Mis on, mis paistab päeva lõpus?

Rakvere Teatri ja Linefilmi film "Päeva lõpus"

Iseenesest on ju igati tore, kui väärt näidend filmiks vändatakse. Isegi siis, kui tegemist pole väärt( )filmiga. Maiju Ingmani filmiversioon Urmas Lennuki näidendist "Päeva lõpus" on kahtlemata nii mõndagi väärt. Kuigi vahest mitte niisama palju kui Lennuki tekst ja diskreetne autorilavastus (Rakvere Teatris 14. märtsist 2008).
Eestlast veab maale. Vägisi veab. Sellest on järjepannu kirjutanud mitmed näitekirjanikud - Jaan Tätte ("Meeletu", millest samuti filmiversioon), Jakob Karu ("Vanaema juures"), Urmas Lennuk ("Päeva lõpus") ... Filmis saab maaelu kujutada muidugi märksa ehedamana kui teatris. Ent sellega kaotab ta ka osakese oma poeetilisusest.
Igatahes sai filmi vaadates õige ruttu selgeks, et Lennuki kujundiküllase dialoogi päriskodu on siiski teatrilaval, mitte kinolinal. Ekraanil, kus suures plaanis pilgud jõuliselt kaasa mängivad, tahaks vähem sõnavahtu (see oht kipub Lennukit ikka veel veidi kummitama), enam ehedust, tõelisust. Pärismaad ja pärismaalasi. Päriselt.
Ehedad tüübid loovad Ingmani linateoses Toomas Suuman (Tepo) ja Tarvo Sõmer (Hannes). Mõlemad tegelaskujud on viidud küll groteski piirimaile, ent see ei takista neid ja nende olemasolu uskumast.
Pisut keerulisem on lugu "peategelastega" (Liisa Aibeli Marta, Velvo Väli Peteri, Erik Ruusi Jakobi) - nad kippusid hetkiti jääma skemaatilisteks kirjanduslikeks kangelasteks ega kasvanud lihast ja luust inimesteks.
Tõsi, Erik Ruusi napp minimalism pääseb ekraanil täies mahus mõjule. Ta silmnägu on ütlemata kõnekas, iseäranis siis, kui ta partnerit kuulab või vaikselt tegutseb. Oma orgaanilisusega mõjub ta usutavalt pea igal hetkel - dialoogides Peteri ja Tepoga, juues, oodates, mõteldes... Tühja pateetilisuse oht, mis Ruusi sama rolli laval mängides mu meelest kummitas, on filmis täielikult minetatud. Ruus kuulub kindlasti nende väheste eesti näitlejate sekka, kes sobivad linale sama hästi kui lavale, teda võiks filmides rohkemgi kasutada.
Lennuki tekstis on seoseid, mis filmist välja joonistuvad, selle kuhugi teisele tasandile tõstavad. Näiteks hakkab Peteri ja Hannese prügi-jutt haakuma Tepo vihaga prügilepingu suhtes (äärmiselt leidlik viide me kaasaja külaelu hetkel põletavaimale probleemile!) ja seda olmetasandist kõrgemal. Võitlus kõntsa ja saastaga enese sees ja ümber - ootamatult oluline teema "Päeva lõpus". Jah, seda Lennuk teha mõistab: ühendada argiteemad igavikuliste küsimustega, lihtsaimatelegi lausetele teine plaan joonistada. Seda pole siinkohal mõtet kirjeldada, kes Lennuki tekste näinud ja kuulnud, see teab.
Kohati tahtnuks näha liikuvamat, dünaamilisemat kaameratööd (küllap on see sõnakasutus ebaprofessionaalne, aga teisiti ma seda kirjeldada ei oska). Samas oli filmis ka väga meisterlikke, kujundlikke, kunstilise ja poeetilise laenguga kaadreid - mõned vaated räämas külale; Marta raadiot kuulamas; Hannes sigadega suhtlemas; Jakobi Marta ja Peteri dialoogi pealt kuulamas; käeraudadega Tepo politseiautost Peterile ja Jakobile lehvitamas... Tähelepanuväärne, et need kaadrid sündisid üpris tekstitihedas filmis nimelt siis, kui tegelastel teksti polnud.
Mingi märgi jätab Maiju Ingmani-Urmas Lennuki "Päeva lõpus" igal juhul. Märgi koolide sulgemise ja prügilepingute sõlmimise ajast, märgi ajast, kus austusest tehtud mehetegu viib trellide taha. Ja võib-olla on ajamärk seegi, et sellel foonil inimsuhete draama piisavalt jõuliselt välja ei joonistunud?

