Kütkestavalt õudsel pillerkaaril kohtuvad äärmused

Teater NO99 lavastus "Misery"

Õudusteater on ikka neetult põnev žanr. Hirmu piiril balansseeriv mäng saab kulgeda reaalajas su omaenda silme ees, ilma ühegi ekraani vahenduseta. Peaks pakkuma võimsat ja närvekõditavat elamust. Psühholoogiline thriller, näitlejate kassi-hiiremäng (antud lavastuse kontekstis ehk kassi-rotimäng; kes näinud, küllap mõistab) päris elus... see peaks tekitama judinaid ja vaimustust, ärgitama mõtlemagi.
Paraku, paraku, NO-teatri laval, kus Peeter Volkonski ja Marika Vaarik menuka romaanikirjaniku ja hullunud fännina teineteist irriteerivad, nii vaimus kui kehas valusaid vägivallaakte sooritavad, põrgupiinu põhjustavad ja vägikaigast veavad, kõik avalõigus kirjeldatu nii vaheda täpsusega ei toimi. Eva Klemetsi versioon Stephen Kingi "Miseryst" annab küll kahele kihvtile näitlejale pöörase ja jõulise mänguvõimaluse. Klemets on näitejuhina arukas ja andekas, ei karda näitlejamängule laval ruumi teha, režiinippide asemel viimistletud partnerlust serveerida. "Miseryt" vaadates meenus muuseas "Kogutud teosed", mille Klemets lavastas mõne aasta eest Vanemuises, Külliki Saldre ja Hilje Mureli partnerluse ehedus on võrreldav Volkonski ja Vaariku nüüdse täpsuse kraadiga. Lavaelu pingestab - nüüd, tundub, et küllap ka siis - kirgede tempereeritus, vaoshoitud mängulaad, karge (aga mitte külm!) tõelisus, mis laseb laudilmal ajuti aset leidval salaihade paljastamisel mõjuda tõelise vulkaaniplahvatusena. Lavastaja, kes jõudnud psühholoogiliste duellide loomisel sellise tasemeni nagu Klemets, on tunnustust väärt.
Duetis tundub peremehetsevat naine, Marika Vaariku roll tundub selle võrra keerukam. Paul Sheldoni romaanide mõjul pööraseid käike ette võtva Annie Wilkesi suhtes ei tunne autor halastust, ka lavastus ei paku erilist võimalust Anniele kaasaelamiseks. Vaarik targa näitlejana kinnitab oma Annie kuju külge küll inimlikke jooni, mängib ta madala välulävega naiseks. Surmad, mida ta pealt näinud, kajastuvad ta olemuses ja olemises. Vahvalt ilmutub Vaariku karakternäitlejalikkus, kui Annie jutustab lapsepõlve kinoelamusest, see viiv on ainsamaid, mis võimaldab vaatajalgi Anniega samastuda. Siiski on algusest lõpuni Vaariku tegelaskuju laubale löödud miinusmärgilisus, jõujooned püsivad ühetaolistena, peremehe-ohvri suhe "reaalsuses" ei muutu. Allhoovustes on asi muidugi keerukam. Tundub oluline, et mõlemad tegelased on ikkagi ohvrid. Annie on ju elu ja surma ja Paul Sheldoni romaanide ohver, Paul oma lugejate ohver. Laval toimuvas on Paul langenud hullunud austajanna küüsi, kusjuures selleski olukorras, kus Pauli saatus Anniest sõltub, on iga Annie käik Paulis kinni. Särisev pingpong. Elu ise.
Peeter Volkonski rolli võtmeks tunduvad olevat stseenid, kus Sheldon romaani kirjutades iga järgmise mõtte kallal juurdleb. Need meisterlikult mängitud monoloogid, Sheldoni sisemonoloogi katkematu väljendamine näitavad kätte looja olemuse, Loojaks olemise õnne võimaluse Sheldoni elus. Ilma selleta jääks Sheldon ehk vaid hädavareseks, need tirivad ta tõeliseks kirjanikuks. Pauli suhe käsikirjadega on leegitsev - hoolimata sellest, et äri ja kunst pole selle kirjaniku elus vastandid, vaid läbi põimunud kaaslased. Volkonski Sheldon on üllatav ümberkehastumine, laval on rohkem romaanikirjanikku kui eesti teatriilma vürsti. Ehkki siis, kui Peeter Volkonski Laura Petersoniga oma "Viimast suudlust" mängis, oli sarnane võitlussituatsioon elusam kui nüüd (üllatavalt palju on neis kahes piirsituatsioone käsitlevas kahe inimese sündmuslikus kohtumises, kus Volkonskil keskne roll etendada, ühist. Kuigi vähemalt praeguses võrdlevas tagasivaates paistab "Peeter Volkonski viimane suudlus" oma elu ja teatri piire hägustavas eheduses ja soojas läheduses "Misery" vaoshoituse ja hirmuelamuse üles kaaluvat, ent möönan, et selles hinnangus võib-olla tegemist enam isikliku meeldimisskaalaga kui objektiivse analüütilisusega... ja võib-olla ongi vaatajal end staarnäitleja ja andunud teatriteadlase duelli lihtsam sisse mõtelda kui kirjaniku ja ta groupie omasse.)
Lavastuses on mõni kitsaskoht. Kui Paul Sheldoni sattumine Annie Wilkesi "hoole" alla jäetakse ilmselt taotluslikult kerge saladuslooriga kaetuks, siis see, mis sünnib tagalaval mängitavas finaalis, võiks publikule vahest siiski selgemini ja ka ühesema lavastajahoiakuga pärale jõuda.
Kairi Mändlo kunstnikutöö iseloomustamiseks tahaks kasutada sõna "julge". Seda ta tõepoolest on. Võimas nii minimalismis kui maksimalismis. Kirjeldada väga ei tahaks, sest üllatusi jagub. Kõõlub äärmustel sama veenvalt kui Annie ja Pauli lugu Volkonski ja Vaariku esituses. Romaanitekst, millega Annie maja seinad täis kirjutatakse, on oluline kujund samuti. Annie jaoks eelkõige. Ta elu on täis kirjutatud võõraid sõnu. Kas talle määratuid? Kui jah, siis igatahes selliseid, millega ta iialgi päriselt kokku ei saa. Nii et nende määratus tähistab sel juhul määratu suurt sisu, mitte seda, et nad vaid Anniele suunatud on.
Nüüd aga peamiseni. Pöördugem tagasi kirjatüki alguse juurde. Klemets on teadlikult loobunud igasugusest absurdi- ja paroodiavõimalusest, mida thrilleri lavastamine teatris kahtlemata pakub. Ent päris tõsiselt ei kannata hirmuelemendid laval end ometi võtta. Sest vägivallastseenide võttestik on ikka läbinähtav. Korraks tekkis kujutlus, et Klemetsi lahendus õigustaks end siis, kui psühholoogilise võitluse kõrval tõuseks keskseks teemaks eetilised küsimused, mitte hirmuaspektide uurimine, mida kavaleht ja lavastuse tutvustused hoogsalt kultiveerivad. Eetiline poolus, küsimused looja ja loodu vahekorrast, inimestest, kes end jumala staatusse tõstavad, on nüüd Klemetsi lavastuses küll olemas, ent saaksid ka palju enam lavastaja poolt esile tõstetud olla. Tekst ja näitlejamäng paistavad seda igatahes võimaldavat. Ehk võinuks mäng nii tõsiseltvõetavama ja jõulisemana mõjuda. Ega ma palju polemiseeri, võib-olla oli Klemetsi praegune kontseptsioon siiski õigeim ja huvitavaim tee. Olemas ta igatahes oli. Üritanuid teadagi ei laideta ja mäng ju ikkagi käivitus. Piire kompavas elu ja surma õudses pillerkaaris, mis väärib küünlaid.

Vaata ka lavastuse kodulehte.