma riskivõimalus, oht ebaõnnestuda. Mõni teatritöö, kus kõik planeeritu ilmselt veenvat lavalist realiseerimist ei leidnud, kuid kus seda siiski päriselt püüti, on seetõttu ka mõnest teisest, turvalist teed pidi läinud lavamaailmast kummitavam ja saatvam. Kõlab kahtlaselt subjektiivselt? Kas selliste kriteeriumitega on siis võimalik teatrile läheneda ja loota, et see lähenemisviis peale läheneja enda kedagi veel kõnetada võib (olgem ausad, kui kirjatükk juba avalikku ruumi üles riputet, siis miski säherdune ambitsioon tal ikka vist olema peab)? Ei tea. Sestap katsetangi. Ja säherduse katsega püüan haakuda nimelt selle teatriga, mis korda läinud, asudes tulemuses kindel olemata isiklikke seoseid, küsimärke ja vastusevariante tervikuks koondama.

Selle teatriaasta otsingute kohal kõrguvad mu nägemuses intensiivseina kaks klassikatõlgendust. Veenvad juhud, mil lavastajad on oma otsingud vormistanud selgeteks resultaatideks, mis kõnetavad vaheda sõnumiga ümbritsevat aega. Neis kunstiteostes on tõe- ja ilupüüdlused saanud tähelepanuväärse vormi, ajatute ja ometi nõnda kaasaegsetena mõjuvate küsimuste vahendajaks on seatud näitleja. Need on väga jõulise lavastajanägemusega loodud teosed ja ometi on neis näha kogu meeskonna mõtlemissünergia vili. Nende teoste puhul ei saa rääkida peavoolu või avangardi sekka kuulumisest, sest vahendid on valitud sõnumiselguse huvides. Need teosed toetuvad klassikale ja tõukuvad klassikast, alusmaterjalideks Moliére'i ja Dostojevski ajatu looming.

Jah, need teosed, millest kõnelen, on Lembit Petersoni lavastus „Misantroop“ (Theatrum) ja Rainer Sarneti mängufilm (!) „Idioot“ (Homeless Bob Production).

Ja eks sündinud mõlemal pool ka rida tähelepanuväärseid osalahendusi. Laura Petersoni ja Ott Aardami tandem Celimene'i ja Alceste'ina seisab silmitsi Katariina Undi ja Risto Kübara koosmänguga Nastasja ja Mõškinina maailmas, kus mehed ja naised üksteisega nõnda ohtlikult mängivad, kus misantrooplus ja idiotism võivad kuuluda igaühe olemusele. Ja kus tõega kokkusaamine, headusega üheshingamine ning iluga harmoonias elamine näivad püüdmatult kõrgel võnkuvad väärtused. Ning samas selgineb arusaamine, et ei misantroobi ega idioodina saa ometigi siin maailmas tõeliselt vastu pidada ja püsima jääda, end säilitada. Milles vahest seisnebki nende kunstiteoste kaalukus aastal 2011.

