teisipäev, 14. detsember 2010

Karm ja kare - va unenägu, kus kõik on võimalik

Rakvere Teatri lavastus "Unenäokohvik"

Olen ikka pidanud Doris Kareva luulet naiselikuks, tundlevaks, enesele mõistetamatuks. Ju pole osanud sellega sisuliselt, vahetult kontakteeruda. Olen seda samas siiralt kahetsenud, ent kohtumised Kareva poeesiaga on ikka jäänud poolikuiks, võõristatuks.
Jaanika Juhansoni lavastustega olen kohtunud see-eest palju ehedamalt, lavastaja otsinguline vaim on nende tööde kohal hõljunud tajutavalt ja nauditavalt, tähendus(rikaste )mängude maailm pole alati küll ühtviisi mõistetav olnud, ent põnev alati. Vahel on juhtunud sedagi, et mängude tähendus jõuab kohale alles mõnda aega pärast lavastuse nägemist või korduvvaatamisel.
Usun, et "Unenäokohvik" kuulub enam Juhansoni kui Kareva maailma. Ehkki värskendet pilguga tahaks Kareva tekste nüüd üle lugeda küll. Juhansoni lavastuses kõlab Kareva luule karmilt ja karedalt, valusalt ja tabav-tapvalt, müstiliselt ja mõrkjalt. Tundlemisega pole Kareval vähimatki pistmist, on vaid viimse piirini viidud tundlikkus, läbipaistvaks lihvitud või kulutatud valulävi. Leierdatumadki emotsionaalsed luuletused paljastavad halastamatult oma tõelise, karmi ja jõulise pale.
Ei saa välistada sedagi, et unenäoilmas juhtunu kristalliseerub sõnastatavateks piltideks alles tulevikus. Sestap ei saa siinseid märkmeid võtta tõe pähe. On nad vaid üks uni.
Juhanson on korduvalt kasutanud raamjutustust kui piire avardavat võtet, nii ka seekord. Unenäo luulelis-absurdses atmosfääris kehtivad omad reeglid. Raamid ja piirid nihkuvad omasoodu. Tütrest võib saada armuke või ettekandja, isast unelmate prints või saatan, emast unenägija. Tõtt teavad unenäomehed, nood kaduvikumeeste kolmikvennad, kuid nemad vaikivad. Või provotseerivad. Või laulavad. Või painutavad end tantsukeerises pooleks. Muusikal on selles "unenäolises lokaalis" suur ja võimas kaal. Tarmo Keskülli vinged, magushapud viisid Kareva tekstidele on unenäo määravaimaks koostisosaks.
Publik näeb und. Jõulusagin kaotab tähtsuse. See on jõuliselt iseolev lavastus. Tee ja koogid pole reklaami- või müüginipp, vaid üks sild unenäomaailma. Küllap ka liköör.
Ometi tekkib hetkiti hirm, et "Unenäokohviku" võimas vorm varjutab või kaotab sisu, luuletekstide tähendused vähenevad või haihtuvad perfektse elegantsiga loodud unenäoilmas. Kas see kivi lendab lavastaja või näitlejate kapsaaeda, ei oska öelda, aga kui luulelavastuses luule millegi ülimuslikuma ees taanduma peab, on veidi kahju. Selles kontekstis tuleb aga tunnustada Volli Käro rolli. Käro nõtke osatäitmine, kus võrdselt nõtked on nii keha- kui sõnavaldamine, ulatab vaatajale võtme unenäkku ja kohvikusse. On mõjusaim ja üllatavaim, mänguline ja täpne.
Küllap jõuavad luuletunnetusele mängukordade edenedes lähemale ka teised näitlejad, kes praegu selle suunas erinevatel tasemetel teel on. Siis saab unenägu täiuslikuks, totaalseks, ühtaegu karmiks, karedaks, mõrkjaks, mõnusaks, helgeks.

Vaata ka lavastuse kodulehte.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar