Mis kurat ta sinna galeerile ronis?

Theatrumi lavastus „Misantroop“

& Tallinna Linnateatri lavastus „Scapini kelmused“

Teatrisuvi 2011 rõõmustab koguni kolme Moliere'i-lavastusega. Theatrum mängib Kadrioru lossis „Misantroopi“, Linnateatri Lavaaugus möllavad teatritudengite „Scapini kelmused“, Vanemuine naaseb sünnikoju Jaama tänaval, „Ebahaige“ kaasas. Moliere on elus.

Et „Ebahaige“ siinkirjutaja teatrisuveplaanidesse vististi ei mahu, saab Moliere'ist kirjutatud „Misantroopi“ ja „Scapini kelmusi“ kõrvutades. Ehkki kahest lavastusest koos kirjutada on kui võrreldamatut võrrelda, sõgedalt galeerile ronida, saab see siiski ette võetud ja kaht eriilmelist teatrisuvesündmust samadest aspektidest vaadates vaetud.

Koht

Theatrumi „Misantroop“ paelub publikut vaikusetajulises kammerlikus saalis, Kadrioru lossis, kus pisimgi helivõnge kajaga võimendet saab ja publik viibib näitlejale lähedal. Linnateatri Scapin teeb kelmusi Lavaaugus, plartsatab ühtevalu mänguplatsi keskel laiutavasse parditiiki, läbib jooksujalu ja tantsiskledes üüratuid vahemaid... Aga mängupaikade võimaluste maksimaalne ärakasutamine lavastusterviku huvides – või täpsemalt öeldes lavastuste ideaalne sobitumine mängupaikade võimalustega ühendab Lembit Petersoni „Misantroopi“ ja Elmo Nüganeni „Scapini kelmuseid“. Ja siit hakkabki hargnema kahe lavastuse intrigeeriv erinevus: Petersoni lavastus on vaoshoitud ja viimistletud, nüansitäpne ja stiilne, hõrk ja filosoofiline, väljapeetult vaimukas inimolemuse uurimus, Nüganeni oma suurejooneline ja vaatemänguline, improvisatsiooniküllane commedia dell'arte'i sugemetega jämekoomikassegi kalduv suvine lustmäng.

Tekst

Moliere? Moliere... Moliere! Teadupärast pole „Misantroop“ ja „Scapini kelmused“ Moliere'i loomingus just sugulastekstid, pigem komöödiaklassiku loomingus vastanduvad teosed: „Misantroop“ kui värss(tragi)komöödia, kust elutarga huumoriprisma läbi valgustub inimese nukkernaljakas olemus, ja „Scapini kelmused“ kui maisemale ja kraadi võrra labasemale naljatlemisele rajatud situatsioonikomöödia. Kuid: Lembit Peterson ja Elmo Nüganen on piisavalt targad lavastajad, et seda erinevust põhjani tajuda ja sellele vastavalt vahendeid valida. (Mis võib juhtuda, kui „Misantroobile“ läheneda võttestikuga, mis võiks passida „Scapini kelmustele“, sai selgeks VAT Teatris paari aasta eest etendatud „Misantroobis“.)

Teksti ja mõtte andmine pole kummaski lavastuses näitlejatele just ülemäära kergeks tehtud. Theatrumi näitlejad peavad võitlema lossisaali kehva akustika ja kajaga, ent nende värsiandmine on sellest hoolimata nauditav, rõõmsalt ja täpselt vahendatakse ka August Sanga vaimukaid tõlkenüansse. Teatritudengeid Linnateatri Lavaaugus kiusavad suured vahemaad, kaugus publikust ja vahel ka partnereist, aga nendegi mõte jõuab vaatajani vaid minimaalsete kadudega. Saavutuseks tuleb seega pidada mõlemal pool tehtud tööd.

Ja mis olulisim: ehkki olin mõlema tekstiga eelnevalt põgusat tutvust sõlminud, pakkusid lavastajad oma aktsendiasetustega neis mõlemas mulle üllatusi: Petersoni lavastus tegi mu jaoks esmakordselt peaaegu et päriselt lahti Moliere'i sügavused ja Nüganeni lavastus Moliere'i kerguse, võib-olla isegi parimas mõttes kergluse.

