***

„Alguses oli Sõna, ja Sõna oli Jumala juures, ja Sõna oli Jumal. Seesama oli alguses Jumala juures. Kõik on tekkinud tema läbi, ja ilma temata ei ole tekkinud midagi, mis on tekkinud. Temas oli elu, ja elu oli inimeste valgus, ja valgus paistab pimeduses, ja pimedus ei ole seda võtnud omaks. Oli mees, Jumala läkitatud; selle nimi oli Johannes. See tuli tunnistuseks, tunnistama valgusest, et kõik usuksid tema kaudu. Tema ei olnud valgus, vaid ta tuli tunnistama valgusest.“ Nõnda algab Johannese evangeelium.

Seda teksti – tunnistada valgust, et kõik usuksid tema kaudu; mitte olla valgus, aga vahendada valgust – annab tõlgendada kirjutava inimese kutsumusena.

Valguse vahendamisest, valu ja kannatuse kiuste, Johannese teekonnast kõneles kord Rakvere Teatris Üllar Saaremäe lavastus „Johannese passioon“, kus kohtusid kolm poeeti, kolm Juhanit – Liiv ja Smuul ja Viiding. Musta lae all suunasid need kolm meest silmipimestavalt ereda valguse üksteisele näkku. Kontsentreeritud lavaajas ja ruumis, inglite erkvalvsa pilgu all kõlas eestikeelse sõna vahetu vägi, avanes luuletekstide karm, tõsine ja aus tuum ning tundlike loojate jõuline tõetajulisus. Laval on kolm risti, kuhu Juhanid ei roni, sest nad pole valgus, vaid vahendavad seda. Jäävad seisma ristide alla, et pimedas ruumis tunnistada valguse olemasolu. Selle tajude jagamise tegid Rakveres võimalikuks Üllar Saaremäe, Toomas Suuman, Urmas Lennuk, Erik Ruus, Anneli Rahkema, Kristi Leppik ja Peeter Rästas.

Theatrumi musta lae all kõlavad "Eva ja Maria laulud". Eva Eensaar ja Maria Peterson laulavad (külalistena kaasas veel Teele Pärn ja Lota Viik, Anna Kristin Peterson ja Maria-Netti Nüganen) luulet – Jaan Kaplinski, Artur Alliksaare, Andres Ehini, Ernst Enno, Ellen Niidu ja Juhan Viidingu tekste. See ei ole tundeline luulelaulmisõhtu, milleks kahe naise ja kahe kitarri esituses kõlavad laulud kergelt muutuda võivad. See on tundlik kokkusaamine. Ootamatult muutusid Eva ja Maria Juhanite õdedeks. Sõna ehedus on sama täpne, ausus samavõrra karge kui „Johannese passioonis“. Ka nemad jagavad valgust eredalt, valusalt, nii et see riivab silmi ja ehmatab oma puhtuses. Aga see valu on hea ja tarvilik.

Eva ja Maria lauluõhtu lavakujunduseks on kolm viini tooli. Kolmas on enamiku õhtust täitmata. See tundub õige ja tähenduslikuna. Samuti seegi, et kolmest Juhanist on lauluõhtus esindatud vaid Viiding, Liiva ega Smuuli Eva ja Maria ei laula.

Selgub, et valguse vahendamine pole mitte ainult luuletaja, vaid ka näitleja kutsumus. Albert Üksipi raamatus „Teaatrialased küsimused“ on skeem, mis teatab: näidend on justnagu valgusallikas, näitlejad peegeldavad valgust ja lavastaja on lääts, mis koondab valguse publikusse. Valguse kinnipüüdmine ja edastamine nõuab tundlikkust ja täpsust. Selle tundlikkuse ja täpsusega seisavad Tallinnas „Laulude“ tegijad ja esitajad, seisavad Rakveres „Johannese passiooni“ tegijad. Seisavad kõrvuti, ajamas üht asja. Nad ei ole valgus, nad tunnistavad valgust, see on suur ja raske töö, aga annab olemisele mõtte.

Neljandal advendipühapäeval 2011.