Lõpp ja algus

"Kas tunnete: väriseb maa!
Kas kuulete kisendab veri!"
kuulutas nooreestlane Gustav Suits. Kas apokalüptilised maailmalõpumeeleolud, mis ei jää kajastumata ka teatrisuves lubavad Suitsule vastata? Kas igas lõpus ja alguses on seesama tunnetus - ka suvelõpus ja sügisealguses?
"kas igas alguses on lõpp ka sees
nii varjatult, et pole märganud,"
pärib noor eestlane Kristjan Üksküla.
Nõnda ongi teatrisuvi ühele poole saanud. Ülevaadet ei ürita, ütlen vaid, et üha olulisemaks saavad teatrisündmused, mis puudutavad hinge, mis ei pruugigi olla igakülgselt kunstimeisterlikemad, ent millest paistab, kuis tehtav tegijaile korda läheb. Selliseid äratundmishetki on teatrisuvve mahtunud õige mitu ja need teevad rõõmsaks.

Aga alaku nüüd uus teatrihooaeg. Vana võla kustutamiseks jätan siia lingid mõnele suvisele kirjutisele Virumaa Teatajas:

R.A.A.A.M.i suvelavastusest "Tühermaa"
(tundsin, et tegu on hää, professionaalse, läbimõeldud lavastusega, sisuka eksperimendiga harvanähtavas mängulaadis, aga ometi oli selles mingi süngus/ahistavus, mis ei lasknud toimuvat tõrgeteta vastu võtta, tõukas pigem eemale)
Vargamäel mängitud lavastusest "Vargamäe voonake"
(esimene Lennuki Tammsaare-tõlgendus, mis mind esmakohtumisel totaalselt puudutas, hulk sisukaid kujundimänge ja paeluvaid näitlejatöid, rikas ja mitmekihtne lavateos)
Karepa talumuuseumis etendunud lavastusest "Rahukevad"
(võimas ja intrigeeriv tekst Alice Sagritsa päevikute näol, Liisa Aibeli kihvt ja arenev rollisooritus, ent paraku jäi sedapuhku - tegu on triloogia kolmanda osaga - puudu täpsest timmivast lavastajakäest)
Teatrifestivalist Monomaffia

Ja kes tahab, võib sirvida ka värsket "Müürilehte"...