Peaosalised

Leidliku võttena jagavad Scapini rolli kaksikvennad Märt ja Priit Pius. Piuside Scapin on siiski terviklik isiksus, mängurõõmus lustija, vahel rõõmsalt vastutustundetu, teinekord aga tundlik teener, lakkamatult toimetav kavalpea. Piuside mängulisus teeb Nüganeni lavastuse Scapinist teatri võrdkuju, terava maailmatajuga kunstnikuhinge, vaimuinimese võimumaailmas, kelles eetikabarjäärid taanduvad, kui võimuritele tarvis koht kätte näidata ja vahendite valimiseks pole aega antud. Scapin saab jagu nii katuseharjal troonivast härraste kambast kui ka oma isekaist isandaist. Aga kas üllana paistev eesmärk õigustab õelad või eluohtlikud abinõud? Mis mängu Scapin ikkagi mängib? On ta ikka õigluse eest võitlev vaimukandja või vaid pahatahtlik trickster?

Ott Aardami Alceste, misantroop, on kinnine ja torkiv, üliarenenud tõetundega aumees, kes oma ajast ees: seltskondlikust lömitamisest pääsu otsib, sirgeselgselt erakuelu valib. Aga Theatrumi „Misantroobi“ tõeliseks peategelaseks tõusis (vähemalt nähtud kontrolletendusel...) Laura Petersoni Celimene. Ajakohase kaunitari, nukunäolise tüdruknaise palge tagant paotas Laura Peterson kargelt ja täpselt Celimene'i hingetühjust. Ehk on temagi tüdinud seltskonnaelust, aga ei oska sellest pääseda, sestap sepitseb seltskonna vahendeid kasutades intriige? Ehk on hoopis Celimene tõeline misantroop – inimpõlgur, kes selja taga igast oma austajast halba arvab, neile oma peas või salakirjades kohta kätte näitab? Erinevalt Alceste'i maailmast, kus mõnele ausale või armastatud inimesele lugupidu osaks saab, ei teeni Celimene'i juures ainumaski austust – kas ei tee kas või see fakt Celimene'ist tõelisimat misantroopi selles „Misantroobis“? Igatahes on lavastaja Lembit Peterson ja näitleja Laura Peterson oma Celimene'i äraütlemata paeluvaks teinud, ta näkku joonistanud misantroopia vahelduma seltskondliku klanitusega...

Ei Celimene'i ega Scapini tõmba töö galeeril, ei saa neist siunatud galeerile ronijaid. Kas Alceste'i lahkumine lossist erakuellu võib tähendada galeerile ronimist? Üks mis kindel: Lembit Petersoni „Misantroobi“ lõppedes ei teki kahtlust, et Alceste võiks kunagi naasta; kui Philinte (Marius Peterson) ja Eliante (Eva Eensaar) talle pärast pausi järele tormavad, ei saa saalis uskuda, et neil õnnestub Alceste tagasi tuua, otsus on langenud lõplikult ja vankumatult.

Trupp

Mõlemas Moliere'i-trupis luuakse säravaid osi. Näitlejad, nii Theatrumi tundlikus koosseisus kui ka Lavakunstikooli tudengite nooruslikult uljas ja kaasahaarava energiaga laetud kambas, tajuvad ühtviisi hästi üksteist ja Moliere'i finesse, mängivad isukalt ja lustiga. Nii sünnibki huvitavaid rolle mõlemas lavastuses, „Scapini kelmustes“ materjalist, vabaõhulavastuse spetsiifikast ja näitlejate noorusest johtuvalt enam rollivisandeid või vahvaid karikatuure, „Misantroobis“ väljapeetud lavastuse vääriliselt rohkem viimistletud psühholoogilisi inimportreesid. Kirjeldamist vääriksid mõlemad, paraku ei anna ainus vaatamiskord selleks piisavalt alust.

Kujundus

Lavaauku on külaline Lätist, lavakujundaja Ivars Noviks loonud laheda veeäärse linna, kuhu Scapini ja tema isandate askeldused orgaaniliselt sobituvad, laiale lavale mahub leidlikke kujundusnüansse, ootamatuid detaile.

