Õhupump töötab tõrgeteta

Rakvere Teatri lavastus "Eksperiment õhupumbaga"

"Eksperiment õhupumbaga" on igati hästi toimiv teater. Sobiks suisa musternäidiseks. Lavastuse erinevad koostisosad toimivad õlitatult. Õhupumbas on õhku ja aega, elamise intensiivsust. On eetiliste probleemide sisukat, aga kerget käsitlemist ja inimsuhete sasipundarde aktiivset harutamist. On säravaid näitlejatöid. On traditsioonilist head teatrit.

"Eksperiment õhupumbaga" uurib inimsuhete ja teaduse, eetika ja progressi suhet. Lugu kulgeb kahes ajas: 1799. ja 1999. aastal. Neljal näitlejal tuleb mängida mõlemas ajas. Seejuures tähelepanuväärne, et 1799. aasta seitsmikust pääsevad 1999. aasta stseenidesse autori ja lavastaja tahtel need näitlejad, kelle tegelaskujud usuvad progressi, ei kammitse end eetikaga, ei jaga poeesia salakeelt, kuigi võivad luuletamisega tegeleda. Nukker pilt me luulevaesest kaasajast? Või pelk juhus?

"Eksperiment õhupumbaga" küsib, kas inimesi ja inimsuhteid võib teadusele ohvriks tuua. Olemata Spelagh Stephensoni teatritekstiga tutuvunud, adusin lavastuse põhjal, et autor vastab omaenese tõstatatud küsimusele eitavalt, eetikat ja emotsioone teaduse arengust selgelt ülemaks seades. Peeter Tammearu seda lavastajana ei võimenda, oma suhtumist alla ei jooni, on autoritruu ja täpne. Autori loodud võimaluste väga arukas ärakasutamine iseloomustab üldse Tammearu lavastust. Ei julge arvata, et lavastaja rõhutatuma kunstnikukontseptsiooniga lähenemine Stephensoni tekstile lõpptulemust eriti rikastaks. Targal ja vaoshoitud autori vahendamisel on omad eelised, autori tõstatatud küsimuste selge ja kerge vahendamine vaatajale on küllaltki tänuväärne tegevus. Igikestvad eetikaküsimused saab iga vaataja enese jaoks ise selgeks mõelda. Tammearu on võtnud lavastajana enesele igati väljateenitud õiguse mitte toonitada oma isiklikku kunstnikupositsiooni, seisukohavõttu, vaid kanda lavale väärt näidend õnnestunud rollidega.

"Eksperiment õhupumbaga" meenutab oma ülesehituselt veidi Tom Stoppardi "Arkaadiat". Aga kui Stoppardil on filosoofiline plaan inimsuhetega vähemalt võrdne, siis Stephenson pühendub inimsuhetele, on kergemini mõistetav.

"Eksperiment õhupumbaga" demonstreerib Rakvere Teatri näitlejate üllatavalt kõrget ja ühtlast taset. Lavastus pakub näitlejatele võimaluse luua intrigeerivaid, sisukaid, mitmeplaanilisi rolle ja lavastaja Peeter Tammearu abiga saab see võimalus ka täielikult realiseeritud. Kõik näitlejad saavad end selles lavastuses lahti mängida, head arengulist vormi ja uudseid toonegi näidata. Nõtked rollilahendused vääriks eraldi pikemat lahtikirjutamist, ehk võtab keegi kord sellekski aega. Igatahes on Lauri Kaldoja kahes erinevas rollis pooltoone ja nüansse, ehedat mõttetegevust; Natali Lohu teenijatüdrukus uudset ja üllatavat vaoshoitud karakteersust (meenub ta Meg diplomilavastuses "Sünnipäevapidu", aga siinne Isobel on juba kraadi võrra kõrgemal); Kertu Moppeli osatäitmistes täpsust ja tasast irooniavarjundit; Maarika Mesipuus atsakusega põimuvat poeesiaihalust ja julgeid värve; Margus Grosnõi poeedi-rollis eetika alalhoidmist ja viimistletust; Toomas Suumani rollides isikliku suhte ja tegelaskuju tabavate joonte põnevat tasakaalu. Ansamblimängu kroonib Tiina Mälbergi arenev tippvorm, sädelev, helisev siseilm ja täpne huumoritaju - kaks tegelast, keda ta eri sajandeil kehastab, ilmuvad lavale silmatorkavalt erinevate, aga isikupäraste värvidega, groteskist pastelsuseni.

"Eksperiment õhupumbaga" on hea teater. Kohati nõnda hea, et selle headuse kallal tahaks juba norida. Siin pole tegemist niivõrd isikliku kritiseerimissooviga, vaid pigem perfektsusepelgusega, kunstilise mitmetimõistetavuse ihalusega. Aga see eneselegi segaseks jäänud uitmõte ei vähenda lavastuse väärtust.

"Eksperiment õhupumbaga" on teater, kus oma koht meelelahutusel, igavikulistel eetilistel probleemidel, müstika, veidi seebisel süžeel ja läbival täpsel lavastusjoonisel. On üldinimlik ja publikusõbralik.

Vaata ka lavastuse kodulehte.