Tartu Uue Teatri lavastus "Ird, K."
Tartu Uues Teatris sünnib asju. Suuremaid ja väiksemaid. Olen vähe nende tegemisi näinud, ent nähtu on olnud intrigeeriv, lootustandev, paeluv.
Aga tõdemus teatri toredusest ei ole ilmselt paljugi väärt kompliment. Oma intensiivse mängulisusega on "Ird, K" kordaminev ja nauditav, teatrikevade säravamaid elamusi. Aga ikkagi ei taha elamuse sisse kinni jääda, tahan täna natuke norida, kitsaskohtadelegi osutada. Vana kommunisti müsteeriumit nõudliku, maksimalistliku pilguga vaadelda. Kohati nimelt pigem sakutada kui poputada.
Pealkiri "Ird, K." lubab loota, et lavastus avab Irdi toimiku, lahkab üht Eesti teatriloo legendaarsemat figuuri ausalt ja halastamatult, riietab suure isiksuse laval lahti. Annab aimu ühest (teatri)fenomenist.
Muidugi ei saa Irdi vaadelda lahus teda ümbritsevast ajast. Tuleb tõdeda, ajastu on küll detailideni täpne. Õhk säriseb leidlikest lahendustest, värvikatest ümberkehastumistest, sulnist ansamblimängust.
Vana näitleja väärikusega kroonib ühtlast ansamblit Evald Aavik, härras-Vanemuine ja rohmakas vana kommunist on vastanditena säravad.. Janek Joosti ja Robert Annuse partnerluses vilksatab teravamaid ja hajusemaid rollijooniseid, mis kõik siiski nauditavad on. Iseäranis täpne on Katrin Pärn: üliterava huumoritajuga, karikeerimisse laskumata, annab ta edasi mitu võtmetegelast. Maarja Jakobson on pisikestes osades subtiilselt tabav ja vaimukas.
Kõige ees sammub ikkagi Ird. Ird, K. Nero Urke. Urke, N.
Esimeses vaatuses on Ird üks parasjagu tume kuju. Sellest on topelt kahju, sest teises vaatuses, kui Nero Urke mängib vintske vanamehe siseheitlused nähtavaks, jätab Irdi hinges ruumi nii noorele revolutsioonifanaatikule kui elunäinud teatrionule, pole tal võimalik toetuda Irdi kujunemisloole, seda katab laval müstilisusloor. Nii kriibibki hinge, et lavastustervikut saaks tunnustavamaltki hinnata sootuks esimese vaatuseta.
Tervik mõjub ajuti detailidest ja leidudest ülekuhjatuna, seda eriti dramaturgilises plaanis. Ivar Põllu on ääretult huvitava maailmanägemise ja kujunditajuga kirjamees, ent pole selles lavaloos raatsinud justkui millestiki loobuda. Nii jäävad nauditavast teostusest hoolimata õhku nii onu Raivo (Katrin Pärn) kui Urmas Oti (Robert Annus) intermeediumid, mitmed stseenid venivad pikale, raamjutustus Irdist telestuudios ei hakka vähemalt esimesel vaatamisel päris selgelt tööle. Teine vaatus tõstab suurde plaani Irdi, fenomen hakkab lähemale tulema, Kuid selle kõrval jäävad varju nii Jaan Sauli-Ines Parkeri kui ka Jaan Toominga-Evald Hermaküla omavahelised suhted ja suhted Irdiga, tegelased on küll laval, kuid intrigeerivad konfliktsituatsioonid antakse edasi markeerimisi. Põnevamad ja jälgitavamad on konfliktid Irdis eneses.
Taevalaotus Irdi ümber, pääsetee vana kommunisti südames(se) on ilus kujund. Kuid kommunisti südames kõlab selle kõrval hüüe "Töös huuga, tehas..." Nii ei saagi vana kommunisti müsteerium lõppeda eneseleidmisega hullumaja väravas, vaid kestab edasi. Võib-olla igavesti? Müstilisel kommunistil on meile midagi öelda. Kuulakem ta ära.
Vaata ka lavastuse kodulehte.
0 kommentaarid:
Postitage kommentaar