Teatrisuve tippudena tunduvad talvises tagasivaates kaks lennukat sööstu kõrgematesse sfääridesse: Urmas Lennuki tõlgendused Jäneda mõisaproua legendist lavastuse „Pärast surma Jendalis“ näol (R.A.A.A.M. Jäneda Pulli tallis, lavastaja Hendrik Toompere jr) ning Indreku kannatustest ja lunastusest lavastuse „Vargamäe voonake“ näol (Albu valla produktsioon Vargamäe saunikute man, lavastaja Urmas Lennuk). On Lennuki tekstidele omane, et neid lavastusi annab vaadata ka mahe-muheda meelelahutusena. Siiski on nende kihistustes saladusi, sedapuhku vist eelkõige eestlaseks olemise mitmevärvilist mõtestamist, mille lahtilugemine nõuab täit tähelepanu, konteksti ja Lennuki teatrikeele valdamist (ühekordsel vaatamisel kihistused kõik lahti joosta jõudnud mu jaoks, see vajab settimise ja küpsemise aega, mistõttu ongi mõneti nukker meel, et ei Jänedale ega Vargamäele teatrisuve jooksul rohkem kui korra ei jõudnud). Ja nendegi lavastuste näitlejaansamblitest kellegi esile tõstmine tundub ülekohtune, sest kaalukad rollid sündisid mõlema lavastuse koosluste tingimustes – ja igal näitlejal. Teatrisündmused said nendest õhtutest ilmselt ka lavastajate ja truppide pikaaegsema mõttekaasluse ja teineteisemõistmise tulemina. Toompere saavutas näitlejatega, kellega varemgi korduvalt (õnnestunud) koostööd teinud (kutsudes kaasa veel Rain Simmuli), Lennuki hämmastavalt toomperelikku teksti lavale seades teatraalselt värske ja värskendavalt teatraalse atmosfääri. Lennuki ühistöös Rakvere kolleegidega vahetult enne Vanemuisesse lendamist oli kirgede intensiivsust, filosoofilist mõttetäpsust ja elusat kujundlikkust.

Kaunist ja lähedast on laudilmas olnud mõistagi veel. Kes siis esimestena mäluekraanile sööstavad?

Lavastuse „Aeg ja perekond Conway“ sädelev, üksteisega kergelt rivaalitsev ja üksteist hoidev naiste ansambel aegade tuultes (Anne Reemann, Evelin Pang, Elisabet Tamm, Külli Teetamm, Ursula Ratasepp, Sandra Uusberg; Tallinna Linnateatri lavastus). Lavastuse „Hirmus veretöö Läänemerel“ (nüüd „Jaan Umbi lugu“) üksteisega kooskõla püüdlev, ometi igaüks oma loos elav meeste ansambel meretuultes (Lauri Lagle, Jaan Rekkor, Ain Lutsepp, Tõnu Oja, Uku Uusberg, Taavi Teplenkov; Eesti Draamateatri lavastus). Katariina Undi põhjamaiselt karge kirglik neegrinaise elutants („Nisa“ VAT Teatris). Ain Lutsepa näiliselt juhuslikult pillutud värvipritsmed, mis moodustavad ometi eheda ning kordamineva terviku kunstnik Mark Rothkona („Punane“ Eesti Draamateatris). Ines Aru loodud soojatoonilised, kanged naised Meg ja Una, kel mõlemal armastusega oma kana kitkuda („Leenane'i kaunitar“ Rakvere Teatris ja „Vabrikutüdrukud“ Kukruse polaarmõisas). Jan Uuspõllu ja Hendrik Toompere mängumeisterlikkuse demonstratsioon hõrgus, hirmutavas duetis („Marquis d'Artiste“ Eesti Draamateatris). Maiken Schmitti tumm, traagiline ja tundlik roll heliseva Kellukesena („Jumala narride vennaskond“ Tallinna Linnateatris, esietendus aastal 2010). Juhan Ulfsaki lend üle maailma mineviku ja oleviku ja tuleviku, jõudmaks igavikku Gilgamešina („Gilgameš“ Von Krahli teatris; äraütlemata pingsa koega lavastus, kus vorm ja tehnika seisid igakülgselt sisu teenistuses). Anneli Rahkema, Ülle Lichtfeldti, Üllar Saaremäe ja Velvo Väli originaalselt tabatud tuumaga elusad inimesed elamas oma tühikäigul kulgevat elu, kujutlemas endale ette armastust ja kirgi („Kaasavaratu“ Rakvere Teatris). Gert Raudsepa, Taavi Tõnissoni ja Uku Uusbergi kolmkõla, kus isiklikust maailmatunnetusest kantud olulised sõnumid tukslesid vormistuse salakeele all, kus jõuti sügavusi haarava tervikutajuni („One Trip/One Noise“, nu.uniooni ja Klassikaraadio koostöös). Ja veel... ja veel...

