Nagu EestiUSA

Kuressaare Linnateatri lavastus "Hind"

Mis teatrit tehakse Saaremaal? Iseäralikus situatsioonis nood meretaguse teatri tegijad, kes publikut tervitavad etenduse hakates karuse nõuandega, üteldes, et nüüd on küll juba viimane aeg taskutelefonid välja lülitada ja pildistamisest ei maksa möeldagi. Säherdune tervitus teeb hopsti! publiku teatriga sõbraks, toob teatri lähedale.
Aga lavale ei too nad (ainult) oma kandi dramaturgiat, ei mitte teps, hoopis Arthur Milleri psühooloogilise draama "Hind".
Heiti Paku, lavastaja, saatesõna kavalehelt lubab loota, et "Hind" tuleb oma teemadelt ja nende käsitluselt vaatajale ligidale. Seda ju võikski teatrilt loota, ikka ja üha, psühholoogiliselt teatrilt veel iseäranis. Eks ta tulebki... Isegi nii ligidale, et paistab nagu polekski need tegelased eelmise sajandi keskpaiga Ameerikast, vaid siitsamast me endi kõrvalt, Eestist, Tallinnast, Kuressaarest, Viljandist, ... (jätka ise!) Nõnda reaalne on see, mis nendega sünnib, nõnda elulised on nad.
Riho Kütsari Victor Franz on tuim ja tuhm. Ei, mitte näitleja Kütsar, vaid politseinik Victor Franz, keda ta mängib. Elab üha sissepoole, varjab oma siseilma hoolega. Ei mingeid tundepurskeid ega hingepaotusi! Mees on mees ja mehed ei nuta. Tundelisusest on ta üüratult kaugel, tundlikkustki püüab ta viimse väiksuseni taandada. Parajaks tümakaks võiks ju teda tituleerida, aga see siseilm on all ühtaegu nii aimatav ja ometi nii varjatud. Võrdlusigi toob see mees endale hoomatavast, targutab lõssi ja mandi üle. Jah, ma tean seda meest küll. Istus mu kõrval. Nohises tasa, aga plaksutas korralikult. Kas talle meeldis "Hind"? Ei tea. Poleks mõtet olnud küsida ka, niikuinii poleks öelnud.
Victori naine Esther Elina Reinoldi kehastuses on ekstravertsem ja vastuvõtlikum, ihaleb justkui enamat. Aga et oma mehelt tal seda lootustki pole saada, uputab selle klaasi. Võib vahel parasjagu tüütu olla. Kuid tahab ikka ja ainult head. Teab täpselt, mida tahab, aga ei tea, kuidas. Ja oma meest, ta siseilma keerukusi tunneb sama vähe kui ükskõik millise vastutulija oma. Tean sedagi naist. Istus paar kohta must edasi. Võttis keset teist vaatust oma kotist tulipunase huulepulga, et oma suud võõbata. Aga mulle tundus, ma usun, et "Hind" võis talle meeldida. (NB! Elina Reinoldi viimaste hooaegade rollid, need naised ja emad, on mängitud tähelepanuväärse detailitäpsusega, põnevalt, kütkestavalt, sügavalt, tundlikult...)
Vana kaval juut Gregory Solomon - Guido Kangur on lennukas ja ütlemata igavikutajuline tüüp. Ja väga tark inimeste tundja, eks tema oma vaiksel mängulisel viisil kapi taga konutades seda perekonnadraamat juhibki. Kui ta oma jutuga Rooma linna ehitamise manu jõuab, siis võib saalis tõemeeli uskuma jääda, et ta seda pealt nägi, ehk Romulusele ja Remusele teeseldud tagasihoidlikkusega nõu oskas anda. Sest 89aastane on ta olnud kindlasti kõvasti kauem kui viimased kuud ja 20aastane pole ta ilmselt kunagi olnudki. Akrobaat inimsuhetes ja äris, see ta on, vigur vanamees. Kanguri tegelaskujul on selline saladusemaht ja intensiivsus, et esimeses vaatuses kippusin saalis korra uskuma, et Pakk Milleri näidendit edasi arendanud ja Solomoniks on kehastunud Victori kauaotsitud vend. Vahi milline kentsakas mänguline allusioon siis! Ja ometi on Kanguri juut ka päris. Olen tedagi näinud. Istus paar rida must tagapool. Korra haigutas häälekalt, enamasti puksus ja kõgises naerda.
Neljas, ootamatu oodatud külaline on Walter Franz - Aarne Mägi. Mees, kes võib igast ärist südametunnistuse piinadeta osa võtta. Kelle jaoks kvalifikatsioon on tähtsam kui teadmised. Kes hindab kiilaspea säravust, mitte seda, mis seal all. Ja temagi elab nii sissepoole, nii sissepoole... aga mõistatuseks ta jääbki, vähimate vihjeteta. Mõni inimene kohe on... suur mõistatus. Arvan tedagi teadvat, aga istub ta esmaspäeva õhtul teatrisaalis, vaatab Kuressaare Linnateatri psühhodraamat? Ei tea. Ei näinud.
Jah, see on väga eluline. Aga kas - tervikuna ka elus? Vist mitte igal hetkel...
Aga mis see siis on? Elulisusest, kus elu napib, jääb -lisus, miski, mis nagu on. Natuke teisest ajast ja teisest kohast, kuigi kõik, kes laval, oleks nagu siitsamast ümbertringi pärit. Nii oma ja nii võõras. Miks on see, mis laval, ühtaegu nii päris ja ometi nii kauge? Miks on kerge teatraalsus ja mängulisus teatris kordi lähedaletulevam kui olustikuline elulisus? Kas asi on selles, et ülima hillitsetud "eestlaslikkusega" mängides ei pääse ligi ameeriklase Milleri käikudele, nõuaks need rohkemaid tundepaisutusi (aga sellega võib ju kaasneda oht sattuda sentimenti ja tunnete esilekutsumisse, mida Heiti Paku lavastus ja näitlejatööd targalt ja hoolega väldivad)? Mis paradoks see ometi on? Või - ei hakanud vaid külalisetendus päälinnas päriselt tööle?
See ligidale tulemine, mida Heiti Paku kirjutise põhjal loota tihkasin, päriselt ikkagi teoks ei saa. Seda kõike vaataks natuke nagu distantsilt. Natuke meretagune vöi nii...

Vaata ka: lavastuse kodulehte