VAT Teatri lavastus "The Black Rider"
Must Ratsanik on finišeerinud Kultuurikatlas, roninud mööda auravat katelt üles, visanud õhus paar uperpalli, ümisenud vahvaid viisijupi, deklameerinud õpetussõnu.
Ameerika muusikal saksa rahvaloo ainetel Eesti teatrilaval saksa lavastaja käe all! Sakslastel on ses koosluses oma topeltosadusega justkui eelised. Kas see, mis Christian Römeri käe all lavale jõudnud, on saksa või eesti lugu?
Tom Waitsi muusika kõlab tundelist mõrumuusikat ühendava Tunnetusüksuse esituses (muusikajuht Rivo Laasi) enesestmõistetava mängulisusega. Teisiti ei saakski. Taskumuusikalis, muusikalitaskus.
Taskumuusikali žanr garanteerib mängulisuse, leidlikkuse ja funktsionaalsuse kõrval ka kerge distantseeritud kõrvalmuige, nõuab eriliselt head absurditunnetust ja sädelevat huumorisoont. Ja VATil seda vast jagub.
Nii nad seal möllavad. Vokaalselt ega instrumentaalselt ei peagi ju üks taskumuusikal virtuooslik olema. Küll aga mänguvabaduselt.
Lauri Saatpalu määrab lavastuse rütmi ja pulsi. Veits waitsilik, aga eksimatult omanäoline, iseilmne oma dagölikult iroonilise sõnaseadmisvõimega. Veab seda lavastust. Esitab "The Black Rideri" värsse samasuguse vahedusega kui omi laulusõnu. Ehkki täpselt ei saa ma pihta, on ta enam Saatpalu või Kompjalg. Kuna see nauditav on ikka, siis polegi vahet.
Raivo E. Tamme travestiaroll, mis lavastusele sõgeda huumoriga särava avapaugu tulistab, jääb õhku. Loodaks justkui raamtegelast, aga seda ei ole ega tule. Moodustavad hoopis Saatpalu/Kompjalaga kentsaka koosluse, hirmutava ja naljaka. Saatpalu rõõmsalt lõtv vabadus trumpab Raivo E. Tamme üle. Aga E. Tamm mängib enamiku lavaajast hoopis metsnik Bertrami ja jõuliselt rumala jäägri roll passib talle paremini, on ka kirjutet ja lavastet veenvamaks, võimsamaks. Selles megamehes on E. Tamme näitlejanatuuril võimalik luua stiili- ja žanripuhas, meeldejääv roll.
Sandra Uusberg-Ago Soots armastajatandemina Kätchen-Wilhelmi rollides on oma puhtas süütuses sümpaatsed nii tegelaste kui ka näitlejatena.
Katariina Undi ema-roll laseb nautida näitleja oskuslikku, põnevat, küpset hääle ja plastika kasutust. Toimib funktsionaalsena lavastuse ja partnerite teenistuses ja on naudinguga vaadeldav ka iseseisvana.
Teistes osatäitmistes, Tanel Saare, Margo Tederi ja Meelis Põdersoo osade reas vahelduvad vaimukad sähvatused ja lahvatused puisemate viivudega, aga ajuti suudavad kõik mänguvabaduse ära tabada ja nauditavalt lavale vahendada.
Aga tee või tina, lugu ei käivitu. Või käivitub küll, aga ei kütkesta. Sest faabula on etteaimatav. Ja lavastaja ei lisa sellele kõrvalpilku, püsivat tõlgendusnüket, mis mängu käima tõmbaks. Ons ta selle kõrvalpilgu, hoiaku või hinnangu kellelegi maha müünud? Vaevalt. Äkki lihtsalt ära kaotanud, maha pillanud? Igatahes ei õnnestu saalis viibides teps mitte järele jõuda, mida saksa lavastaja öelda tahab, miks ikkagi lasknud Eesti väiketeatril autoriõiguste nimel pika lahingu maha pidada. Ja kui lavastajapositsioon arusaadav pole, ei käivitu ka mäng. Saab nautida Villu Kanguri-Tõnu Oja vahvat tõlget, Tom Waitsi käredast-karedast-mõrudast-magusast muusikailma, mitut kihvti osatäitmist ja näitlejate energiat ning jõudu, aga imet ei taba.
No mis sa teed, trikitamisega mõtteselgust ei asenda. Aga see ei tähenda, et Musta Ratsaniku mängud vaatamist ei vääriks. Sest kui mängu kaasatud nii kõrgemad kui ka madalad jõud, musta ja valge pooluse valitsejad, võib vägagi vabalt juhtuda, et teatriime sünniks vajalik juhuste kokkulangemine sünnib mõnel õhtul märksa jõulisemalt kui mõnel teisel.
Vaata ka: http://www.vatteater.ee/et/lavastused/11/the-black-rider.html
0 kommentaarid:
Postitage kommentaar