„Misantroobi“ lava kujundab lossisaal. Toolid, mis sinna paigutet, pole vististi juhuslikud. Kaks tooli jäävadki istujatest priiks, ausaid ja õigeid istujaid ootama?

Kostüümidki on mõlemas lavastuses täpsed. „Misantroobis“ kajastub rõivastes (kunstnik Laura Pählapuu) tegelaskujude olemus, heledais ja tumedais värvitoonides ja kombinatsioonides peegeldub vastava karakteri maailmanägemisviis; „Scapini kelmustes“ paistab kostüümidest (kunstnik Rosita Raud) ära seisus...

Muusika

„Scapini kelmuste“ rõõmsad viisid (Jaak Jürisson) loovad mängurõõmsat atmosfääri ja dikteerivad teinekord kogunisti tegelaste käitumist.

„Misantroobis“ kõlab elav muusika: viola da gambal musitseerib Peeter Klaas, kes on mängu kaasatud ka auväärt teenrirollis. Siiski jääb muusika siin diskreetseks saatjaks. Peeter Klaasile kuulub proloog, kus ta otsib õiget kohta helide vallapäästmiseks, siit võib hakkab hargnema tõerääkimiseks õige hetke otsimise teema.

Liikumine

Mõlemas lavastuses on väga olulised liikumisjoonised. „Scapini kelmuste“ tantsulised etteasted põimuvad teksti ja täiendavad seda viisil, mis takkajärgi tundub ainumõeldav... Mõni liikumispartii omandab balletlikud mõõtmed, teine tundub sportliku jõudemostratsioonina, aga haakuvad hästi tervikusse, liitekohti pole näha.

„Misantroobi“ liikumine (liikumisjuht Tiina Mölder) on iseäranis stiilsed, lihvitud kummardused ja hõljuvad ning tippivad ilmumised-kadumised vaheldumas otsusekindlate sammumistega mõjuvad Kadrioru lossi barokses atmosfääris imekaunilt.

Teatrilugu

Teatriloolisi seoseid pillutavad mõlemad Moliere'i-uuslavastused, seda eriti silmatorkavalt teatridünastiate liinis.

„Scapini kelmused“ esimest korda Eesti lavale seadnud Madis Kalmeti (esietendus Rakvere Teatris 1983) pojad Henrik Kalmet ja Karl-Andreas Kalmet möllavad isa ja poja Geronte'i ja Leandre' rollides nüüdses Lavaaugu lavastuses.

Lembit Peterson läheneb „Misantroobile“ juba teist korda, oma eelmises-esimeses „Misantroobis“ (esietendus Noorsooteatris 1986) mängis ta ise Alceste'i, tänases „Misantroobis“ loovad meeldejääva(ima)d rollid ta lapsed Marius Peterson ja Laura Peterson.

Lavastajad

Küllap on eelnevaga nii mõndagi iseloomulikku öeldud mõlema lavastaja – Lembit Petersoni ja Elmo Nüganeni – kohta. Siinkohal tuleb aga tähele panna sedagi, et mõni järeldus lavastajate asjus võib kehtida vaid konkreetse lavastuse kontekstis.

Võib koguni jõuda järeldusele, et Lembit Peterson on Moliere'i sügavused lavale laiali laotanud, komöödiaklassiku tõsidusmõõtme avanud, teeninud Moliere'i. Aga Elmo Nüganen on võtnud Moliere'i enda teenistusse, kasutanud teda oma lavastuslike üllatuste kaskaadi rajamiseks, ühe teatrilaadi säravaks lahtimängimiseks. Ehk teisisõnu: Peterson on auga roninud galeerile, mille eesotsas troonib auväärt klassik, Nüganen aga pole galeeriga rindapistmist vajalikuks pidanud.

Tituleerida Petersoni põhjalikuks süüvijaks ja Nüganeni väsimatuks üllatajaks, tundub küll ahvatlev, kuid on siiski ebatäpne ja pealiskaudne. Igatahes julgen uskuda (Vanemuise „Ebahaiget“ nägemata...), et suvel 2011 on Peterson ja Nüganen Eestimaa parimad Moliere'i lavastajad, kes autorit ja žanrit täpselt valdavad ja vahendavad.

Vaata ka: "Misantroobi" ja "Scapini kelmuste" kodulehekülge.