Eesti Draamateatri lavastus "Umb ehk Hirmus veretöö Läänemerel"
Villem Tuuni/Priit Pedajase "Hirmus veretöö Läänemerel" on kuue meremehe ja ühe reisi lugu. Aga igal mehel seal on oma lugu ja teiste meeste lugusid kuulata, teiste lugudesse sisse minna on paganama raske. Kes põhjani sisse läheb, saab peksa selle eest, et teise loo ära varastas. Kes ei lähe, saab ikkagi peksa. Ja kellel oma lugu pole, saab veel kõige rohkem. Meremeeste maailm? Seda muidugi, ent pigem meie kõigi maailm, kus sallivust pole ainsamalegi just üleliia antud.
Kui tavaliselt kipuvad massipsühhoosist algava vägivallatsemisega võitlevad kunstiteosed ühemõõtmeliseks jääma, oma liigse naturalistlikkusega vaatajas võõristust tekitavad, siis "Hirmsa veretööga" läheb sootuks paremini. Ajaline distants, mis meid loo tegevusest lahutab, toob sündmustikku paradoksleval kombel lähemale. Ja näitlejate ehe mäng niisamuti. Nõnda ongi, et suhteliselt läbinähtavatest lavavõitlusevõtetest hoolimata võimendub laval toimuv vägivald millekski üldinimlikumaks, ühiskonna eetilisi valupunkte puudutavaks. Seejuures nõnda, et saalis viibides pole pääsu ka küsimusest, kuidas mina saaksin takistada ja ära hoida inimeste alandamist, mõttetut vägivallatsemist. "Hirmus veretöö Läänemerel" tuletab valusalt meelde korrad, mil me inimväärikuse alandamisele jõuliselt vastu hakanud pole, usutavasti leidub neid puhke meist enamiku elus. Ja see valu on hea, puhastav. Ehk tuleb teatrisaalis kogetud tunne meelde ka järmistel kordadel, kui võimalus inimsust kaitsta, vägivalda valjult taunida.
Aga sel lavastusel on ka teine pool, millesse usun kodeeritud olevat vähemalt sama võimsa sõnumi. Need on meremeeste lood, oma elulises veidruses ja lõppematuses veidi absurdsed, naljakad ja traagilised. Mingil alateadvuslikul tasandil tuletasid nood veidrad pajatused oma igilõppematusega meelde Madis Kõivu tegelaste lugusid. (Küllap on "Hirmsa veretöö" autor, isand Villem Tuun kuskilt kaugelt Madis Kõivu sugulane.) Näitlejad esitavad noid veidraid pajatusi ülima meisterlikkuse ja nauditavusega. Ja just läbi nende lugude avanevad tegelaskujude iseloomud. Tüüpidest kasvavad karakterid ning inimesed oma püüdluste ja saladustega. Sellist teatrit on ütlemata hää vaadata.
Kindlasti on oluline ka see, et kogu "Hirmsa veretöö" lugu saab alguse sellest, et Jaan Umb (Lauri Lagle) madrus Johani (Uku Uusbergi) loo varastab. Et alateadvuse hoovusis just säält Umbi piinamine alguse saab, on kaheldamatu. Ja niisamuti tõuseb tähenduslikuks, et kui Umb oma veretööd alustab, saab tema esimeseks ohvriks lätlasest lipukapten (Taavi Teplenkov) - ainus mees, kes oma loo rääkimise võimalusest ilma jääb, kellel oma lugu vististi polegi. Oma loo evimine lunastab suurimadki süüteod, selle puudumine aga...
Kuus meest laeval moodustavad uhke ansambli. Täisväeliselt toimib too pisut kummastav, ühtaegu nukker ja naljakas, traagiline ja veider Pedajase lavastuste atmosfäär. Rõõm on näha kogenud ja jõuliste näitlejate Jaan Rekkori, Ain Lutsepa, Tõnu Oja meisterlikku, tabavat mängu. Jaan Rekkori jässakas, eluehedas merekarus, kapten Aleksandris kohtuvad kapteni meheuhkus ja häbitunne, joodik ja löömamehe maski tagant paotuvad hirm ja hingevalu, sisemine eetiline selgroog, mis kaptenile eluliselt oluline. Ain Lutsepa pootsman All on isikupärane külafilosoof, ta lõputute minekute muhedad, ent traagikavõimalusega mõlgutlused on meeldejäävad ja suured, kõivulikud stseenid. Tõnu Oja madrus Jakob paistab esialgu teiste varju jäävat, ent saab suure soolovõimaluse oma roti-monoloogis, mis on tõeliselt naljakas, absurdikirmega stseen.
Veel suurem rõõm on aga näha, et vanemaile partnereile ei jää sugugi alla Uku Uusberg. Lavastava näitlejana on Uusbergil oskus mängida lavastuse teemat või siis omateema arendus sedavõrd suureks mängida, et see meelde jääb. Nii läheb ka siin Uusbergi mängitud madruse saatus, oma loo hoidmine, armastuse ja unistuste hoidmine väga korda.
Mis puutub Taavi Teplenkovi lätlase rolli, siis tuleb kahtlemata tunnustada näitleja võimet pisitegevustega publiku tähelepanu võita. Aga ometi jääb tunne, et nii näitlejavalikus kui ka rollilahenduses on mingi liigne kindla-peale-minek, mis takistab elegantselt ja maitsekalt loodud rolli lõpuni nautimast.
Lauri Lagle Jaan Umb kui loo keskpunkt ja peategelane (?) jääb laval kummatigi kuidagi nähtamatuks, ei saa vaatajale oma abitust püüdlikkusest hoolimata kuigi oluliseks. Saab küll oluliseks märgina alandatuist ja mõnitatuist, aga mitte inimesena. Milles võib ometigi olla mingi loogilisus: elus on lihtne alandatavasse üleolekutundega suhtuda, leida alandamist õigustavaid põhjusi.
Kõnelemata on veel naisrollidest. Kersti Heinloo on oma säravas, peibutavas, saladuslikus rannaneiu Liisu osas igati täpne, armastuses liigagi taevalik ja elus liigagi praktiline, nagu nood rannapiigad ikka meestele näima kipuvad.
Ülle Kaljuste Umbi ema Madlena on vägev saareemand, värvikalt ja ehedalt mängitud. Temagi arutlusist kumab miski lõpetamatuse ja lõpunimõtlemise segane suhe, mis ta äraütlemata paeluvaks muudab.
Veidra kujundina ilmestab Umbi tapatööd vihmasadu - tähistab see Umbi üle valvavate naiste nuttu või lihtsalt Londoni lähenemist? Sellest ei saagi sotti, aga vihm ei lõppegi ära. Ei lõpe ka meeste lood. Veri, töö ja surm pestakse maha, aga lood jäävad alles.
Kuidas oma lugu hoides pidada lugu teiste lugudest? "Hirmus veretöö Läänemerel" ei vasta. Iga mees on oma loos kangelane, kuid Umbi lukku jäävad nad kiusajate ja alandajatena. Kohale ei jõua ainumaski. Aga minekus on mõtet palju. Pedajase parimas mõttes kummaline lavastus on inimsust mehiselt kandev teatritöö.
Vaata ka lavastuse kodulehte.
0 kommentaarid:
Postitage kommentaar