Teater NO99 Põhuteatri lavastus "Katuselt"
kas selleks, et paarisuhe toimiks, tuleb seda vaadata vähemalt viivuks väljastpoolt? kas väljaspoolne distantseeruv pilk võib ohtlikuks saada? kas distantseerudes hajub lõplikult kohalolu vägi, asendub mugava, tühja äraoluga?
paarisuhe projitseerib maailma hoomatavale eluekraanile, seda on teadnud paljudki loojad. teab ka chalice, kui oma debüütooperi tegelasteks eluga ummikusse jooksva abielupaari kirjutab.
mäng toimub kortermajas. ainulaadsesse põhust teatrihoonesse on kunstnik jan tomson ehitanud ühe tükikese ühest tüüppaneelmajast. see lavakujundus on oma eheduses ja butafoorsuses justkui lastelavastusele loodud. oh, kuis tahaks, et sinna tõttaks lendama karlsson katuselt. ei, tuleb hoopistükkis katusemees, karlssonist inspireerituna, kergelt puškinliku väljanägemisega, aga see on vaid kattevari. sest tegelikult pole katusemees mitte katusemees, vaid jarek kasar. või siis hoopis chalice? või ikkagi katusemees?
aga korter on kui nukumaja. ja mängki kulgeb selle sees nagu kogemata nukumajja prantsatanud suurtel inimestel - kogemuse puudumise tõttu naiivselt, avastavalt. need, kes laval on muidugi seda olukorda varemgi kogenud ja naivistlik mängulaad on läbimõeldud lahendus. elu, millega abikaasad (hannaliisa uusma ja uku uusberg) sääl madistavad, on pisut primitiivne, etteaimatav. ja sellises naivistlikus laadis rulluvas ooperilavastuses ei häiri ka see, et osatäitjate kolmiku ettevalmistus ja taust lauljate ja näitlejatena vägagi erinev on.
muusika, jarek kasari looming on oodatult kõrgel tasemel. omanäoline, erilaadne, isemeelne, üllatav, kergelt kitš, kergelt naivistlik, kergelt irooniline, kergelt naljakas, kergelt eklektiline, kergelt elunäinud, kergelt sügav, kergelt pinnaline, kergelt raskepärane, kergelt kergemeelne. värviline ja elus. sõnad pole just poeesia tipptase - ja mis siis? sest nemadki, need sõnad, mõtlen, uku uusbergi ja jarek kasari kirjutatud, hingavad ühes isemoodi rütmis. on vahel elulähedased, banaalsed ja sügavad.
märkan, et laon üha ritta vastanduvaid omadussõnu. ent - kui mängu juhivad chalice ja uku uusberg, siis äkki teisiti ei võikski. sest nende mõlema mehe omanäolises loomingus kuuluvad vastandid orgaaniliselt kokku.
ja siis kuulub sinna maailma, selle maailma keskmesse, klaaskuuli südamiku, tormleva elu epitsentrisse see ainus. naine. hannaliisa uusma. aga mehed teda kuigivõrd ei näe. kuigi seda, mida vaadata, on enam kui küll - nii sees- kui välispidiselt. aga ju siis selles häda ongi, et mehed ei oska vaadata. ja kui keegi ootamatult vaatab, olgu too keegi siis tarmo, tom, john, artjom, karlsson, puškin või chalice, satub naine segadusse. miks teda õigel ajal ei vaadatud? ju sellepärast, et mehel (uku uusberg) oli muudki teha. numbreid kokku lüüa, näiteks.
kes on ikkagi katusemees? kas distants, mida ta abikaasadele pakub, on ohtlik või abistav? kas ta vaid himustab ilusat naist? või aitab hoopis selle naise mehel oma naist vaadata? või on ta isegi elusihi ja naise silme eest kaotanu, kes nüüd teisi aidates end lunastab? abielumees? eluabimees? abimees? elumees? mees? ja kas katuselt läbi käinud mees suudab ikka oma abieluõnne taastada nii kaunilt, kui ooperi lõpupilt seda näitab? kes teab, kes teab?
kõrvalkortereis käib elu, teatraalne, sürreaalne möll. ja dirigent, keda võimalik televiisorist piiluda, on rõõmsas hoos. tema käe all orkestergi - reaalmažoor, kelle nooruslik meisterlik helitulv aegajalt lavalt kostvad sõnad varjutab. aga sõnumile töötab orkester tajutava tähelepanelikkusega kaasa, igatahes.
uusberg ja chalice ajavad oma asja. esitavad valusaid küsimusi. ja korraga märkad, et naivismiks peetu on päriselt elurõõm ja banaalsuseks arvatu siirus. ja need küsimused, mis esitati, need küsimused käivad su omaenese elu pihta.
vaata ja kuula ka lavastuse kodulehte.
0 kommentaarid:
Postitage kommentaar