Ugala lavastus "Jürka"
2002. aastal kirjutas Peeter Tammearu Raivo Trassile A. H. Tammsaare "Põrgupõhja uuest vanapaganast" dramatiseeringu, mille Trass Endlas lavastas. Kui Peeter Tammearu 2009. aasta kevadel Ugala juhi kohalt tagandati, esines Jaak Allik sõnavõtuga, mis kandis pealkirja "Lööme Jürka maha, saame õndsaks". Sügisel 2010 naasis Tammearu lavastajana Ugalasse, tuues lavale "Põrgupõhja uue vanapagana" uue interpretatsiooni pealkirja all "Jürka".
"Jürka" on kujunditihe ja ainulise hingusega lavateos. Justkui Tammsaare viimaseks jäänud romaani ekstrakt. Kui mõni kirjandussõber nimetaks "Põrgupõhja uut vanapaganat" Tammsaare loomingu kvintessentsiks, võiks öelda, et "Jürka" on selle kvintessentsi kvintessents. Kõik laused ja stseenid, mis Tammearu oma lavastusse valinud on, kannavad tohutut tähendust. Nõnda see peabki ju heas teatris olema, juhuslikkusest hoidumine on ometi hea teatri tunnus. Aga "Jürkaga" päris nii ei lähe: kuna laval on ainult ülioluline, nüristub vaataja vastuvõtuvõime, nii filosoofiliselt kui eluliselt mitmekihiliste ja süvatähenduslike stseenide jadast ei suuda vaataja ühel hetkel enam kõige (!) olulisemat välja sõeluda. Nii tekibki pärast kaht tundi Tammsaare vääristeksti vastuvõtmist tunne, et laval olnu oli tühi, tähenduseta, liialt raskepärane. Tähenduste ja tähendusvarjundite liigne küllus hävitab tähenduste lugemise võime. Kurb, aga paratamatu.
Lavastuse suureks võiduks on Peeter Jürgensi nimiosatäitmine. Heatahtlikkuse ja lihtsameelsuse võrdkuju, parimas mõttes lapsemeelne mehike, selge, kristalliseerunud eluülesandega. Rolli loetav siseilm annab tunnistust tõelisest õnnestumisest. Kordagi ei teki küsimust, miks Jürka osatäitja ei võiks noorem olla. Miks ta peakski, kui Jürgensis on nii palju sisemist nõtkust, täpsust, suurt joont ja detailide tajumist ning mis peamine - väge. Jürgensi Jürka headest silmadest tahaks ammutada eluusku ja lootust.
Jürka on pea ainus konkretiseeritud tegelane selles "Jürkas". Teised näitlejad vahetavad rolle ja rollid osatäitjaid ajuti peadpööritava kiirusega. Eks või siit kontseptsiooni lugeda, valemigi tuletada: üks Jürka kaalub üles kolm antsu. Peeter Jürgensi vägevast Jürkast kujuneb eetika, hingehääduse kompass maailmas, kus kehtib Kaval-Antsude võim.
Teistest tegelastest kuulub igavikulisim viiv Arvi Mägi Antsule (Antsu rollis on veel ka Martin Mill ja Arvo Raimo, roll ja müts käivad käest kätte), kui too oma õndsakssaamist kasu ja usu kaalukaussidel vaeb. See stseen on mu meelest lavastuse tähtsamaid, iga vaataja saab sel hetkel end paika panna antsustuvas ilmas, Antsu lootust ja ahnust, hirme ja ihasid enda omadega kõrvutada saab. Sellest Arvi Mägi mängitud stseenist võrsus mõte, et lavastus võinuks saada rikkamgi, kui lavastaja Tammearu läinuks traditsioonilisemat teed ja Antsu kolmestamise asemel andnuks selle vaid Arvi Mägi mängida.
Aga need mõttemängud ei vähenda ei Jürgensi Jürka ega ühegi Antsu väge.
Siiski - kuigi näitlejatele eri stiilides mängimist just ette heita ei saa, jäävad kõik olulised stseenid ja hästi mängitud rollid ning rollihetked kuidagi irduvaiks. Niisamuti kui lavastusest irduvad Jaak Vausi kujundus ja Myraka helikujundus, mis, olles vägagi õnnestunud, kasvavad suuremaks kui lavastus ise.
Kuni Jürkade saabumise ring antsude ühiskonnas ei peatu, jääb lootus ka õndsakssaamise võimalikkusesse. Ugala "Jürka" kingib vaatajale võimaluse osa saada suurepärasest Jürkast ja imestada Tammsaare sügavuse üle ka siis, kui see sügavuse suurus pidevalt kätte ei tule.
Vaata ka lavastuse kodulehte.
0 kommentaarid:
Postitage kommentaar