Vaata ka: http://www.linefilm.ee/paevalopus/

Üksinduse tragikomöödia universumi keskel

Rakvere Teatri lavastus "Lesk"

"Lese" tee Rakvere Teatri lavale pole just päris tavapärane. Materjali pakkus välja näitleja Volli Käro, kes kandnud eneses soovi mängida Juhan Smuuli Polkovniku leske. Rakvere Teater otsustas "Polkovniku lese" vaatajate ette tuua Volli Käro 69. sünnipäeva eelõhtul, täiskasvanute jõululavastusena, millele järgneb pidulaud. Et muuta materjal enese jaoks vastuvõetavaks ja huvitavaks, lisas lavastaja Toomas Suuman Smuuli veidi aegunud näitemängule teisi endale olulisi tekste.
On ütlemata sümpaatne, et ajal, mil vanema generatsiooni näitlejaid teatritest koondama kiputakse või neile väärt rolle ei leita, annab Rakvere Teater oma staažikaimale lavajõule Volli Kärole mahuka ja väärika peaosa. Toomas Suumani käe all, kellega Kärot sidumas aastatepikkune koostöö nii lavastaja ja näitlejana kui ka lavapartneritena, loob Käro sisuka ja vastandliku rolli. Tema mängitavas Leses eksisteerivad kõrvuti absurdimaigulisus ja realism, malbus ja bravuurikus, staatilisus ja ballett. Volli Käro Lese traagilisus seisneb selles, et ta sisimas mõistab oma üksindust, vastikust ja sedagi, kuis ta ümbritsevaile haiget teeb, kuid ei suuda end ka muuta. Selle kõrvalpilgu mängib Käro täpselt välja.
Suumani lavakompositsioonis liituvad Smuuliga näiteks Hermann Hesse, Albert Camus, Johann Wolfgang Goethe... Kavalehel on tsitaatide autorid kenasti üles loetud. Sõltub iga vaataja eruditsioonist ja valmisolekust, kui palju viiteid ta lavastusest üles leiab. Mina just väga palju noppida ei suutnud, mõne allusiooni leidsin aga sellisegi, mida kavas ei mainita. Tõlgendamisvõimaluste paljusus on muidugi omaette väärtus. Niisamuti kui sellesinatse kompositsiooni absoluutne eklektilisus, ootamatute üleminekute ja jahmatavate järgnevuste rohkus. Kuid ometi ei pääsenud ma "Leske" vaadates ja hiljem "Lese" üle mõeldes mööda tundest, et Suumani kontseptsioon ja kompositsioon päriselt tööle ei hakanud. Küsimusele, miks ja millest see lugu räägib, ma vastust leida ei suutnud. Jah, Volli Kärole mänguvõimaluse andmisega see lavastus end ju õigustab, publiku toitmisega pärast etenduse lõppu meelitab vaatajaid teatrisse, ent Suumani lavastuses näikse mingi konks veel olevat. Seda konksu ma teatrisaalis üles ei leidnud.
"Pessimistlik ja lootusetu tragikomöödia inimese üksindusest laulude ja tantsudega" - niiviisi sõnastaksin "Lese" žanri. Vahest siin ongi see kauaotsitud "konks"? Suumani lavastus räägib üksindusest. See teema on Suumani lavastajatöödest ja osatäitmistest varemgi läbi kumanud. Kuid selle järelduseni jõuan alles tagantjärgi, teatrisaalis jäi Lese monoloog paljudest lisanditest hoolimata liig vähe üldistusjõuliseks, et see sõnum välja kooruks. Või on viga minus kui vaatajas, et otsisin "Leske" vaadates Toomas Suumani lavastusest pigem alguse ja lõpuga lugu? Kuid Suuman isegi räägib esietenduse-eelses leheloos Inna Grünfeldtile, et tegemist on kerge meelelahutusega. (http://www.virumaateataja.ee/?id=199826) Nii või teisiti: minu kui vaatajani Suumani lavastajakontseptsioon tõrgeteta ei jõudnud. Kahtlen ja küsin edasi.
Lavastuse väline vorm ja Kristi Leppiku kaunis kujundus meenutavad Suumani lavastust "Üks joodiks sõitis rongiga" (Rakvere Teater 2008). Sellegi peategelane, Venja (Erik Ruus) on samuti suur üksiklane tähistaevaaluses ilmaruumis. Ent erinevalt Venjast ei hoia ega kaitse Leske inglid. Tema ümber on hoopis teistsugune kvartett - arst ja kolm õde. Selle neliku kentsakas sebimine mõjus hetkiti kiirabiseriaali paroodiana. (Kuid eht-suumanliku üleminekuna saavad ka kardiogrammi-aparaadi nupud enesele filosoofilise tähenduse.) Suuman annab arstile ja õdedele küll teksti, ent taandab nad enamiku ajast pelkadeks statistideks. Marin Mägi, kel teistest veidi enam mänguvõimalust, on jaapanlannast õe rollis võrratu. Silja Miks ja Liisa Aibel täiendavad lavastust oma tavapäraste värvidega - esimene teravamalt, teine leebemalt. Velvo Väli sekundeerib tagasihoidlikult, kuid täpselt.
Suumani korduvaks lavastajavõtteks on kohatute ja kohalike levilaulude ootamatu asetamine tegevustikku. See toimib võõritavalt, absurdisügavikku suurendavalt. "Leseski" esitavad näitlejad suurepäraselt mitmeid laule (muusikajuht Tarmo Kesküll).
Ei oska ma öelda, kas "Leske" peaks vaatama absoluutse pretensioonituse, suure erudeerituse või otsiva tervapilgulisusega. Üksinduse erudeeritud tragikomöödia pole lihtne - ei lavastajale, näitlejaile ega publikule.

Vaata ka: http://rakvereteater.ee/index.php?option=com_content&task=view&id=443&Itemid=40

Aaroni detsember ja jäneste farm

Rakvere Teatri lavastus "Jäneste kirik"

Kui (jää)karu Aaron detsembris ärkas, siis lund juba sadas. Aaron ärkas, et end mitte maha magada...
Andry Ervaldi-Urmas Lennuki "Jäneste kirik" kõnetab terava sõnumiselgusega meie tänapäeva. Kutsub kaasa ja läbi mõtlema. Pöördub noorima teatripubliku poole otsekoheselt ja ausalt. Osatab sügava sisemise läbitunnetusega me argipäevast tarbimishullust, kutsub mõistvusele ja mõistmisele. Ons see ajamärk, et tõsistest teemadest ei saa rääkida mujal, kui jõulueelses lastetükis? Aga võib-olla tahavadki autorid oma sõnumiga laste poole pöörduda? Ja valinud selleks otsetee? Iseküsimus, palju sest sõnumist jõulumelus kingipakki ootavate lasteni jõuab. Ei oska arvata, sest olen näinud vaid kontrolletendust.
Küll aga oskan öelda, et "Jäneste kirik" oma vaatajaid ei alahinda. Kohati isegi ülehindab. "Jäneste kirikus" on manifestikaalu. See sunnib isegi andestama kohatise ebaveenvuse, dramaturgilised kitsaskohad, mõne osatäitmise pealiskaudsuse, liigse otseütlemise.
Kuid samas - "Jäneste kirikusse " on programmeeritud sisim maksimalistlikkus. Miks peaksin siis seda siinkohal peegeldama kuidagi muudmoodi kui maksimalistlikult. Ega peagi. Seega ütlen: tekst - nii Andry Ervaldi kirjutatud algmaterjal kui ka Urmas Lennuki lennukas tõlgendus - on lavaversioonist sisukamad ja sügavamad. Ervald ja Lennuk on mõlemad suured remargimeistrid. Paratamatus, et need lavale ei jõua. Aga seekord on sellest ka kõvasti kahju, sest lavastaja Lennuk pole suutnud kirjanike Ervaldi ja Lennuki remarke sama jõuliselt ja sügavalt lavakeelde ümber tõlkida. Ervaldi-Lennuki tekst viitab otsekui muuseas mitmeile kirjandusklassikuile - Shakespeare'ile, Tammsaarele, Orwellile ja Milne'ile. Teksti lugemata nood allusioonid välja ei joonistu.
Lavastus teeb tugeva ja õigustatud panuse visuaaliale. Ja õnnestunult. Meie lasteteatri (aga võib-olla üldse Eesti teatri) suurimaid vigu on liigne sõnamulin, lavaline loba, mis end ei õigusta. "Jäneste kirik" on sellest pahest prii. Räägitakse vähe, mõtet kannab ka liikumine (liikumisjuht Kati Kivitar). See rõõmustab. Niisamuti kui läbimõeldud, lummav, kaunis ja atmosfääri loov lava-, kostüümi-, video- ja valguskujundus (kunstnik Mihkel Ehala, kostüümikunstnik Liisa Soolepp). Braavo!
Näitlejad mängivad stiilses ansamblis. Ühist hingamist on tunda neiski tegelastes, kes laval kokku ei saa. Sümpaatsed ja armsad, kuid vastandlikud tandemid loovad Erni Kask (Aaron) ja Tiina Mälberg (Amanda) ning Anneli Rahkema (Mari) ja Peeter Rästas (Jürgen). Rästase ja Rahkema kokkumäng on iseäranis lennukas. Kuid ka Kask ja Mälberg, mõlemad täpse huumoritunnetuse ja peene maitsega karakternäitlejad, jõuavad jääkarupaari mängides muheda partnerluseni.
Tarvo Sõmer Koera osas viipab otseselt viie aasta eest mängitud inimkoer Boobile Urmas Lennuki näidendis "Boob teab" (lavastaja Kalju Komissarov, Rakvere Teater 2004). Rolle ühendab pastelsus, leebus ja rahu. Sõbralik elutarkus samuti.
Pisut probleemsed lood tundusid olevat Eduard Salmistu rolliga - Must jänes. Esmajoones üllatas Salmistu vaimuka jänese-plastikaga, kuid paraku polnud ülejäänud rollilahendus sama täpne. Salmistu rolli arenguliin ei tulnud päriselt välja, see muutis segaseks ka ülejäänud loo kulgemise. Esialgu tundus ta tegelaskuju sümpaatne, siis läbinisti negatiivne, kuid arengut ta rollilahendusest ma välja ei lugenud. Nii jäidki kaks poolust kuidagi eraldiseisvaks, terviklikku jänest Salmistu rollist kokku ei tulnud.
"Jäneste kiriku" mõõtu missioonitundlikud, sisukad ja sõnumiselged lavastused pole me jõulueelses lastetükkide toodangus just tavapärased. Seega tasub "Jäneste kirikuga" kohtuma minna. Õdus hoiatusetendus kulub tarbimishullusse uppuvaile inimestele ära. Olgu nad siis ühe või kahe meetri pikkused.

Vaata ka: http://rakvereteater.ee/index.php?option=com_content&task=view&id=426&Itemid=39 ja http://rakvereteater.ee/index.php?option=com_content&task=view&id=478&Itemid=46

Jääb liikumatult suvisesse sooja ka inimene...

Juhan - Erik Ruus või Üllar Saaremäe
Rakvere Teatri lavastuses "Johannese passioon"

"Johannese passioon" kuulub Rakvere Teatri väärisrepertuaari - lavastuste sekka, mida teater mängib küll harva, ent mis on leidnud omale truu püsipubliku ja mis ei mineta oma tugevust ja sära.
Alljärgnevalt ei püüa ma "Johannese passiooni" lahti harutada, luuletekstide taha ja sisse tungida. Vaatlen siinkohal üht "Johannese passiooni" kolmest peategelasest - Juhanit, kes lausumas laval Juhan Viidingu tekste, keda kehastavad dublantidena Erik Ruus ja lavastaja Üllar Saaremäe.
Ei juhtu just tihti, et dublandid on niivõrd erinevad, omanäolised kui seda on Juhan Viidingu osas Ruus ja Saaremäe. Kahe näitleja mänguvahendid erinevad totaalselt, seeläbi on erinäolised ka etendused. Tõsi, Ruus ja Saaremäe sarnanevad ühes asjas - mõlema puhul sõltub vägagi näitleja isiklikust hetkemeeleolust, vaimuseisust, kui tugeva hingepingega ta mängu astub. Seetõttu ongi mõlema Juhaniga olnud pingelisemaid ja lõdvemaid etendusi.
Ma ei kavatsegi oma kirjutises välja öelda, et üks Juhan on parem kui teine. Tahan vaid tunnustada dublantide erinevust, omanäolisust. Üldistades võib väita, et Erik Ruusi Juhan on poeet Viiding, Üllar Saaremäe Juhan aga luuletav näitleja Viiding.
Ruus mängib Juhanit reserveeritult, jaheda distantsikirmega. Kui teised poeedid, Toomas Suumani Juhan (Liiv) ja Urmas Lennuki Juhan (Smuul), elavad oma luulet laval veelkord läbi, esitavad seda tundetäpselt, siis Ruusi Juhan seda ei tee. Ruus distantseerub mängust ja tegelaskujust, vahendab luuletekste napi täpsuse ja kargusega. Vaatleb poeetidest kolleegide luulekeelseid kisklemisi elutarga irooniaga. Sisemaailma paotab see Juhan vaid viivuks, kui esitab Viidingu valusat luuletust "Üks korralik pere ei taha".
Saaremäe Juhan on kirglikum mängur, pulbitseva elamis-, luule- ja mängimislustiga särav elunäitleja. Tundliku improvisaatorina täiendab Saaremäe oma rolli iga mängukorraga, leiab uusi põnevaid kohandumisi. Otsib tuge partnereilt, provotseerib neidki uusi võtteid kasutama. Põnev erijuhus, kus lavastaja osalus mitte ei distsiplineeri näitlejaid, vaid innustab neid improvisatsioonidele. See Juhan elab ja hingab luules. Isegi siis, kui kõik kolm poeeti viina hakkavad viskama, ei asu Saaremäe Juhan kaaspoeetide kombel isukalt sprotikonservi kallale, vaid võtab valgele paberile kirjutet luuletuse ja sööb seda! Purjugi ei jää ta päris viinast, vaid kujuteldava viina joomisest tühjast pitsist! Luuletust "Järelhüüe läinud suvele" esitades imiteerib Saaremäe Viidingu ainulist häält, luuletuses "Laul sügavast düünist" muudab Estragoni kaabu oma peas Hamleti pealuuks ja laevaks, Juhan Liiva luuletuse "Siis oled sa jälle" aegu mängib oma kingaga, viidates seeläbi Viidingu olulisematele lavarollidele. Konteksti täpne tundmine, viidete galerii vääristab ta mängulustlikku osatäitmist.
Nii ongi Ruusi Juhanis enam rahu ja täpsust, Saaremäe Juhanis elu ja avatust, mänguvalmidust. Etendused, kus laval Saaremäe, on seetõttu elavamad, üllatuslikumad, Ruusiga aga täpsemad. Ei taha ma kumbagi eelistada, kuid loodan, et "Johannese passiooni" mängitakse Rakvere Teatris veel ja veel ning mängukordi ja -võimalusi jagub mõlemale osatäitjale.

