Jokerdimente yhhei!

Tallinna Linnateatri lavastus "Keskööpäike"

Et uusi vorme on vaja, on juba küllaltki vana konstanteering. Nii vana, et 1910ndate ja 1920ndate teatriuuendajate ja kirjameeste uuenduslikele ideedele tuginev Anu Lambi "Keskööpäike" mõjub tänagi uuendusliku ja harjumatuna, värske ja veidrana, põneva ja omanäolisena.
"Keskööpäikeses" harvanähtavat lennukust, mõttejulgust, tarmu. Vaimustab, et teatriloo hämarusis konutanud isand Arthur Valdese teatriprogrammilt on jõulise hingetõmbega kogu tolmukord pühitud, nõnda, et teatrisaalis nähtaval enam tolmuhaisugi küljes pole. Selles aktis on suurejoonelisust ja julgust. Anu Lamp on teatriisiksus, kes ei sõltu kõikvõimalikest moevooludest, leiab ja ajab oma asja. See suveräänsus rõõmustab, Arthur Valdese lavaletoomine on missioonitundeline ja igati sümpaatne, ootamatu, ent läbimõeldud käik, teatripilti tõhusalt avardav, hariv vaataja jaoks ja küllap ka osalisile. Teater on tegutsemine, "Keskööpäike" on igati tõsiseltvõetav tegu.
Ometigi, teatrisaalis selgus, et ainult vaataja harimisest tõeliselt vaimustava teatrielamuse tekkeks ei piisagi. On teater siis õhtukool või ei? Aga teatriuuendus?
Näitlejad vahendavad Valdese uuendust silmatorkava professionaalsusega. Näitlejatehnika tulevärk, professionaalne tipptase, harjutuste perfektsus ei jää õnneks asjaks iseeneses. Tehnilisele täiusele lisatakse piisavalt palju teatraalselt inimlikku soojust, mis toimuvat vaatajale lähendab. Mustvalge sümbolism ei kandu näitlejamängu päriselt üle. See rõõmustab ja vaimustab, mängulisus on igati nauditav. Efektselt haakub mänguga Ene-Liis Semperi lavapilt, kummalise horisonditajuga kujundatud ruum.
Aga kummaline on see, et kuigi soojust ja inimlikkust näitlejatöödes justkui oleks, jääb midagi puudu. Valdes ja Lamp jätaks vormimänge viljeledes vaataja hinge justkui teadlikult hooletusse. Jahmatav tõdemus?! Uuendusõhinas ongi see küllap tihti paratamatu. Küsimus, miks hing mängust välja jäetakse, jääbki vastamata. See pisendab "Keskööpäikese" sära vaid vormiharjutuseks, tehniliste võimete tuleprooviks.
Esimese vaatuse algus, kus märke hiiglaslikult palju, vähemalt pooled neist jäävad mõistetamatuks, tegi ootusärevaks. "Kajaka" tihendatud ekstrakt mõjus küllalt vaimukalt ja tabavalt, "Põrgumäng" aga lahjendas eelnenut, hälbides jämedama koomikaga lavastuse üldisest stiilist. Teine vaatus ei läinud siinkirjutaja jaoks kohe käima, lõppematu kohvikustseen muutus aga oma kulminatsioonide ja langustega veidralt vaimukas, ehkki jäi vist päriselt tabamatuks. Tõeline teatriuuendus ei saagi vist igaühele mõistetav olla...? Aga kas isegi 90 aastat hiljem?
Ometi lahvatas idee, kuis võiks "Keskööpäikesele" teine plaan tekkida. Nimelt olid ütlemata toredad lavastuse algus ja lõpp, kui Lea Tormis videolindil Valdese ja teatriuuenduse taustast kõneles. Aga kui Tormis ise igal etendusel lavale astuks? Hää küll, kui väärikas teatriuurija selleks mahti ei leia, võiks Lea Tormisena ilmuda Anu Lamp ise - vastavalt psühholoogilise teatri vahendeile Tormist mängides. Kindlasti rikastaks see lavastust, kuhu suunas, ei saa aga iial teada.
Näitlejad on tõeliselt heas vormis. Kummaline, et naisnäitlejad on isegi jõulisemad ja mehisemadki kui mehed, meesnäitlejad jällegi nõtkemad, peenetoonilisemad. Soorollide uuendus või pelk juhus, polegi vist vahet. Meeldejäävaid hetki loovad kõik, üksteise toel ekspressionistlikus ansamblimängus ning soolovõimalusi julgelt kasutades. Näib võimatu eelistada Andero Ermeli tartu murdes Hamleti monoloogi Helene Vannari kohvikuproua monoloogile, Külli Teetamme tantsivat Anne Reemanni ehedale Arkadinale, jätta rääkimata ülejäänud trupi loodavast tüüpide galeriist ja sooritatud harjutustega.
Mäng kestab veel. Kuigi "Keskööpäike" võib silmi pimestada, arusaamatuks, hoomamatuks jääda, on teda kummaliselt põnev ja lakkamatult huvitav silmitseda.

Vaata ka lavastuse kodulehte.

Kirjatüki pealkiri taaskord Juhan Viidingult, lavastuses kõlavast luuletusest "Teade Christian Morgensternile".