Mööndusega, et mõni äratundmine ja kohalejõudmine seisab veel ees, mõne ligineva esmakohtumise, korduvvaatamise või laagerdumise käigus.

Mida siinne nimistu sel juhul siis üldse näitab? Ei midagi.

Üks teatrikriitik arvas, et kui iga teatrist kirjutaja kuulutaks valjuhäälselt, kes teatritegijaist on ta lemmikud ja missugust teatrit ta armastab, saaks pilt teatri- ja kriitikamaastikust selgemaks. Mina ei arva end teatrist kirjutavate leeri, teatrikogemusest ja positsioonist johtuvalt ei saa omi mõlgutusi kuidagi arvustusteks ega analüüsideks, vaid ikka lihtsalt pelkadeks muljenditeks pidada; sestap ei looda ka, et mu väljahõigatud lemmikute list kellelegi midagi tähendada võib. Aga lemmikute sõelumine on iseendastki arusaamiseks tihtilugu kasulik ja põnev.

Mis on see, mis tegelikult tähtsaks saanud? Kuis teha vahet olulise ja ebaolulise vahel? Kes mõõdaks tunnetuslikult tajutava ja mõistuslikult mõtestatava vahekorda kordaminevas teatris? Kuidas eristada meeldivat muljet ja kunstitõe puudutust, mismoodi tabada see piir, kui sünnib ime? Neile küsimustele olen teatris käies vastuseid otsinud.

Aga kas teatrit vaadeldes on üldse võimalik objektiivsust saavutada? Näitekunsti olemusse süvenedes, lavamaailmade koode lahti lugedes jõuda nii kaugele, et tegijate taotluste ja realiseerunu suhe paistab iga kord teravalt kätte? Küll tahaks sinnapoole teel olla. Ent kindel ei saa vist kunagi olla, kõhklused peaksidki jääma, kardan.

Mida teatrit kaedes siis ikkagi vaadelda? Taotlusi või tulemust, ambitsioone või resultaati või nende suhet? Või kirjeldada ikkagi vaid isiklikke impulsse, mida teatriskäik koos ümbritsevaga tekitas? Ütlemata libe tee on see viimane. Kutsuv ka. Ent kas siis, kui teatri mõju on viimse võimaluseni isiklik ja lähedaletulev, peaks nood võnked, tõuked ja tõmbed, millega teater vaatajat mõjutab, olema igaühe jaoks sarnased või totaalselt erinevad? Küsin ega aima vastust. Ambivalentsus ahvatleb ühtepidi ja kohutab teisalt. Ühetaolistele mõjudele on võimalik kinnitada aga nii sõnumiselgust kui ka näpuganäitavat, isemõtlemisele piire seadvat igavust.

Teatri ja vaataja suhtes on paeluvaid küsimusi veelgi. Eks sõltu ju lavamaailma mõju tihti vaataja hetkemeeleoludest. Kuis end teatrisaalis aga alati terava, erksa ja vastuvõtlikuna, kaasamõtlevana hoida? Milliste vahenditega peaks vaataja end etenduseks häälestama? Pole vastustega kokku puutunud. Järelikult tuleb ise katsetada ja harjutada, otsida ja leida, või mis?

Neis küsimustes pole niivõrd ambitsiooni leida universaalseid õigeid vastuseid, kuivõrd siirast soovi teatrit mõista, vaadates näha ka, päriselt lavalt antavat vastu võtta, mitte mööda vaadata ega omaenese minakesksusest maalitud pilti pidama jääda. Muidu on kirjutada ju iseäranis mõttetu. Eks olen seda viga teinud, siinsamaski. Ei väidagi, et enam ei tee.

Kui sedastan, et huvitun teatris ausatest otsingutest, tuleks vaatajana ise ka päriselt otsida. Peaks vaid, et otsinguteedele leidmisrõõmu ja avastusi jaguks.