Vaata ka: http://rakvereteater.ee/index.php?option=com_content&task=view&id=48&Itemid=36 ja http://rakvereteater.ee/index.php?option=com_content&task=view&id=82&Itemid=46

Teatriõhtu kui jumalateenistus aeglustatud aegruumis

Theatrumi lavastus "Maarja kuulutamine"

Püha Katariina kirik. On see nüüd kirik või teatrisaal? Õigupoolest pole seal mingit erinevust. Ühes tõelises teatriteos on alati midagi, mis sarnaneb jumalateenistusega. Jaan Tooming on öelnud, et mängimine pole küsimus näitleja ja publiku, vaid näitleja ja Jumala vahel. Theatrum näib seda mõtet mõistvat ja jagavat.
Paul Claudeli "Maarja kuulutamine" Tõnu Õnnepalu tõlkes ja Lembit Petersoni lavastuses eeldab vastuvõtlikku meelt. Tajumis- ja mõistmissuutlikkust. Teatris, kus vaatemängulisus on taandatud nullilähedaseks, pudenevad sulgkerged ja samas kohutavalt keerukad mõtted ja sõnad näitlejate huulilt, et lennata mööda külma pühakoda laiali. Kel saalisistuja au ja kohustus, see peab nood sõnahelmed õhust kinni püüdma, lahti mõtestama, avama. See pole kerge. Teater ei peagi kerge olema.
Lembit Petersoni lavastajapositsioonist aimdub missioonitundlikkust, pedagoogirolli. Pedagoog pole ta üksnes oma trupile (tahaks lausuda jüngritele, aga see sõna võib mõjuda kohatult pateetilise ja seetõttu iroonilisena). Tema lavastus on hariv ja arendav ka publikule. Oma lavastuses ise osaledes näitab Lembit Peterson sedagi, milline peaks olema ta lavastuse ideaalne näitleja. Missugune mõttetäpsus, milline vabadus, ehedus, kergus, pateetilisuse puudumine! Lembit Peterson on nii lavastaja kui näitlejana jõudnud tõelisele meistritasemele.
Pereteater, atmosfääriteater, kiriklik teater... Kõik sõnad tunduvad nii otsatult valed iseloomustamaks Theatrumi "Maarja kuulutamist". Ühe võimaliku võtme annab Anne Vercorsi (Lembit Peterson) lause esimeses vaatuses: "Möödus kuu, milles iga päev oli kui aasta." Just! Täpselt! Neli tundi, mis "Maarja kuulutamisel" mööduvad, kestavad kõik justkui sekundi, ent mahutavad enesesse aastapikkuse ajaühiku. "Maarja kuulutamine" loob eneses uue, täiesti enneolematu aegruumi. Aeglustatud aegruumi. Teater ei pruugi olla "elust võetud, tihendatud viiv", ta võib olla ka hõrendatud viiv. Olles seejuures hõrk ja kaunis, pühalik ja paeluv.
Claudeli tekstis ja Petersoni lavastuses on kihte ja teemasid, mida korraga lahti ei muugi. Aga mis jäävad painama ja võivad võib-olla avaneda hiljem. Ootamatult. Oodatult.
Valitud mängulaadis, kus põhirõhk sõna sügavusel ja mõtte(-)täpsusel, kumab realismi tagant ekspressionistlikku laadi. Iseäranis Maria ja Laura Petersoni õdede rollides. Ühes selle ekspressionismiga sugeneb pühakoja ehedasse atmosfääri annus teatraalsust. Mis ühtepidi võib pisut takistada Claudeli teksti sügavusteni tungimist, teisipidi suurendab aga veelgi jumalateenistuse tunnet.
Theatrumis on tähtsaim, mida öeldakse, mitte see, kuidas öeldakse. See on ka põhjus, miks ei hakka näitlejatöid siin kirjeldama ega arvustama. Sest öeldi õigeid asju. Kas neid ka õigesti öeldi, selle kohapealt pole mina mingi ütleja.
"Maarja kuulutamine" tuletas meelde, et teater on kui kool, kus õpitakse tundma iseennast. Teekond iseendani on õiget teed pidi minnes palverännak.

