Ugala lavastus "Meeste kodu"
"Meeste kodu" toob lavale neli meest. Toob 16 (+1) aastat pärast lavakunstikooli lõpetamist kokku neli (ruutjuur 16-st!?) kursusevenda 16. lennust.
"Meeste kodu" on ääretult mitmekihiline lavastus. Lugu ise on triviaalsuseni lihtne, ent selle kohal hõljub lavastaja loodud võimaluste, tähenduste ja mängude pillerkaar.
Laval tegutsevad elulised karakterid, kes satuvad ka elulistesse olukordadesse, kuid käituvad seal ajuti ebaeluliselt ja ebaloogiliselt. Seebika musternäidis, kus tegelaskujudega toimuvad arengud ühel hetkel enam karakteriloogikale ei allu, vaid on juhitud stsenaristide suvast... Ent mitte kirglik seebiseriaal võimsa faabulaga (meenutuseks ja võrdluseks Rakvere Teatri noorte näitlejate "Kunstveri ja -pisarad"), vaid argipäisem, lihtsakoelisem, tühjem seep. Mitte "Ka rikkad nutavad", vaid "Kodu keset linna", kui seebiilmast võrdlusi leida.
Kuid Andres Noormets dramaturgina kohandab hispaanlaste loo Eestisse. (Viivuks kahtlustasin, vististi alusetult siiski, et hispaania autorid Eduardo Galan ja Pedro Gomez ongi vaid Noormetsa müstifikatsioon.) Ja lahendab lavastajana "Meeste kodu" seebisarja vaoshoitud, intelligentse paroodiana. Ning ümbritseb lavakujundajana mängupinna helesiniste prožektoritega, mis annavad hoobilt kätte koodi reallity-show või seriaali mänguvõttest.
Näitlejad ei mängi lavaseepi maksimalistliku intensiivsusega, nagu näiteks esitasid NO-teatri näitlejad farssi lavastuses "Võtame uuesti!" Pigem võtab ses lavastuses läbielamise asemel võimust lõtv distantseeritus. Sedagi suudavad need näitlejad nauditavalt teha, seebiliku lahendusega see isegi passib: ka seriaalides näeme ju haruharva - kui üldse - tõeliselt intensiivset, sügavat rolli. Aga laval hakkab selle intensiivse puudumine häirima, võimalus sisulisemaks lähenemiseks ei pruugiks valitud terviklahendust kahjustada. Tundukse, et lugu ja teema ei köida kuigivõrd ei lavastajat ega näitlejaid, pigem innustutakse tõlgendusnüanssidest ja ansamblimängust. Kummaline, sest 40ndate kriis võiks neile meestele eakohaselt korda minna küll; ju ei ütle Gomez ja Galan oma näidendis selle kohta aga midagi uut, huvitavat ega sisukat. Lavastusest ei jää kõlama ei sõpruse ega üksinduse, kodutuse ega kasuahnuse teema. Lavastaja jutustab näidendi lugu ja näitlejad loovad rollid pigem möödaminnes.
Kõige lähemal elava lavakuju loomisele on Ago Anderson - stsenaristi ja literaadi Agu Antsoni osas. Iseäranis esimeses vaatuses mängib Anderson selgelt nähtavaks selle looja-ambitsiooniga mehe loomisvõimetuse, paanilise hirmu valge paberilehe ees, suutmatuse kirjutada. Küündimatu loojahinge maandamine, rahusti leidmine viinapudelist loob seose Noormetsa lavastusega "Janu". Ago Andersoni Aksi roll "Meeste kodus" ei jää Armini rollile "Janus" küll kuidagi alla. Ka üleskrutitavas komöödiahoos liigub Anderson enim rolliloogikat mööda, säilitab isikupäraseid vahendeid kasutades inimliku hoiaku.
Agu Antsoni külaliste kolmik seilab komöödia kiiluvees hoogsalt, aga küllaltki tuttavlike vahenditega, uute võimaluste otsimine ei tundu ülesandeks olevatki. Eheda maise tüübi visandab Riho Kütsar - jurist ja logistik Richard Kütt. Indrek Sammul psühhiaater Ingo Simmina on näitlejale omaste minimalistlike vahenditega sedapuhku teatraalne, ootamatute hüperreageeringutega vennike. Nähtud külalisetendusel Draamateatris mängis suurima hoo ja elaaniga (küllap siis kodupublikust ja -saalist innustust saanuna) Mait Malmsten telerežissöör Mait Tootsi rollis; klaarilt joonistus välja näitleja suhe mängitavasse tegelaskujusse. Kvarteti koosmäng on lennukas ja elus, improvisatsiooninükkeid pillutakse heldesti. Hõljub vihjeid näitlejate varasematele rollidele, ka töödele seriaalides, ajuti käivitub autoparoodia võimalus.
Hetkeks mõtlesin siiski, kuis mõjuks lavastus, kui näitlejad täiesti tundmatud oleks, nende ega lavastaja Noormetsa taustast, varasematest töödest mitte mõhkugi ei teaks... Kardan, et osasaamine "Meeste kodust" jääks nõrgemaks, olematumaks.
Üldine pehmelt paroodiline õhustik, lavastaja ja näitlejate kõrvalpilk joonistavad välja lootusetuse tunde. Elu ei ole nii lihtne kui seriaalid, õnn ei oota iga seina või ukse taga. Kõnekaks kujundiks kujuneb valge ekraan või tühi pildiraam seinal. Kentsakalt kõikuv papist sein rõhutab elukaugust niigi, kuid raam/ekraan, mis hetkekski otstarbekat kasutust ei leia, võib väljendada hingetühjust. Hingetu(k)s tormlemises kaob pidepunkt, ümber haigutab tühjus. Trafaretsed lahendused keerulistele probleemidele, kulunud sõnadega positiivsele mõtlemisele suunamine ei toeta inimest, vaid lõhuvad teda veelgi. Kas elu absurdikülje nägemine pakub viimset pidet, vabaks tantsimise võimaluse? Lihtsakoeline, elu lihtsustav komöödia on Noormetsa lavastuses igatahes kõike muud kui üheplaaniline.
Ometi jäi kummitama seegi mõte, et kui Andres Noormets valinuks neile neljale näitlejale mängimiseks materjali, kuhu igavikumõõdet kramplikult juurde mõtlema ei pea, vaid kus see juba sees on, saanuks tulemus vähemasti poole sisukam, heas arengulises kõrgvormis lavastaja ja trupi vääriline.
Vaata ka lavastuse kodulehte.
0 kommentaarid:
Postitage kommentaar