Vaata ka: http://www.theatrum.ee/lavastused.html

Väike suurlavastus kui täiuslik briljant

Vanemuise lavastus "Kogutud teosed"

Ei hakka seekord keerutamagi, kirjutise pealkiri ütleb mu suhtumise ju juba ära. Donald Marguliesi "Kogutud teosed" on oma kammerlikkusest hoolimata suurlavastus. Briljantselt, pisisasjadeni täpselt lavale seatud, sisukate näitlejatöödega. Teater, mis süüvib ja suhtleb, säriseb ja sütitab, paelub ja peibutab, võlub ja vaimustab.

Donald Marguliesi, Pulitzeri preemia laureaadi, näidend "Kogutud teosed" eeldab kahe suurepärase näitlejanna totaalset kokkumängu. Aga mitte ainult. Ta vajab ka tarka ja arukat lavastajat, kes heidaks kõrvale kõik nipid ja trikid ning oleks valmis "surema näitlejates". Seda joont lavastaja Eva Klemetsis on. Ta pühendub näitlejaile, häälestab nad suurepärasele kokkukõlamisele. Ning igast lavahetkest paistab, kuis Külliki Saldre ja Hilje Murel partnerlust naudivad, teineteist toetavad ja lavamaailma täie mänguvalmidusega sukelduvad. Väärt näitlejannad, vaimustav duett!

Klemets läheneb Marguliesile delikaatselt, tundlikult, autoritruult. Pärast tema versiooni nägemist ei kujuta ettegi, kuis teiselaadne lähenemine võiks õnnestumisele viia. Margulies näib vajavat täpsust. Trikitamisi ja veiderdamisi teda lavale ei pane. Sisuline läbimõeldusele liitub Klemetsi lavastuses õnneks ka välise poole perfektsus - Aime Undi leidlik, sümbolismi ja koguni kubismi elementidega realistlik lavakujundus annab lavastusele paljugi juurde.

Ehkki Saldre ja Mureli partneritunnetus on harvanähtavalt absoluutne, on näitlejate mängulaadid siiski erilaadsed.

Külliki Saldre osatäitmine professor Ruth Steinerina on igati professorirolli vääriline. Ta mäng on sügavalt läbitunnetatud, nüansirikas, igas lavasammus pingestatust, stiili, joont. Saldre Ruthi puhul algavad kõik emotsioonid ja mõtted seestpoolt ja jõuavad alles seejärel nähtavatena vaatajateni. Seda protsessi on tõepoolest nauditav vaadata.

Hilje Murel, kes end viimaste hooaegade jooksul tasahilju noorema põlvkonna meistriklassi mänginud, näitab end samuti parimast küljest. Vastandina Saldrele on tema seda tüüpi näitleja, kelle mäng algab eelkõige välispidisest ümberkehastumisest, täpsetest ja vilgastest välistest reaktsioonidest ja kasvab sedapidi aegamisi sisemiseks. Ta Lisa Morrison on eredalt ja erksalt loodud roll. Isegi keelelised labasused, mida autor talle näidendi algupoolel suhu on kirjutanud, ei mõju ebaloomulike ja kohatutena, vaid (küllap ka tänu heale tõlkele - Sven Karja ja Laur Kaunissaare) just nii loomulike ja samas piinlikena, kui see olema peabki.

Arvestades näitlejate täpsust ja pühendumust, hakkasid mind vägagi häirima piltide vahel laval toimetavate tehniliste töötajate pealiskaudsus. Idee viia pildivahetused läbi publikule nähtavalt ja "lavastatult" on muidugi tore, kuid kahjuks on nende jaoks kas liiga vähe prooviaega jagunud või on need lihtsalt etenduste käigus ära lagunenud. Laval üksteisega pilke vahetavad ja itsitavad lavapoisid ja -tüdrukud lõhuvad tervikut, töötavad näitlejate tööle vastu. Kurb.

Aga kui see iluviga maha arvata, tuleb veelkord tunnustada Klemetsi, Saldre ja Mureli tööd. "Kogutud teosed" tuletavad meelde igivana tõe - kui näitlejad töötavad pühendumusega ja keskendunult, teenivad nad ära samasuguse suhtumise ka publikumilt.

Vaata ka: http://www.vanemuine.ee/index.php?sisu=rep&mid=421&kat=&etendus=247&lang=est

Hüvasti, filosoof ja füüsikus, mõõgamees ja muusikus

Rakvere Teatri lavastus "Cyrano de Bergerac"

Eile õhtul lahkus Rakvere Teatri lavalt kaduvikku suurejooneline klassikalavastus "Cyrano de Bergerac". Viimasel etendusel toimus ühtlasi ETV telesalvestus.
Oli tõepoolest väga elus etendus. Näitlejad võtsid ja andsid viimast, nautisid iga värsirida ja lavahetke. Võib öelda, et "Cyrano de Bergerac" lahkus lavalt enne, kui hakkas ilmutama lagunemis- ja väsimusmärke.
Samas võis eilsel etendusel näha sedagi, kuis näitleja liiga hoogne artistlikkus võib tervikule kahjustavalt mõjuda. Pean silmas nimelt nimiosalise Üllar Saaremäe küllap viimase etenduse elevusest ja kaamerate kohalviibimisest tingitud soleerimist esimeses ja teises vaatuses. Saaremäe näitlejaloomusega on ikka kokku käinud partnerite üllatamine, reaetenduste elavdamine ja säravad improvisatsioonid. Eilsel etendusel sattus ta aga eriilmeliste intonatsioonide varieerimise, ootamatute reageeringute, publiku ja partnerite üllatamise ning muude sedalaadi artistlike tembutustega sedavõrd hoogu, et kaldus juba ülemängimisse. Millest on kahju - eelkõige seepärast, et ajalukku ja paljude vaatajateni jõuab läbi telesalvestuse just see veidi ülemängitud etendus, kuigi kahe mänguaasta jooksul on olnud palju tugevamaid. Ent energia, elaan ja esprii, mis Saaremäe rollis olemas on ja millega ta kogu lavastust veab, on endiselt muljetavaldavad.
Eile mängiti tugevaimana välja kolmas vaatus - Cyrano eneseirooniaga tembitud nukker hääbumine. (Esietendusel oli just see lavastuse nõrgim, viimaseks etenduseks oli vastupidi!) Üldse mõjusid traagilised stseenid eile täpsemalt kui koomilised.
Viimane "Cyrano de Bergerac" jäi ka näitlejanna Viive Aamisepa viimaseks lavalkäiguks Rakvere Teatri koosseisulise näitlejana. Aastaid lavalaudadel säranud näitlejanna läks väljateenitud pensionile.
Niisiis, ühe suurlavastuse ja suurrolli lavaelu on jõudnud lõpule. Hüvasti-hüvasti, filosoof ja füüsikus, mõõgamees ja muusikus, õhusõitja ning pujään, armastaja, kel laevast jäi vaid vrakk, mees, kel riimi läks nii mõni ridagi, Hercule-Savinien de Cyrano de Bergerac, kes oli kõik ja polnud midagi.

Siit võib lugeda mu märkmeid 3. oktoobri etendusest: http://teatrimarkmik.blogspot.com/2009/10/aravoitu-sojamehed-ja-nipsakad.html